Detsembri alguses möödus 126 aastat Aegviidu kiriku õnnistamisest. Et sealtkandi rahvas ei läheks hukka, andis Lehtse mõisnik Friedrich von Hoynigen-Huene üle-eelmise sajandi lõpuaastail maa pühakoja rajamiseks. 1896. aastal valminud kahe torni ja rikkalike puidust nikerdustega puukabel ehitati ümbruskonna meeste abiga. Aegviidu praegune kirik on hoopis teise ilmega – väljast krohvitud, 1940. aastal ehitati kirikule torn. 1970ndatel aastatel tehti sõja ajal pommitabamuse saanud kirikule ka uus puitviimistlusega sisekujundus.
„Teadsime kabelist vana pildi järgi. Aga miks ta nüüd on selline, ei taibanud varem kelleltki küsida,“ kahetseb Aegviidu koguduse juhatuse esimees Tiina Lõugas, kes koos teise kohaliku koduloohuvilise Signe Juursaluga on hakanud uurima Aegviidu asula, sealhulgas Ambla kiriku abikirikuna tegutseva Aegviidu Aleksandri kiriku ajalugu.
Kiriku ajaloo kohta vähe teada
Eesti Televisiooni ülemöödunud aasta saates „Tähendamisi“, milles tutvustatakse Eestimaa kirikuid, paluti koguduse esimehel välja tuua midagi unikaalset Aegviidu kiriku kohta.
„Alles siis, kui otsisin, mida meie kirikust rääkida, hakkasin mõtlema, et võib-olla oleksid mäletanud kiriku varasemat lugu või seda, mis siin varem olnud, keegi neist, kes olid siin koguduses 30 aastat tagasi ehk enne, kui Ambla kogudusest iseseisvusime. Siis mõistsin, et see on minu jaoks üks suur valge laik,“ ütleb Tiina Lõugas.
Telesaates tutvustas ta kiriku ainsat nähtavat originaalsena säilinud osa – kunagise kabeli ust, mis nüüd on kiriku siseuks. Pärast telesaadet võttis temaga ühendust kohalikku ajalugu pisut juba uurinud Signe Juursalu, kes oli avastanud, et Aegviidu asula on saates mainitust mitusada aastat vanem. Naised on koos jätkanud Aegviidu ajaloo uurimist. Tiina Lõugas tõdeb, et kiriku kohta on seni leitud väga vähe kirjalikke dokumente.
„Kõik meie kirikuraamatud on Amblas. Küsisin kirikuõpetajalt, kas Amblas on dokumente selle kohta, mis on Aegviidu kirikus alates sõjaajast kuni Eesti Vabariigi taasiseseisvumiseni toimunud. Paraku ei ole seal suurt midagi,“ nendib Tiina Lõugas.
Paides asuva Järvamaa muuseumi arhiividokumentidest avastasid naised küll, et Aegviidu kool on vähemalt kümme aastat seniarvatust vanem, kuid kiriku ajaloo kohta targemaks ei saadud. Järgmisena plaanib Tiina Lõugas võtta ühendust konsistooriumi arhiiviga, ehk on seal Aegviidu kiriku kohta teadmata infot.
„Praegu teame suuresti vaid seda, millal kirik ehitati, millal muutus selle välisilme ning millal sai kirik uue siseviimistluse. Maal, mis praegu on käärkambri ukse kohal, oli Eesti-ajal altarimaal. Vanadelt piltidelt on näha ka, et kirikus on olnud orel ning laes väga uhked lühtrid. Mis neist sai, ei tea,“ räägib koguduse esimees.
Ta lisab, et möödunud sajandi alguses, kui Aegviidu kooli pidas kohalik köster, viis ka matusetalitusi ja jumalateenistusi mõnikord läbi köster: „Ambla köstrite kohta on info olemas, Aegviidu omade kohta paraku mitte. Uskumatu, et meie kiriku ajaloo kohta pole infot isegi sellest, mis oli ainult sada aasta tagasi.“
Koguduse esimees kahetseb, kuidas ei tulnud kunagi selle peale, et uurida oma nüüdseks manalateele läinud vanaemalt, milline nägi kirik välja tol ajal, kui kolis 1955. aastal Aegviitu elama ja oli sage kirikus käija.
„Aegviidus on veel alles vanemaid inimesi, kes on ka nõukogude ajal kirikus käinud, mõned neist laulsid kirikukooris, aga nad ei mäleta, milline siis kirik oli. Väljast üles võetud fotosid on, seest mitte. Kui kellelgi oleks kas või matusepilte, mis on kirikus tehtud, oleks suur abi. Paraku vanasti ei peetud matuseid kirikus, kogu talitus oli kalmistul haua juures,“ mõtiskleb Tiina Lõugas.
Kellel siiski on pilte või Aegviidu kirikuga seotud mälestusi, võiksid võtta temaga ühendust.
Kogudusel rasked ajad
Ajaloo uurimise kõrval on koguduse esimehel tulnud möödunud aastal näha palju vaeva, et Aegviidu kirik ja kogudus säiliksid. Suvel avastati, et pühakoja põranda all on vamm. Selle tõttu võeti üles osa põrandalaudu, natuke eemaldati ka seinalaudu. Jumalateenistused on alates suvest toimunud kiriku kõrval asuvas kogudusemajas, mis ehitati Soome sõpruskoguduste Ylivieska ja Ylihärma eestvedamisel ja õnnistati 1996. aastal.
„Aegviidu kooli traditsioonilise jõuluhommiku, jõuluõhtu ja jõuluaja lõpetamise jumalateenistused tegime siiski kirikus. Puhastasime tolmust, katsime põrandaaugu koormakattega ja tõime kirikusse kuuse,“ räägib Tiina Lõugas.
Mis saab kiriku remondist ning millal on seal taas võimalik jumalateenistusi läbi viia ja kontserte korraldada, ei oska ta öelda: „Veel mõned aastad tagasi oli meie rahaline seis üsna hea, kuid möödunud talv pani korraliku põntsu, sest kogudusemaja on elektriküttel. Eelmisel kevad-talvel olime isegi küsimuse ees, kas kuulutada välja pankrot. Me polnud enam võimelised õpetajale palka maksma. Ei maksa seda praegugi, kuid õnneks saime Soome sõpruskogudustelt toetust, ehk saame vähemalt vammi tõrje eest tasuda.“
Anija vallaeelarvest saab kogudus igal aastal 700 eurot tegevustoetust, mullu toetas vald lisaks 816 euroga kiriku põrandalaudade üles võtmist.
„Kui arvasime, et kogu põrand tuleb vammi tõttu välja vahetada, taotlesime vallalt ligi 30 000 eurot, kuid saime eitava vastuse. Arusaadav, ka vallal on praegu keeruline. Loodame, et elektrikulu ei söö kogu toetust ära, kui koguduse liikmed annetavad, et toetada kiriku põranda tegemist,“ lausub Tiina Lõugas.
Aegviidu koguduse hingekirjas on üle 100 inimese, kirikumaksu maksjaid umbes 40. Jumalateenistused toimuvad kaks korda kuus, neid viib läbi Ambla kirikuõpetaja Tõnu Linnasmäe.