Koge­nud kir­ja­kand­ja teab le­he­tel­li­jaid une­pealt

1926
Au­to­juht-kir­ja­kand­ja TAR­MO KA­LA­METS üt­leb, et pä­ris aja­le­he­ta üks­ki kü­la ei jää, kui­gi tel­li­jaid on jää­nud olu­li­selt vä­he­maks.

„Le­he­tel­li­jad on pea­mi­selt va­ne­mad ini­me­sed, kel­le­le käib kor­ra­ga üks päe­va­leht,“ sõnab Lok­sa piir­kon­na au­to­juht-kir­ja­kand­ja TAR­MO KA­LA­METS.

Kuu­sa­lu val­la Va­na­kü­la ela­nik Tar­mo Ka­la­mets on kir­ja­kand­ja ame­tit pi­da­nud 30 aas­tat. Es­malt te­gi se­da põ­hi­töö kõr­valt – kui post­kon­tor asus Kõn­nus ja oli tar­vis abi Val­ge­jõe-Va­na­kü­la-Park­si kü­la­des­se pos­ti vii­mi­seks.
Põ­hi­ko­ha­ga on ta Lok­sa post­kon­to­ris tööl 15 aas­tat, post­kon­to­ri too­kord­ne ju­ha­ta­ja Ol­ga Los­se­va kut­sus. Prae­gu­seks on au­to­juht-kir­ja­kand­ja Tar­mo Ka­la­met­sa ka­su­tu­ses kol­mas töö­ma­sin – väi­ke­buss-kau­bik.
Sõ­nu­mi­too­ja aja­kir­ja­nik sõi­tis te­ma­ga töö­rin­gil kaa­sa möö­du­nud ree­de, 12. mai hom­mi­kul.
Lok­sa pos­ti­töö­ta­ja­te töö­päev al­gab kel­la 6.45 pai­ku, et vas­tu võt­ta Tal­lin­nast au­to­ga saa­bu­vad aja­le­hed-aja­kir­jad, kir­jad ja pos­ti­ga saa­de­tud pa­kid. Iga kir­ja­kand­ja sor­tee­rib ja komp­lek­tee­rib oma piir­kon­na pos­ti.

Pä­ris­pea pool­saar
Tar­mo Ka­la­mets star­dib pos­ti­rin­gi­le kel­la 8 ajal. Suun­du­me Suur­pea kau­du Pä­ris­pea­le. Ta rää­gib, et tei­si­päe­val ja nel­ja­päe­val on kõi­ge­pealt kir­ja­de ring. Tal­lin­na pos­tiau­to tu­le­kua­jaks peab kü­la­des­se pan­dud kir­ja­kas­tid lä­bi sõit­ma, kir­jad ära too­ma, et need pea­lin­na poo­le saa­ta. Ena­mas­ti on kas­tid tüh­jad, kir­ju saa­de­tak­se har­va, va­hel üks-kaks ko­gu rin­gi pea­le. Su­vel on Vii­nis­tu kir­ja­kas­til roh­kem ka­su­tust, tu­ris­tid saa­da­vad sealt kaar­te.
Ju­hi kõr­val on kast Pä­ris­pea pool­saa­re­le vii­da­va­te aja­leh­te­de ja kir­ja­de­ga: „Mul on GPS peas, ei pea pa­be­ril jär­ge aja­ma, et mis jär­je­kor­ras le­hed sea­da ja mi­da kee­gi tel­lib. Suu­res osas võin ka une­pealt öel­da, kui kü­si­tak­se. Kui tu­leb asen­da­ja, na­gu nüüd ka­hel järg­mi­sel nä­da­lal mu puh­ku­se ajal, jõuab post ko­ha­le hil­jem – pa­ra­ta­ma­tult. Pea­gi tu­le­vad su­vi­ta­jad, kes suu­na­vad oma pos­ti maa­le, siis pean mi­na­gi mõt­le­ma ja uu­ri­ma.“
Pä­ris­pea al­gu­ses pea­tu­me oma­pä­ra­se post­kas­ti juu­res, kõr­ge­pin­ge­kann on pan­dud maas­se, pea­le po­ti­kaas. Nii ha­rul­da­si post­kas­te roh­kem ei tu­le, mär­gib Tar­mo Ka­la­mets, ena­mik on Om­ni­va kol­la­sed gru­pi­kas­tid.
Ree­del rän­da­vad post­kas­ti­des­se Pos­ti­mees, Ees­ti Päe­va­leht, Õh­tu­leht. Roh­kem on tööd kol­ma­päe­val, kui tu­levad Sõ­nu­mi­too­ja ja Eesti Ekspress, nel­ja­päe­val, kui il­mub Maa­leht.
Pä­ris­peal sees käi­dud, võ­tab pos­til­jon kõ­ne Vii­nis­tu res­to­ra­ni, et nei­le on pakk, kas kee­gi ko­hal. Vii­nis­tul kee­ra­me ran­naäär­se­te elu­ma­ja­de poo­le: „Vii­nis­tul me­re ää­res tuul tei­ne­kord tõm­bab nii hul­lus­ti, et õhu­ke­si rek­laam­leh­ti on ras­ke post­kas­ti­des­se sea­da.“ Res­to­ra­nis kel­la 8.35 töö ju­ba käib. Kui erai­si­ku­tel pa­lu­tak­se pak­ki vas­tu võt­tes mär­ki­da ni­mi ja do­ku­men­di num­ber, siis fir­ma pu­hul kir­ju­ta­tak­se ni­mi ja vas­tu­võt­ja amet.
„Tä­na on laia­li ja­ga­da viis pak­ki ja kaks tä­hi­tud kir­ja. Mõ­nes kü­las ei tel­li­ta pak­ke üld­se, näi­teks Joa­ves­kil. Mõ­nes tei­ses jäl­le pä­ris pal­ju. Kui Han­sa­pos­ti, Se­lec­ti, Tops­ho­pi ka­ta­loo­gid laia­li ja­gan, on pa­kid pea­gi jä­rel.“
Kas kõik võe­tak­se ke­nas­ti vas­tu? „On ka juh­tu­meid, kui saa­de­tak­se ta­ga­si, eri­ti just need, kus ra­vi­mi­fir­ma on he­lis­ta­nud, va­nai­ni­me­ne po­le jul­ge­nud ära öel­da. Kui pak­ki vas­tu ei võ­ta ega ava, lä­heb saat­ja­le ta­ga­si.“
Vii­nis­tult väl­ja sõi­tes näeme tee ää­res va­nemat meest. Kir­ja­kand­jalt kuu­leb ta, et Pos­ti­me­he tel­li­mus lõp­pes eel­mi­sel päe­val. Pen­sio­när kur­dab, et unus­tas ja soo­vib le­he tel­li­da aas­ta lõ­pu­ni. Tar­mo Ka­la­mets he­lis­tab post­kon­to­ris­se. Kui hind tea­da, toob mees toast ra­ha. Eda­si sõi­da­me Tur­bu­nee­me ja sealt ta­ga­si Lok­sa­le.

Va­na­kü­la-Val­ge­jõe
Järg­mi­sed aja­le­hed on Tar­mo Ka­la­met­sal ad­res­see­ri­tud Park­si kül­la. Teel ju­tus­tab ta, kui­das va­nas­ti saa­de­ti nää­ri­de, hil­jem jõu­lu­de ajal post­kaar­te. Ik­ka 30-40-50 kor­ra­ga. Kir­ja­kand­jad müü­sid kaar­te ja post­mar­ke. Kir­ja­kas­tid olid saat­mi­seks pan­dud kaar­te sil­mi­ni täis, ei taht­nud ära mah­tu­da. Oli ka neid, kes tõid oma jõu­lu­kaar­did ot­se pos­til­jo­ni kät­te. Prae­gu viib ta ko­ha­le ena­mas­ti ar­veid, li­saks ük­si­kud kaar­did-kir­jad.
Veel mee­nu­tab ta, kui­das mõ­ni aeg ta­ga­si tu­li ras­keid pak­ke ko­ha­le toi­me­ta­da, Lok­sal sai rau­duk­si viien­da­le kor­ru­se­le ta­ri­tud. Nüüd toob suu­red pa­kid ko­ha­le Om­ni­va kul­le­rau­to.
Joa­ves­ki raa­ma­tu­ko­gu­hoid­ja ju­ba oo­tab tee ää­res, võ­tab aja­le­hed. Eda­si Va­na­kü­la poo­le. Kui sei­sa­me Tar­mo Ka­la­met­sa ko­du juur­de pan­dud post­kas­ti­de ees, pea­tub Val­ge­jõe poolt tul­nud au­to. „Kir­ju­ta­ge, et Tar­mo on vas­tu­tu­le­lik, sõb­ra­lik, ava­tud. Kal­lid vä­lis­mai­sed aja­kir­jad toob tup­pa kät­te,“ soo­vi­tab ter­vi­ta­ma tul­nud mees.
Val­ge­jõel aja­me jut­tu en­di­se kü­la­va­ne­ma Lei­li Val­gi­ga. Te­malt kuu­le­me, et veel pä­rast sõ­da oli Val­ge­jõel si­de­jaos­kond, asus ta ko­du­ta­lus, Saueau­gul: „Ja­kob Hein­soo oli si­de ülem, mi­nu ema oli kir­ja­kand­ja. Pä­rast küü­di­ta­mist läks post­kon­tor Kõn­du. Pos­ti­kapp sei­sis veel aas­taid meie toas, sealt käi­di leh­ti võt­mas. Siis pan­di ve­ran­da­le, eda­si mets­kon­na­ma­ja sei­na­le, lõ­puks selt­si­ma­ja juur­de, sealt rän­das mõ­ni aeg ta­ga­si kü­la peol lõk­ke­tul­le. Mu ema töö­tas ka Kõn­nu post­kon­to­ri ajal, ho­bu­se­ga viis leh­ti, 18 ki­lo­meet­rit oli ring. Kord asen­da­sin te­da ho­bu­se­ga sõi­tes, aga ja­la sain kii­re­mi­ni.“

Ju­min­da pool­saar
Val­ge­jõelt lii­gu­me möö­da Tal­lin­na-Nar­va maan­teed Lok­sa ris­ti, sealt lä­bi Kol­ga Pu­di­soo­le. Suu­rel maan­teel peab pos­tiau­to lii­ku­ma 90 ki­lo­meet­rit tun­nis, üt­leb Tar­mo Ka­la­mets, ka siis, kui lu­ba­tud kii­rus on teel 110.
„Mul­le pos­til­jo­ni töö vä­ga meel­dib, olen iseen­da pe­re­mees, sõi­dan ja mõt­len. Kui koh­tun ini­mes­te­ga, ajan jut­tu,“ lau­sub ta.
Kol­ga-Aab­la kü­la. Ku­na ole­me tee­peal mit­me post­kas­ti juu­res pil­ti tei­nud, jõua­me ta­va­pä­ra­sest hil­jem. Üks va­na- p­roua kõn­nib ju­ba post­kas­ti­de poolt, saab le­he ot­se au­tost. „Pen­sio­nä­re ik­ka näen, tu­le­vad hom­mi­kul ko­he leh­te võt­ma. Ne­mad on pea­mi­sed le­he­tel­li­jad, noo­re­mad loe­vad in­ter­ne­tis. Vä­hes­tel käib mi­tu päe­va­leh­te, ena­mikul ik­ka üks. Va­nas­ti tu­lid pal­ju­de­le aja­le­hed, nõu­kaa­jal kõi­ke ei ja­gu­nud­ki, näi­teks Eda­si tel­li­mi­ne oli li­mi­tee­ri­tud,“ kom­men­tee­rib au­to­juht.
Põi­ka­me lä­bi Lee­si Tam­mis­tu­le, siis tu­leb Ju­min­da. „See tee on kõi­ge hul­lem, kruu­sa­tee ja sa­ge­li auk­lik, olen na­gu kas­ka­döör, la­vee­rin au­ku­de va­hel. Ka Vir­ve tee on kehv, kui­gi seal rah­vas po­le eri­ti nu­ri­se­nud, roh­kem pa­han­da­tak­se Ju­min­da tee pä­rast.“
Ta kõ­ne­leb veel, et va­nas­ti tu­li kuu al­gu­ses paa­ri nä­da­la jook­sul viia pen­sio­ni­ra­ha ko­ha­le, kut­su­ti tup­pa, pa­ku­ti süüa. Nüüd lä­heb pen­sion ena­mas­ti pan­ga­kon­to­le.
Ha­ra kü­la post­kas­tid on vii­ma­sed ja ta­ga­si Lok­sa­le. Kell on 11.30. Kol­ma­päe­val ja nel­ja­päe­val võib min­na ku­ni kel­la 13ni, eri­ti kuu al­gu­ses, kui on pal­ju rek­laam­pos­ti­tust.