Kolga seminaril oli kõige rohkem Simititsa rahvast

4149
VÄINO ESKEN Kuusalust näitab oma vanavanaisa rajatud Suugu talu hoonete plaani.

Kolga muuseumi näitus väljarändajatest Venemaale ja Soome „Paremat elu otsimas…“ on avatud kogu talvehooaja.

Kolga muuseum korraldas laupäeval, 15. novembril seminari, et avada sellega näitus Kuusalu kihelkonna inimeste väljarändamisest 19. sajandi teises pooles ja 20. sajandi alguses ning uute asunduste loomisest. Huvilisi kogunes poolsada, Kolga mõisa valitsejamaja saalis pidid hilisemad tulijad kuulama seistes.
Muuseumi juhataja Anu Karjatse ütles seminari sisse juhatades, et materjali on kogunenud palju, edaspidi on plaan anda välja raamat, mis kajastab minekut Krimmi, Abhaasiasse, Simititsasse ja Kabbölesse ning elu sinna rajatud eesti külades.
Näitusel on fotosid ja väljarännanute mälestusi, ka mõningaid esemeid. Näituseruumi põrandale on tehtud kujuteldav kaart, kuhu märgitud Eesti ning tõmmatud jooned Abhaasiasse Salme ja Sulevi külasse, Krimmi Sõrt-Karaktšorasse, Soome Kabbölesse.
Vaadata saab slaidiprogrammi vanadest fotodest. Kuulata on võimalik Kolga vallast välja rännanud Peeter Odenbergi Simititsa-mälestusi, mida loeb näitleja Tõnu Mikiver, ning Simititsa kohta ka Liisa Tootseli mälestusi Anu Karjatse ettekandes. Kel rohkem aega, võib vaadata Kalju Saaberi 45minutilist filmi „Sajandi ring“ Salme külast.
Kolga muuseumi varahoidja Ulvi Meier märkis, et seminari esinemiste ning kohaletulnute omavaheliste juttude kõrval jäi avapäeval vähe aega näituse jaoks, kuid seda võiksidki väljarännanute pered ja tuttavad minna vaatama omaette, et oleks aega süveneda ja meenutada. Kevadel on kavas viia näitus mööda kihelkonda rändama, panna rahvamajadesse ja koolidesse.
Kuusalu kihelkonna rahva rännakud 150 ja 130 aastat tagasi
Ajaloolane Lembit Võime rääkis, kuidas 1860ndatel aastatel läksid Kuusalu, Jõelähtme, Vihula, Haljala, Ambla kihelkondade inimesed Krimmi. Eduard Vilde romaani „Prohvet Maltsvet“ järgi nimetatakse neid nüüd tinglikult maltsvetlasteks. Vene impeerium soodustas ümberasumist, et asustada tühjaks jäänud paiku.
Jõukamad sõitsid Krimmi rongi ja laevaga. Vaesemad läksid jala, nende retk kestis üle kahe kuu. Lembit Võime rääkis, kuidas laste suremus oli suur, vaevas kõhuhäda. Hukkusid paljud neist, kelle tuleviku nimel rännutee ette võeti.
Maa oli lõunas viljakas. Mälestustes on kirjeldatud, kuidas musta mulda jätkus põlvepikkuselt ja sügavamalt. Niipea, kui saadi valmis elumajad, hakati rajama koole ja seltsimaju. Kuusalu kihelkonnast rännanuid oli rohkem Abhaasias Salme ja Sulevi külas, Krimmis Sõrt-Karaktšoras seguneti järvakatega.
Eestimaale hakati tagasi tulema aastatel 1917-1918, kodusõja ajal . Kes  siis  ei  loobunud  oma  kodust ja varast, neilt natsionaliseeriti 1930ndate aastate repressioonide käigus. Teine tagasitulek oligi sel ajal.
Krimmi Eesti Seltsist ja Krimmi eestlaste elu-olust rääkis Tiina Toomet, kes käis seal viimati tänavu oktoobris. Kui 1860ndatel mindi sinna ja hakati oma elu üles ehitama, siis 1890ndatel aastatel oli juba loodud pasunakoor, tehti näitemängu, eestlaste külade vahel oli elav kultuurivahetus. Aastal 1914 toimus Sõrt-Karaktšoras esimene ja ainus eestlaste laulupidu, sinna olid kutsutud ka Abhaasia eestlased.
Tiina Toomet lisas, et viimaseid sündmusi Krimmis on sealsed eestlased tervitanud positiivselt.
VIIVE TANVEL – Salmes oli mu lapsepõlvekodu
Abhaasias Salme külas sündinud Viive Tanvel rääkis, kuidas tuli Eestisse lapsena 1965. aastal. Tema esiisa oli Joosep Tiismus Sigula külast Kalamäelt Katku-Kingu vabadikukohast. Kui Abhaasiasse jõuti 130 aastat tagasi, elati esimene talv üle muldonnides. Esimestel aastatel oli suur probleem malaariaga. Kimbutas ka kõhuhäda. Ent eestlaste jonn sai kõigist raskustest üle.
„Kui mina pidin 1962. aastal minema kooli, korraldas mu vanaisa, et Salme koolis hakati taas õpetama eesti keelt. Veel 1985. aastal oli koolis eesti keele õpetus ning usun, et on veel nüüdki. Tänapäeval Tiismuseid enam Salmes-Sulevis ei ole, küll aga on Kröönströmi suguvõsast üks naine.“
Ants Aaman Aru külast jutustas, kuidas tema vanavanavanaisa Jakob Aaman rändas Krimmi Jumindalt Põllu talust. Isa Albert Aaman sündis Sõrt-Karaktšoras. Isa rääkis, kuidas repressioonide ajal oli viieaastane, kõht oli tühi, läks ja sõi väljal kõhu rohtu täis. Veel aastaid hiljem meenutas, kuidas rohi oli nii magus.
Simititsas on eestlastest jäänud vaid kalmistud
Simititsa elu-olust kõnelesid Matti Esken ja Väino Esken, kelle ühine vanavanaisa oli Jürg Esken, kes rändas sinna Leesi külast. Os­te­ti ära Simititsa mõis. Esialgu ela­ti kommuunina mõisamajas. Hiljem jagati maa kruntideks, telliskiviaidast tehti koolimaja.
Matti Esken jutustas, kuidas pere oli suur, 10lapseline. Elumaja ehitati mahukas. Elati jõukalt, talude turg oli Peterburi linn. Tema vanaisa Johannes Esken kogus Simititsas rahvaluulet, saatis Jakob Hurdale.
Seminari meeleolukamad hetked olid, kui Matti Esken luges peast ette rannakeelse rahvalaulu.
Väino Esken kirjeldas, et käis oma isa Jaan Eskeniga Simititsas, Stalini ajal olid talud likvideeritud, majad koondatud tee äärde. Hiilgeajal oli Simititsas 100 talu.
Üle lahe Soome
Pekka Linnainen tegi ülevaate Pärispea, Viinistu ja Turbuneeme 9 pere kolimisest 1906. aastal üle mere Kabbölesse. Umbes 320 hektari suurune maatükk osteti 20 000 marga eest, tänapäevases vääringus oleks see olnud 88 000 eurot. 1917. aastal oli Kabböles elanud 12 eesti peres kokku 80 inimest.
Eestikeelset kooli polnud, kooliharidust saadi koos kohalike soome-rootslastega. Esialgu toodi abikaasad Eestist, hiljem on paljud segunenud.
Kabböle asub endises Pernaja vallas, viimased viis aastat seda valda enam pole, kuna on liidetud Loviisa linnaga. Väljarännanute hauad on Pernaja kalmistul.