INGELDRIN VILJAK, Rahvakogu vabatahtlik arutelujuht
Möödunud nädalal toimus Lauluväljaku klaassaalis midagi, mis tõenäoliselt leiab auväärse koha minu laste ajalooõpikutes näitena kodanikualgatusest, tänu millele said teoks olulised muutused. Esindusliku valimiga leitud läbilõige Eesti ühiskonnast soo, vanuse ja elukoha põhjal arutles demokraatia ja poliitikaga seotud küsimusi.
Lauaarutelu kestel said osalised vahetada kogemusi ning teadmisi ning tutvusid ekspertide hinnangutega, mis võiksid olla ühe või teise ettepaneku seaduseks rakendamise tagajärjed ja võimalused. Osalejad kogusid niivõrd palju infot, et said oma seisukohad ja eelistused kaalutletult kujundada.
Minu laudkonnas oli tõepoolest läbilõige eesti rahvast. Oli ligi 10 000 elanikuga linna poliitik, kel ka riigikokku kandideerimise kogemus; pensionieas vanaproua, kes deklareeris algul end, kui „siin täna vaid noorte hea käekäigu eest huvituvat osalejat“; ajakirjanikutöö tõttu poliitikaga hästi kursis olev mees; keskealine naisterahvas „ääremaalt“; neiu, kes mõni aeg tagasi poleks oma nooruse tõttu valimisse sattunud; ühe erakonna noortekogu eestvedaja. Kõik äärmiselt toredad, kaasa mõtlevad aga erineva kogemusega inimesed Eesti eri paigust.
Kohe arutelu algul leppisime kokku, et eesmärk ei ole laudkonnas leida konsensust ning eriarvamused näitavadki meie, eestlaste, mitmekülgsust.
Laululava treppide all asuv klaassaal on rohkete betoonkonstruktsioonide ja sammastega, tõenäoliselt seetõttu ei töötanud alati hääletuspuldid ka meie laudkonnas. Rekordiks jäi, kui hääl läks arvesse pärast 11. korda nupule vajutamist ja süttis roheline tuli. Kõik osalejad märkisid oma eelistused ka paberitele, pultidest sai pigem abivahend, et rahvakogulastel endil ning meedia vahendusel inimestel kodudes oleks võimalik reaalajas saada peegeldus saalis kujunenud hoiakutest. Korraldustiim on nüüdseks kokku võtnud tulemused ka hääletuspaberitelt ning hoiakute protsendilises jaotuses on erinevused väga minimaalsed.
Hoolimata sellest, et meie laudkonnas oli mitu poliitiliselt tegusat inimest, ei kumanud nende sõnavõttudest läbi partei seisukohad. Pigem oldi nõus, et on vaja seadusemuudatustega erakondade konkurentsi tõsta. Pooldati erakonna asutamiseks nõutava liikmete arvu vähendamist ning valimiskünnise langetamist. Samuti pooldati hoiakut, et üksikkandidaatide riigikokku valituks osutumise tingimused peaksid lihtsustuma, et meie parlamenti jõuaks enam originaalseid ja erakondadest sõltumatuid ideid.
Oli konstruktiivne, töine ja elav arutelu. Ainus pessimistlik kaemus kumas läbi päeva esimesest soojendusküsimusest, kus paluti vastata, millal sulab lumi rahvakogulase kodukohas.
Hindan päeva enda jaoks sajaprotsendiliselt kordaläinuks vaatamata sellele, et arutelu juhina osaledes puudus minul seekord võimalus enda seisukohti väljendada. Pigem oligi huvitav kuulda mu laudkonna liikmete erinevaid argumente ning süveneda enam ühe või teise otsuse võimalikesse mõjudesse, mida nii teadlased kui praktikud on hinnanud.
Minu emotsiooni Rahvakogu lõpuks võib kokku võtta tundega, mida on kogenud need, kes laulupeol laulukaare all ühislaule laulnud. Võtsid ju ka rahvakogulased laulu üles, kui mu laudkonnas istunud koorijuhtimise kogemusega naine teiste ette läks ning (tõsi küll, mu mõningasel julgustamisel) juhatas sisse „Laulu Põhjamaast“.
