Kolgakülas helises Simititsa kooli kell

1465
Kokkutuleku peakorraldaja VÄINO ESKEN palub Simititsa koolikella helistada GRISELDA KIIVERIL, kes annetas selle Kolga muuseumile. Foto Anu Karjatse

Simititsas sündinud GRISELDA KIIVER annetas koolikella Kolga muuseumile.

Kui detsembris 2014 tähistati Kolgaküla rahvamajas Simititsasse väljarändamise 130. aastapäeva, tuli kohale 64 inimest. Laupäeval, 12. märtsil korraldatud teisel kokkutulekul oli osalenuid 76. Oli neid, kes ise Simititsas sündinud ja nooruspõlves koos vanematega sealt 1940ndate alguses Eestisse elama tulnud, ning nende lapsi ja lapselapsi
Kõige emotsionaalsem hetk oli, kui Griselda Kiiver helistas kokkutuleku peakorraldaja Väino Eskeni palvel Simititsa kooli kella.  Griselda Kiiver annetas koolikella Kolga muuseumile ning seda kavatsetakse hakata helistama igal Simititsaga seotud üritusel.
Kokkutulekul räägiti mullusuvisest ühissõidust Simititsasse ja Peterburi lähedale Levašovo kalmistule, kuhu on maetud täpsustamata andmetel ligi 150 Simititsa eestlast, kes hukati stalinlike repressioonide käigus. Järgmise ühistegevusena lepiti kokku, et suvel minnakse uuesti Venemaale Simititsasse kalmistut korrastama ja talukohti uurima.
Väino Esken: „Simititsasse sõidame taas juuni teisel nädalavahetusel, jätkame vana traditsiooni. Teeme jälle kahepäevase reisi ja vanematele inimestele ühepäevase, nagu oli ka eelmisel suvel. Bussifirma aitab taotleda viisad. Ööbida plaanime Kingissepa linnas ja käia seal muuseumis, kus on materjale väljarändajatest ning represseerimistest.“
Simititsa asub Narvast 60 kilomeetri kaugusel Narva-Peterburi maantee ääres. 132 aastat tagasi rändasid Kolga kandi talumehed sinna paremat elu otsima, piirkonnas elasid ingerlased, uue asunduse rajamiseks osteti ära mõisnik von Blocki valdused. Kunagistest õitsvatest taludest on praeguseks alles üksikud majad. Eestlaste talusid oli Simititsas üle saja.
Simititsa-rahva omavaheline läbikäimine elavnes sellest, kui Kolga muuseum korraldas 2014. aasta sügisel seminari väljarändajatest Krimmi, Kaukaasiasse ja Simititsasse. Muuseumist on saanud esimesel kokkutulekul loodud Simititsa Pärimusühingu koostööpartner.  Kolga muuseumi juhataja Anu Karjatse ja varahoidja Ulvi Meier on aidanud pärimusühingul koguda ja talletada Simititsaga seonduvat – et muuseum oleks koht, kus simititslaste fotod, esemed, mälestused säiliksid ja oleksid kättesaadavad.
Anu Karjatse: „Kokkutulekud on näidanud, et ehkki Simititsa kui eestlaste asunduse ajalugu on lõpetatud, on veel ja veel neid inimesi, kes tunnevad, et on Simititsaga seotud, see on elujõuline seltskond. Näha oli, millise energia said kokkutulekult need vanemad inimesed, kes on Simititsas üles kasvanud. Ja ka järeltulev põlvkond on huvitatud. Noored kiitsid, et väga huvitav oli ja saadi rohkem teada, mis Simititsa jutt neil kodus on kogu aeg olnud.“
Paljudel oli Kolgakülas kaasas fotosid ja ka talude kaarte. Oli neid, kes rullisid lahti perekonna sugupuu, täpsustati andmeid, jagati mälestusi.
Simititsa Pärimusühingu juhtgruppi kuuluv Väino Esken räägib, et pärast seda, kui mullu juunis ilmus Maalehes lugu nende käigust Simititsasse ja Levašovo kalmistule, võtsid ühendust kümned inimesed: „Tänati, et panime Levašovo    kalmistule   mälestus­plaadi. Peale Simititsa oli sealkandis veel ligi 30 väiksemat asundust, kus elasid eestlased.“
Eelmisel aastal õnnestus suhelda Anatoli Razumoviga, kelle koostatud on poliitiliste repressioonide ohvrite mälestusraamatu „Leningradskii martirolog (Leningradi martüroloogium) 1937–1938“ köited. Eesti keeles ilmub peatselt Levašovo memoriaali tutvustav teatmik.
Tänu uutele kontaktidele on saadud rohkem infot sellest, mis Simititsaga 1940ndatel aastatel juhtus. Väino Esken kõneleb, kuidas räägiti, et sakslased panid küla põlema, kuid selgub, et hoopis venelased: „Stalini käsu järgi olid talumajad veetud tee äärde kokku. Pered olid metsas peidus, minu vanaema Anna tuli kartulit võtma, kui maju süüdati. Nende majal oli tuli juba räästas, ta loopis vett peale ja tänu sellele sai mitu maja päästetud.“
Kokkutuleku üks korraldajaid  Silva Paluvits avaldas muinsuskaitse aastaraamatus artikli eelmise aasta käigust Simititsasse.
Kolgakülas tegi ta esitluse „Simititsa sotsiaalmeedias“ kahest teadaolevast Simititsa-huviliste grupist suhtlusvõrgustikes. Facebookis on 71-liikmeline grupp „Simititsa küla eestlased“. Venemaal populaarses suhtlusvõrgustikus V Kontakte on samuti Simititsa kommuun, kuhu kuulub üle 500 liikme. See kannab nime „Зимитицы. Поколение 80-х. История“.  Kommuuni lehel leidub materjale kogu Ingerimaa ja Simititsa asunduse ajaloost, üles on riputatud asundusest 1930ndatel aastatel represseeritud isikute nimekiri, milles on 58 eesti nime.
Silva Pajuvits: „Kommuuni vahendusel õnnestus suhelda paari noore inimesega, kelle vanaema on puhastverd eestlane. Suhtluse käigus selgus, et paljud tänased simititslased teavad küla seotusest eestlastega. Oleme koos võrgustikuga liitunud eestlastega venekeelse kommuuni lehele üles laadinud vanu fotosid ning infot asunduse ajaloo kohta. Algatuse on kohalikud soojalt vastu võtnud.“