Koduõp­pel ole­va lap­se­va­ne­ma ap­pi­kar­je

693
Dis­tant­sõ­pe Au­gi­de pe­res. Ema IN­GELD­RIN AUG ja tüt­red ANNE-MARI, TRIINU-LIIS, HELE-RIIN.

IN­GELD­RIN AUG

Sel­le teksti kir­ju­ta­mi­se het­keks on nä­dal möö­du­nud erio­lu­kor­ra keh­tes­ta­mi­sest, kui üld­ha­ri­dus­koo­lid su­le­ti ja õp­pe­tööd jät­ka­tak­se dis­tant­sõp­pel ko­dus. Alg­ne ele­vus ja ise­gi põ­ne­vus uue väl­ja­kut­se ees on asen­du­nud mus­ta ma­sen­du­se­ga. Esi­me­se koo­li­nä­da­la lõ­puks oled val­mis tõst­ma käed, üt­le­ma, et ai­tab ja ma ei saa sel­le­ga hak­ka­ma, las­ke või ma­ha.

Vii­ma­ne nä­dal on hu­ka­tus­li­kult mõ­ju­nud va­rem just­kui nii kind­lalt peos ol­nud ene­se­kind­lu­se­le põ­hi­töö­ko­hal. Kui en­da töö ma­hus po­le seo­ses erio­lu­kor­ra­ga suurt muu­tu­nud, ei saa se­da öel­da kõi­gi töö­kaas­las­te koh­ta, mõn­da neist ta­haks vei­di abis­ta­da, sest saak­sid ja os­kad. Pea­me ju ole­ma sel­les olu­kor­ras üks­tei­se­le toeks ja se­da ka töö­kol­lek­tii­vis. Sa an­nad lu­ba­du­se võt­ta väi­ke, aga tol het­kel olu­li­ne ju­pi­ke kol­lee­gi tööst ja te­ha aju­ti­selt ise. Nä­da­la lõ­puks avas­tad, et po­le sel­le­ga su­gu­gi te­ge­le­da jõud­nud. Ka en­da tööas­ja­de pro­duk­tiiv­sus on ol­nud mii­ni­mu­mi ta­se­mel. Väl­ja ar­va­tud sel päe­val, kui las­te isal oli va­ba päev, te­gi las­te­ga ko­duõ­pet ja said min­na kon­to­ris­se, kus va­lit­ses ra­hu ja har­moo­nia, kont­roll oli si­nu käes ja töö su­jus len­nult. Ime­li­ne tun­ne, mi­da sul sel nä­da­lal ko­dus pol­nud sen­di­gi eest.

Ko­dus on kolm last esi­me­ses koo­liast­mes. Kõik sa­ma­de va­ne­ma­te lap­sed, aga täies­ti eri­ne­vad. Üks ta­hab, et iga­le ta la­hen­da­tud üle­san­de­le eral­di heaks­kii­du an­nad. Tei­ne ei ta­ha aval­da­da sil­pi­gi oma ko­du­töö la­hen­du­sest, lä­heb kü­si­mi­se pea­le en­dast väl­ja ja süü­dis­tab sind usal­da­ma­tu­ses. Oma koo­li­teed sü­gi­sel al­les alus­ta­nud laps ei saa vist üld­se aru, et dis­tant­sõ­pe tä­hen­dab kind­la päe­vap­laa­ni jär­gi ma­ter­ja­li oman­da­mist, ko­du­töö­de te­ge­mist, nen­de õpe­ta­ja­le e-pos­ti­ga saat­mist, mit­te poo­le lõu­na­ni te­le­ri ees mul­ti­ka vaa­ta­mist.

Es­mas­päe­val ole­me kõik val­mis dis­tant­sõp­pe­ga alus­ta­ma. Ema, isa ja ka­he lap­se te­le­fo­ni­des ning ka­hes pe­re sü­lear­vu­tis on ava­tud e-kool. Õi­ge­mi­ni po­le ava­tud, sest see ei töö­ta. Mõt­led lä­he­ne­da loo­min­gu­li­selt – lä­hed ko­gu pe­re­ga üle tee met­sa. Ema-isa rää­gi­vad las­te­le kesk­kon­na­hoiust, met­sa vää­rin­da­mi­sest, ko­ha­li­ku hei­na­maa juur­de jõu­des sel­lest, miks seal asu­vat be­too­nist pos­ti ehk geo­dee­ti­list punk­ti va­ja lä­heb ning ko­du idül­li­li­sel kar­ja­maal oo­ta­va vei­se­kar­ja juu­res ai­tad las­tel lu­ge­da mär­ke pea­gi poe­gi­ma hak­ka­vast emas­vei­sest.

Oled täies­ti mu­re­tu, üli­malt mo­ti­vee­ri­tud ees oo­ta­va ka­he dis­tant­sõp­pe nä­da­la osas ja poo­le kõr­va­ga õh­tus­test uu­dis­test kuu­led, et e-koo­li prog­noo­si­tud ka­su­ta­ja­te ar­vust oli ka­su­ta­jaid tol hom­mi­kul kolm­küm­mend kor­da roh­kem ning kesk­kond kuk­kus liht­salt kok­ku. Po­le hul­lu!

Tei­si­päe­val ra­hus­tad end, et kõik po­le veel ka­du­nud, meie e-rii­gi pa­ri­mad iti­poi­sid on kesk­kon­na kind­las­ti su­ju­valt töö­le saa­nud ja üks päev õp­pe­tööd kol­me lap­se­ga jä­re­le te­ha ei to­hiks ol­la üle­ta­ma­tu. Kont­roll on si­nu käes ja tööas­ja­de­ga pais­tab ka joo­nel ole­vat.

Kol­ma­päe­val hak­ka­vad in­ter­ne­tia­va­rus­tes rin­gi lii­ku­ma lap­se­va­ne­ma­te loo­dud mee­mid ko­duõp­pe koh­ta. Ühes on ku­ju­ta­tud kaug­tööd te­ha püüd­vat isa, kolm last pulk­sir­gelt põ­ran­dal ri­vis, köi­te­ga kin­ni seo­tud. Nae­rad sü­da­mest. Suts head huu­mo­rit teeb päe­va ker­ge­maks, sest va­he­peal oli väi­ke ta­ga­si­löök. Ni­melt oled avas­ta­nud, et õpe­ta­jad on pä­ris aga­rad. Ko­du­tööd leiad har­ju­mus­pä­ra­selt ka­lend­ri alt, aga mär­ki­mis­väär­ne osa ko­du­ses ka­ran­tii­nis te­ge­mist nõud­vat tööd on kir­jas tun­ni­töö­de all. Ka­val ka, see va e-kool oma nur­ga­ta­gus­te pei­du­koh­ta­de­ga. Li­saks on osad õpe­ta­jad ha­ka­nud ju­hi­seid and­ma e-kir­ja­ga lap­se koo­li e-pos­ti aad­res­si­le. Tak­ka­pih­ta tu­leb mi­nu te­le­fo­ni­le teks­ti­sõ­num ühelt klas­si­ju­ha­ta­jalt, et kus on möö­du­nud ree­del pa­be­ril ja­ga­tud ma­te­maa­ti­ka üle­san­ne­te vas­tu­sed, la­hen­du­sed pi­di pil­dis­ta­ma ja õpe­ta­ja­le saat­ma. Ma ei tea, kus need on! Kü­sin nen­de koh­ta sel­le lap­se käest, kes ei sal­li su­gu­gi, et te­da õp­pe­töös kont­rol­lin. Akt­sioon lõ­peb üle ko­gu ma­ja kai­ku­va üleül­di­se riiu­ga.

Mee­me tu­leb jär­jest juur­de, aga sa tun­ned, et si­nu rõõm neist jääb ai­na väik­se­maks. Saad aru, et igas nal­jas on na­tu­ke tõ­de.

Ühel päe­val on laps val­mis jõud­nud kaks A4 le­he­kül­ge ees­ti kee­le ko­du­tööd. Ta on üle­san­de e-koo­list leid­nud ja ära tei­nud. Tun­dub na­gu min­gi näi­den­di üm­ber­ju­tus­tus, kir­ja­vi­gu täis. Aga tun­ned uh­kust, ta te­gi sel­le pä­ris ise. Pa­ran­dad koos lap­se­ga ri­da realt te­ma ju­tu, pil­dis­tad te­le­fo­ni­ga, laps saa­dab sel­le oma e-mai­li­ga õpe­ta­ja­le. Järg­mi­sel päe­val on post­kas­tis ki­ri kü­si­mu­se­ga: „Mis see on? Pi­did te­ge­ma ju näi­den­di ka­va­le­he, kus kir­jas osa­täit­jad ja la­vas­ta­ja ja kunst­nik ja/…/“ Näed, kui­das lap­se sil­mad val­gu­vad pi­sa­raid täis, sa­mas mär­kad lo­hu­tu­seks, et nä­gu on te­ge­li­kult rõõ­mus. Ja tões­ti – laps nu­tab ja nae­rab sa­maaeg­selt. Tõ­ded olu­kor­ra to­be­nal­ja­kat mo­men­ti. Ta nä­gi ju sel­le töö­ga nii pal­ju vae­va. Püüad huu­mo­ri­ga või­tu saa­da öel­des, et sõ­na „ei­de­ke“, mis 27 kor­da ära sai pa­ran­da­tud, on nüüd sul vä­he­malt eluks ajaks sel­ge. Saa­dad lap­se ma­ga­ma, et hom­me see­sa­ma ko­du­töö uues­ti ja õi­ges­ti te­ha.

Sul po­le ke­da­gi abiks võt­ta. Las­te ai­nus va­nae­ma on vii­ru­se ris­ki­rüh­mas. Las­te isa peab sel­le krii­si ajal ole­ma ees­lii­nil, sest osu­tab prae­gu­ses erio­lu­kor­ras elu­täht­sat tee­nust. Ja sa ei pa­ne se­da se­kun­diks­ki pa­haks, et ta ei saa sind võrd­ses ma­hus toe­ta­da las­te dis­tant­sõp­pel, sest tal on oma elu kut­se. Just elu kut­se sel­le ka­he sõ­na­ga, sest ärae­la­mi­seks on tal ka poo­le ko­ha­ga tei­ne töö, mi­da dis­tant­silt te­ha po­le või­ma­lik. Omaen­da töö­ko­ha oled ene­se­le­gi aru­saa­ma­tult sel nä­da­lal ot­se­kui oo­te­režii­mi­le pan­nud, sest oled õh­tul nii vä­si­nud.

Ühel päe­val nä­da­la kes­kel oled rõõ­mus, sest kesk­mi­ses lap­ses on ko­du­sõp­pe nä­da­la jook­sul aval­du­nud imet­lus­väär­ne os­kus mär­ga­ta, hoo­li­da, abis­ta­da ja mee­leo­lu luua. Ta on esi­me­ne, kes pal­ve pea­le töö-koo­li-män­gu-söö­gi­laud (jah, väik­se­mas ma­ja­pi­da­mi­ses na­gu meil, on tõe­poo­lest see­su­gu­ne mul­ti­funkt­sio­naal­ne mööb­lie­se nüüd­ses erio­lu­kor­ras ole­mas) kor­da te­ha, abis­ta­da nõu­de­pe­su­ma­si­nast as­ja­de kap­pi pai­gu­ta­mi­sel või tol­mui­me­ja­ga põ­ran­da tõm­ba­mi­sel. Ta on see, kes pin­ge­li­se kol­me õe suh­te­kolm­nur­ga tek­ki­des esi­me­se­na ot­sus­tab jä­re­le an­da. Ta on ot­sus­ta­nud mit­te sel­le olu­kor­ra pea­le oma ae­ga ku­lu­ta­da. Kui ta os­kaks prant­su­se keelt, üt­leks ta tõe­näo­li­selt c’est la vie! Aga prae­gu on tal ing­li­se kee­le­ga­gi ras­ku­si.

Si­nul on sa­mal ajal sa­ma lap­se pä­rast ka kurb meel. Miks te­ma peab ole­ma jäl­le see, kes pa­lu­tud as­ja ära te­gi või jär­ele an­dis? Ühel vaik­se­mal mo­men­dil pä­rast päe­vast dis­tant­sõp­pe hul­lust lä­hed ja üt­led, kui­das sa te­ma pa­nust hin­dad, et kind­las­ti ei pea ta teis­te eest as­ju ära te­ge­ma. Ai­nult siis, kui ise se­da sa­mu­ti soo­vib. Püü­des just­kui va­ban­da­da tei­si lap­si, kes sel mää­ral pa­nus­ta­mist va­ja­li­kuks po­le pi­da­nud ja ko­dus õp­pi­mi­ne on lae­tud sa­ma­su­gu­se mo­ti­vat­sioo­ni­puu­du­se­ga kui ko­du­töö­des ap­pi tõt­ta­mi­ne.

Ühel õh­tul avas­tad, et kesk­mi­ne laps os­kab te­ha täies­ti ise pann­koo­ke. Me oma ko­dus­te ka­na­de mu­na­dest, pii­mast, ja­hust ja suhk­rust. Mõist­ma­ta, et te­ma jaoks on olu­kord täie­li­ku kont­rol­li all, kü­sid, kui­das ta teab, kui pal­ju taig­nas­se pan­na tu­leb. Ta vas­tab mu­re­tult, et kõi­ke nii­pal­ju, na­gu sü­da lus­tib. Jah, si­nu õh­tu­söö­gi­te­gu jäi sel päe­val ko­duõp­pe to­hu­va­bo­hus teo­ree­ti­li­seks plaa­niks. Tü­hi kõht on tõe­poo­lest kõi­ge pa­rem kokk – lap­se pann­koo­gid on si­nu teh­tu­test pal­ju pa­re­mad.

Esi­me­se dis­tant­sõp­pe nä­da­la ree­del he­lis­tab noo­ri­ma lap­se klas­si­ju­ha­ta­ja ja kü­sib, kui­das lä­heb. See on esi­me­ne kord, kui pe­re kuu­leb ko­du­s-õp­pe nä­da­la jook­sul õpe­ta­ja häält. Tun­ned, kui­das hääl ta­hab vä­ri­se­ma ha­ka­ta ja pei­dad si­nu kõr­val õp­pi­va­te las­te eest pi­sa­raid. Üt­led eba­mää­ra­selt, et „Noh, me püüa­me. Aga vei­di on ras­ke siin kõi­gi kol­me­ga…“ Te­ge­li­kult va­le­tad, see po­le vei­di ras­ke, see on vä­ga ras­ke. Õpe­ta­ja­gi lõ­pe­tab pi­gem ru­ta­kalt kõ­ne, soo­vi­tab ik­ka õues värs­kes õhus lii­ku­mi­seks ae­ga lei­da, tu­le­tab meel­de saa­ta te­ma e-mai­li­le puu­duo­le­vad ko­du­tööd.

Ree­de lõu­naks oled põ­hi­mõt­te­li­selt al­la and­nud ja mõis­tad, et uus koo­li­nä­dal ei saa enam sa­mal vii­sil kor­ral­da­tud ol­la. Elua­se näeb pi­de­vast las­te­ga ko­dus ole­mi­sest väl­ja na­gu Paa­be­li se­ga­dus, oma tööas­ju ei ole või­ma­lik enam eda­si lü­ka­ta ja kol­lee­gi, ke­da lu­ba­sid nä­da­la al­gu­se poo­le abis­ta­da, oled täies­ti „üle lask­nud“. Ko­duõp­pe pin­ge on när­vid seest väl­ja söö­nud nii las­tel kui va­ne­ma­tel.

Vii­ma­ses hä­das kir­ju­tad sõb­rast õpe­ta­ja­le, kes on aas­taid ta­ga­si Noo­red Koo­li prog­ram­mi­ga õpe­ta­jaks läi­nud. Ta on nüü­di­saeg­ne ja muu­tus­te­le ava­tud õpe­ta­ja, kes dis­tant­sõ­pet eel­da­vas erio­lu­kor­ras teab õi­geid mee­to­deid, kui­das lap­si ko­dus­tes tin­gi­mus­tes õpe­ta­da. Pa­kud või­ma­lust, et äk­ki ta oleks nõus si­nu lap­si ko­duõp­pel ai­ta­ma. Ta on tark ini­me­ne ja vas­tab ei­ta­valt põh­jen­du­se­ga, et peab oma koo­li­las­te­ga tun­de reaa­la­jas ega ta­ha li­sa­tööd, sest ta­hab ka pu­ha­ta ja en­da­le ae­ga võt­ta. Tun­dub, et tal on kau­gõp­pe for­maa­di­ga as­jad tim­mis.

Mi­na ei jul­ge lap­se­va­ne­ma­na en­da­le aja võt­mi­sest ja puh­ka­mi­sest unis­ta­da­gi. Pe­rei­sa on just üm­ber tõst­nud oma su­ve­kui­sed puh­ku­sep­laa­nid ap­ril­li­kuus­se, sest meil puu­dub iga­su­gu­ne tead­mi­ne, kui kaua pea­vad lap­sed veel ko­duõp­pel ole­ma ja me neid õpe­ta­ma.

Ma ei pa­lu pal­jut, vaid se­da, et prae­gu­ses hä­dao­lu­kor­ras oleks mi­nul­gi või­ma­lik te­ha ära oma põ­hi­töö las­te­ga ko­-du­sõp­pel vii­bi­mi­se ajal. Veel liht­sa­malt – et iga isik täi­daks oma põ­hi­te­ge­vu­se­ga seo­tud üle­san­deid ka erio­lu­kor­ra ajal, ee­mal ta­va­pä­ras­test kon­to­ri- ja klas­si­ruu­mi­dest.

Erio­lu­kord vis­kas pal­jud õpe­ta­jad oo­ta­ma­tult tund­ma­tus­se vet­te, mil­le koh­ta oli nei­le koo­li­tus­tel ek­raa­ni­le pil­te näi­da­tud, aga nad po­le va­rem sup­le­ma kip­pu­nud, po­le ka tun­gi­vat va­ja­dust ol­nud. Nüüd on hä­dao­lu­kord käes, õpe­ta­jal on töö­riis­ta­de­na e-kool, lap­se­va­ne­ma te­le­fo­ni­num­ber, heal ju­hul ka lap­se koo­li­ga seo­tud e-mai­li aad­ress. Küll aga po­le ta pi­da­nud mit­te ku­na­gi ka­su­ta­ma vi­deo­koo­so­le­ku for­maa­ti ko­gu oma klas­si õpi­las­te­ga tun­ni lä­bi­vii­mi­seks, kui­gi see oleks ai­nus mee­dium, mis suu­daks enam-vä­hem pii­sa­valt asen­da­da lap­se­le nii va­ja­lik­ku kon­tak­ti oma õpe­ta­ja­ga.

Val­mis po­le ka lap­se­va­ne­mad, sest po­le va­rem pi­da­nud hä­da­va­ja­li­kuks ega mõist­li­kuks, et pä­ris igal lap­sel oleks oma isik­lik sü­lear­vu­ti. Pal­ju­des ko­du­des on lii­ga vä­he ruu­mi, et kor­ra­ga saak­sid kaug­tööd te­ha ema-isa ja lap­sed, rää­ki­ma­ta või­ma­lu­sest, et igaüks saaks vii­bi­da se­ga­ma­tult oma ruu­mis.

Ar­vu­tid ja õpi­kesk­kond jook­se­vad kok­ku, ühen­du­sed han­gu­vad. Ees­ti ha­ri­dus­süs­tee­mi tu­le­mu­sed on PI­SA uu­rin­gu ko­ha­selt maail­ma pa­ri­ma­te seas, ole­me uh­ked meie e-rii­gi edu­loo üle. Aga see nä­dal on pan­nud mind kaht­le­ma,  kas me e-riik ja ha­ri­dus­süs­teem on pii­sa­valt paind­lik ja või­me­kas, et eba­ha­ri­li­kes olu­kor­da­des toi­me tul­la.

Eelmine artikkelOlla ko­dus
Järgmine artikkelKehras ründas mees oma elukaaslast