INGELDRIN AUG
Selle teksti kirjutamise hetkeks on nädal möödunud eriolukorra kehtestamisest, kui üldhariduskoolid suleti ja õppetööd jätkatakse distantsõppel kodus. Algne elevus ja isegi põnevus uue väljakutse ees on asendunud musta masendusega. Esimese koolinädala lõpuks oled valmis tõstma käed, ütlema, et aitab ja ma ei saa sellega hakkama, laske või maha.
Viimane nädal on hukatuslikult mõjunud varem justkui nii kindlalt peos olnud enesekindlusele põhitöökohal. Kui enda töö mahus pole seoses eriolukorraga suurt muutunud, ei saa seda öelda kõigi töökaaslaste kohta, mõnda neist tahaks veidi abistada, sest saaksid ja oskad. Peame ju olema selles olukorras üksteisele toeks ja seda ka töökollektiivis. Sa annad lubaduse võtta väike, aga tol hetkel oluline jupike kolleegi tööst ja teha ajutiselt ise. Nädala lõpuks avastad, et pole sellega sugugi tegeleda jõudnud. Ka enda tööasjade produktiivsus on olnud miinimumi tasemel. Välja arvatud sel päeval, kui laste isal oli vaba päev, tegi lastega koduõpet ja said minna kontorisse, kus valitses rahu ja harmoonia, kontroll oli sinu käes ja töö sujus lennult. Imeline tunne, mida sul sel nädalal kodus polnud sendigi eest.
Kodus on kolm last esimeses kooliastmes. Kõik samade vanemate lapsed, aga täiesti erinevad. Üks tahab, et igale ta lahendatud ülesandele eraldi heakskiidu annad. Teine ei taha avaldada silpigi oma kodutöö lahendusest, läheb küsimise peale endast välja ja süüdistab sind usaldamatuses. Oma kooliteed sügisel alles alustanud laps ei saa vist üldse aru, et distantsõpe tähendab kindla päevaplaani järgi materjali omandamist, kodutööde tegemist, nende õpetajale e-postiga saatmist, mitte poole lõunani teleri ees multika vaatamist.
Esmaspäeval oleme kõik valmis distantsõppega alustama. Ema, isa ja kahe lapse telefonides ning kahes pere sülearvutis on avatud e-kool. Õigemini pole avatud, sest see ei tööta. Mõtled läheneda loominguliselt – lähed kogu perega üle tee metsa. Ema-isa räägivad lastele keskkonnahoiust, metsa väärindamisest, kohaliku heinamaa juurde jõudes sellest, miks seal asuvat betoonist posti ehk geodeetilist punkti vaja läheb ning kodu idüllilisel karjamaal ootava veisekarja juures aitad lastel lugeda märke peagi poegima hakkavast emasveisest.
Oled täiesti muretu, ülimalt motiveeritud ees ootava kahe distantsõppe nädala osas ja poole kõrvaga õhtustest uudistest kuuled, et e-kooli prognoositud kasutajate arvust oli kasutajaid tol hommikul kolmkümmend korda rohkem ning keskkond kukkus lihtsalt kokku. Pole hullu!
Teisipäeval rahustad end, et kõik pole veel kadunud, meie e-riigi parimad itipoisid on keskkonna kindlasti sujuvalt tööle saanud ja üks päev õppetööd kolme lapsega järele teha ei tohiks olla ületamatu. Kontroll on sinu käes ja tööasjadega paistab ka joonel olevat.
Kolmapäeval hakkavad internetiavarustes ringi liikuma lapsevanemate loodud meemid koduõppe kohta. Ühes on kujutatud kaugtööd teha püüdvat isa, kolm last pulksirgelt põrandal rivis, köitega kinni seotud. Naerad südamest. Suts head huumorit teeb päeva kergemaks, sest vahepeal oli väike tagasilöök. Nimelt oled avastanud, et õpetajad on päris agarad. Kodutööd leiad harjumuspäraselt kalendri alt, aga märkimisväärne osa koduses karantiinis tegemist nõudvat tööd on kirjas tunnitööde all. Kaval ka, see va e-kool oma nurgataguste peidukohtadega. Lisaks on osad õpetajad hakanud juhiseid andma e-kirjaga lapse kooli e-posti aadressile. Takkapihta tuleb minu telefonile tekstisõnum ühelt klassijuhatajalt, et kus on möödunud reedel paberil jagatud matemaatika ülesannete vastused, lahendused pidi pildistama ja õpetajale saatma. Ma ei tea, kus need on! Küsin nende kohta selle lapse käest, kes ei salli sugugi, et teda õppetöös kontrollin. Aktsioon lõpeb üle kogu maja kaikuva üleüldise riiuga.
Meeme tuleb järjest juurde, aga sa tunned, et sinu rõõm neist jääb aina väiksemaks. Saad aru, et igas naljas on natuke tõde.
Ühel päeval on laps valmis jõudnud kaks A4 lehekülge eesti keele kodutööd. Ta on ülesande e-koolist leidnud ja ära teinud. Tundub nagu mingi näidendi ümberjutustus, kirjavigu täis. Aga tunned uhkust, ta tegi selle päris ise. Parandad koos lapsega rida realt tema jutu, pildistad telefoniga, laps saadab selle oma e-mailiga õpetajale. Järgmisel päeval on postkastis kiri küsimusega: „Mis see on? Pidid tegema ju näidendi kavalehe, kus kirjas osatäitjad ja lavastaja ja kunstnik ja/…/“ Näed, kuidas lapse silmad valguvad pisaraid täis, samas märkad lohutuseks, et nägu on tegelikult rõõmus. Ja tõesti – laps nutab ja naerab samaaegselt. Tõded olukorra tobenaljakat momenti. Ta nägi ju selle tööga nii palju vaeva. Püüad huumoriga võitu saada öeldes, et sõna „eideke“, mis 27 korda ära sai parandatud, on nüüd sul vähemalt eluks ajaks selge. Saadad lapse magama, et homme seesama kodutöö uuesti ja õigesti teha.
Sul pole kedagi abiks võtta. Laste ainus vanaema on viiruse riskirühmas. Laste isa peab selle kriisi ajal olema eesliinil, sest osutab praeguses eriolukorras elutähtsat teenust. Ja sa ei pane seda sekundikski pahaks, et ta ei saa sind võrdses mahus toetada laste distantsõppel, sest tal on oma elu kutse. Just elu kutse selle kahe sõnaga, sest äraelamiseks on tal ka poole kohaga teine töö, mida distantsilt teha pole võimalik. Omaenda töökoha oled eneselegi arusaamatult sel nädalal otsekui ooterežiimile pannud, sest oled õhtul nii väsinud.
Ühel päeval nädala keskel oled rõõmus, sest keskmises lapses on kodusõppe nädala jooksul avaldunud imetlusväärne oskus märgata, hoolida, abistada ja meeleolu luua. Ta on esimene, kes palve peale töö-kooli-mängu-söögilaud (jah, väiksemas majapidamises nagu meil, on tõepoolest seesugune multifunktsionaalne mööbliese nüüdses eriolukorras olemas) korda teha, abistada nõudepesumasinast asjade kappi paigutamisel või tolmuimejaga põranda tõmbamisel. Ta on see, kes pingelise kolme õe suhtekolmnurga tekkides esimesena otsustab järele anda. Ta on otsustanud mitte selle olukorra peale oma aega kulutada. Kui ta oskaks prantsuse keelt, ütleks ta tõenäoliselt c’est la vie! Aga praegu on tal inglise keelegagi raskusi.
Sinul on samal ajal sama lapse pärast ka kurb meel. Miks tema peab olema jälle see, kes palutud asja ära tegi või järele andis? Ühel vaiksemal momendil pärast päevast distantsõppe hullust lähed ja ütled, kuidas sa tema panust hindad, et kindlasti ei pea ta teiste eest asju ära tegema. Ainult siis, kui ise seda samuti soovib. Püüdes justkui vabandada teisi lapsi, kes sel määral panustamist vajalikuks pole pidanud ja kodus õppimine on laetud samasuguse motivatsioonipuudusega kui kodutöödes appi tõttamine.
Ühel õhtul avastad, et keskmine laps oskab teha täiesti ise pannkooke. Me oma koduste kanade munadest, piimast, jahust ja suhkrust. Mõistmata, et tema jaoks on olukord täieliku kontrolli all, küsid, kuidas ta teab, kui palju taignasse panna tuleb. Ta vastab muretult, et kõike niipalju, nagu süda lustib. Jah, sinu õhtusöögitegu jäi sel päeval koduõppe tohuvabohus teoreetiliseks plaaniks. Tühi kõht on tõepoolest kõige parem kokk – lapse pannkoogid on sinu tehtutest palju paremad.
Esimese distantsõppe nädala reedel helistab noorima lapse klassijuhataja ja küsib, kuidas läheb. See on esimene kord, kui pere kuuleb kodus-õppe nädala jooksul õpetaja häält. Tunned, kuidas hääl tahab värisema hakata ja peidad sinu kõrval õppivate laste eest pisaraid. Ütled ebamääraselt, et „Noh, me püüame. Aga veidi on raske siin kõigi kolmega…“ Tegelikult valetad, see pole veidi raske, see on väga raske. Õpetajagi lõpetab pigem rutakalt kõne, soovitab ikka õues värskes õhus liikumiseks aega leida, tuletab meelde saata tema e-mailile puuduolevad kodutööd.
Reede lõunaks oled põhimõtteliselt alla andnud ja mõistad, et uus koolinädal ei saa enam samal viisil korraldatud olla. Eluase näeb pidevast lastega kodus olemisest välja nagu Paabeli segadus, oma tööasju ei ole võimalik enam edasi lükata ja kolleegi, keda lubasid nädala alguse poole abistada, oled täiesti „üle lasknud“. Koduõppe pinge on närvid seest välja söönud nii lastel kui vanematel.
Viimases hädas kirjutad sõbrast õpetajale, kes on aastaid tagasi Noored Kooli programmiga õpetajaks läinud. Ta on nüüdisaegne ja muutustele avatud õpetaja, kes distantsõpet eeldavas eriolukorras teab õigeid meetodeid, kuidas lapsi kodustes tingimustes õpetada. Pakud võimalust, et äkki ta oleks nõus sinu lapsi koduõppel aitama. Ta on tark inimene ja vastab eitavalt põhjendusega, et peab oma koolilastega tunde reaalajas ega taha lisatööd, sest tahab ka puhata ja endale aega võtta. Tundub, et tal on kaugõppe formaadiga asjad timmis.
Mina ei julge lapsevanemana endale aja võtmisest ja puhkamisest unistadagi. Pereisa on just ümber tõstnud oma suvekuised puhkuseplaanid aprillikuusse, sest meil puudub igasugune teadmine, kui kaua peavad lapsed veel koduõppel olema ja me neid õpetama.
Ma ei palu paljut, vaid seda, et praeguses hädaolukorras oleks minulgi võimalik teha ära oma põhitöö lastega ko-dusõppel viibimise ajal. Veel lihtsamalt – et iga isik täidaks oma põhitegevusega seotud ülesandeid ka eriolukorra ajal, eemal tavapärastest kontori- ja klassiruumidest.
Eriolukord viskas paljud õpetajad ootamatult tundmatusse vette, mille kohta oli neile koolitustel ekraanile pilte näidatud, aga nad pole varem suplema kippunud, pole ka tungivat vajadust olnud. Nüüd on hädaolukord käes, õpetajal on tööriistadena e-kool, lapsevanema telefoninumber, heal juhul ka lapse kooliga seotud e-maili aadress. Küll aga pole ta pidanud mitte kunagi kasutama videokoosoleku formaati kogu oma klassi õpilastega tunni läbiviimiseks, kuigi see oleks ainus meedium, mis suudaks enam-vähem piisavalt asendada lapsele nii vajalikku kontakti oma õpetajaga.
Valmis pole ka lapsevanemad, sest pole varem pidanud hädavajalikuks ega mõistlikuks, et päris igal lapsel oleks oma isiklik sülearvuti. Paljudes kodudes on liiga vähe ruumi, et korraga saaksid kaugtööd teha ema-isa ja lapsed, rääkimata võimalusest, et igaüks saaks viibida segamatult oma ruumis.
Arvutid ja õpikeskkond jooksevad kokku, ühendused hanguvad. Eesti haridussüsteemi tulemused on PISA uuringu kohaselt maailma parimate seas, oleme uhked meie e-riigi eduloo üle. Aga see nädal on pannud mind kahtlema, kas me e-riik ja haridussüsteem on piisavalt paindlik ja võimekas, et ebaharilikes olukordades toime tulla.