Kui 6. aprilli õhtul 1949 Kolgaküla rahvamaja puupinkidel 50 külaelanikku istet võtsid, oli nende hulgas ka Väljamiku Anna Adamson. Võib vaid oletada, millest mõtles sellel päeval minu vanaema. Oli see mure lehma pärast, kes ikka polnud vasikaga maha saanud, karjaaedade pärast, mis vajasid parandamist? Tõenäoliselt varjutas neid mõtteid hirm napilt nädalataguste sündmuste pärast, kui mööda lumesulamisveest ja porist põhjatuks muutunud Kõnnu vallamaja teed roomasid autod, koormaks inimesed. Mitte ükski sellest viiekümnest ei osanud arvata, et selle õhtu sündmused määravad Eesti maainimese elu järgmised viiskümmend aastat. Nädala pärast ei olnud enam ka „minu lehma“ ega „minu karjaaeda“, vaid hoopis kolhoos Majakas.
Möödus ainult 17 aastat ja sealsamas rahvamajas istusid, nüüd küll juba puust toolidel, minu isa ja ema. Ainult mõtted olid hoopis teistsugused. Kusagil kõrgel kabinetivaikuses oli ära otsustatud, et maamees peab saama suureks mitte üksnes oma mõtetelt vaid ka hektaritelt.
21.12.1966 Majaka ning 22.12.1966 Murrangu kolhoosi üldkoosolekute otsustega liideti kaks väikest majandit ühtseks Loksa kolhoosiks. Loksa kolhoosi tööle asumisel olin ma napilt 18 aastat vana, aga selles majandis töötasin 17 aastat. Need aastad on iga inimese elus parimad, nendesse mahub alati väga palju. Mina jätkasin isa ja ema jälgedes ja olin 12 aastat kolhoosi seakasvatuse zootehnik.
Kolhooside ühinemisega sai Loksa omale Majaka kolhoosi I klassi sigade tõufarmi. Aastaid hiljem olen ma isegi uhke selle üle, et Loksa kolhoos lõpetas samuti I klassi farmiga. 700 elusat siga ühe aastaga Venemaale müüa ei olnud naljaasi, see oli väga suur meeskonnatöö – seatalitajad, arstid, zootehnikud. Miks mitte ka autojuhid. 700 siga tähendas 30 koormat loomi Ülemiste jaama või otse autoga Ladoga järve taha. Raske oli 1977 kevadel, kui Kolgaküla Männiku sigalas ei olnud töölisi. Masendav oli olukord 1978. aasta kevadel, kui Loksa kolhoosiga liideti Kahala sovhoosi Kõnnu osakond ja Orumaa lauta tekkis naabritelt saadud nädalastest vasikatest koonduslaager.
1991 kevadel elasid Kolgaküla sigala kolm töölist mitu kuud kohvrite otsas, oodates võimalust minna tagasi suurele kodumaale. Hirm uue Eesti Vabariigi ees oli tunduvalt suurem kui mure loomade pärast. Nüüd, aastaid hiljem tundub, et tegelikult oli see 1991. aasta kevad ka ainus hetk kogu 17 aasta jooksul, kui reaalselt oleksin kolhoosist tahtnud lahkuda. Jäin ainult tänu tollasele kolhoosi esimehele, tegelikult kohusetäitjale, kes ei lasknud mind minna. Need olid minu mälestused Loksa kolhoosist. Ma ei kahetse, et selle kogemuse elus sain. Meie kolhoosis töötas väga palju toredaid, abivalmis, siiraid, ausaid inimesi. Oli igasuguseid aegu. Sellest hoolimata käidi teatris, ekskursioonidel, peeti ühiseid jaanipäevi Tammispea rannas ja lõikuspidusid Kolgakülas või Vihasoos. Inimesed tundsid üksteist, teadsid teineteise muresid, võimalusel ka aitasid. Sellisest sõprus – ja suhtlusringkonnast tunnen mina praegu väga puudust.
14. novembril 1967. aastal pidas Loksa kolhoos Kolgaküla rahvamajas oma esimest lõikuspidu. 3. novembril 2012. aastal on kõik oodatud kolhoosi 45. sünniaastapäeva peole, et korraks ajas tagasi minna, kohtuda vanade sõprade-kolleegidega, meenutada neid, keda enam ei ole. Mina oma mõtted panin siia kirja. Tulge Teie ja rääkige omad mõtted ka ära.
