Kivi­loo mõis Raasiku vallas

VAI­NO NAPP

Ki­vi­loo kü­la on Taa­ni Hin­da­mis­raa­ma­tus kir­jas 1241. aas­tast. Ris­tiu­su too­mi­se­ga said kloost­rid suu­red maa­val­du­sed. Või­mu­pü­ra­mii­di ti­pu­mees, Tal­lin­na piis­kop ra­jas oma kant­sid Kau­nis­saa­res, Ki­vi­loos, Por­ku­nis. Piis­ko­pi mõi­sa­de­na mai­ni­tak­se es­ma­kord­selt Ki­vi­lood 1322. ja Kau­nis­saart 1326. aas­tal. Kuid ala­tes piis­ko­pi­mõi­sa ra­ja­mi­sest il­mub ni­mi Fe­ge­feuer, la­di­na kee­les pur­ga­to­rium, ees­ti kee­les pu­has­tus­tu­li. Eest­las­te suus muu­tub Fe­ge­feuer Vähk­ve­reks. Neil ae­ga­del oli Jõe­läht­me jõe kal­dal, prae­gus­te lin­nu­se va­re­me­te ko­hal, ar­va­ta­vas­ti suur vä­ga tu­ge­vas­ti kind­lus­ta­tud pui­dust hoo­ne, kus käis ka piis­kop.

Lin­nu­se­na mai­ni­tak­se Ki­vi­lood es­ma­kord­selt 1474. aas­tal. Hoo­net kind­lus­ta­ti pi­de­valt, kuid põ­hie­hi­tus­ma­ter­ja­li­na võe­ti ki­vi ka­su­tus­se al­les 15. sa­jan­di al­gu­ses. Tõ­si­selt võt­tis lin­nu­se kä­si­le piis­kop Si­mon von der Borch. Te­ma ajal ker­kis Ki­vi­loos­se või­mas kind­lus-loss, mis pi­di üli­ku­te­le tur­va­list var­ju­pai­ka pak­ku­ma. Lin­nus sai val­mis 1480. aas­ta pai­ku, sa­mal ajal ker­kis tei­ne, sa­ma­laad­ne ehi­tus Por­ku­nis.

Si­mon von der Borch oli suu­re või­mu ja või­ma­lus­te­ga mees, te­ma onu oli or­du­meis­ter. Ku­na piis­kop su­ri 1492. aas­tal ja lin­nus mee­nu­tab lõ­pe­ta­ma­ta ka­he tü­ve­ga hoo­net, siis on alust ar­va­ta, et piis­ko­pi hoog rau­ges ja kaks tii­ba jäid ehi­ta­ma­ta. Kaks val­mis tii­ba moo­dus­ta­vad ava­tud täis­nur­ga. Lin­nu­se kir­de­nur­gas oli poo­lü­mar suur­tü­ki­torn. Ida­tii­vas suur, aken­de­ga saal, mil­le kõr­val väik­se­maid ruu­me. Suur man­tel­kors­ten lõu­na­tii­va idao­sas soo­jen­das saa­li ja köö­ki. Suur­tü­ki­tor­ni kah­te üle­mist kor­rust ka­su­ta­ti ilm­selt ka eluo­lu­lis­teks üle­san­ne­teks. Tor­ni ma­da­la­mas osas olid laiad las­kea­vad. Lin­nu­se ka­gu- ja iga­kül­jel olid Jõe­läht­me jõe­ga ühen­da­tud kait­se, ves­ki- ja ka­la­tii­gid. Ta­va­li­selt tüh­ja­na seis­va­tes­se val­lik­raa­vi­des­se las­ti ve­si va­ja­du­sel.

Si­mon von der Borc­hi jä­rel­tu­li­ja­te­le jät­kus se­da ilu ai­nult Lii­vi sõ­ja­ni. Lin­nus asus täht­sal sõ­ja­teel. Ve­ne­la­sed võt­sid sel­les pi­dut­se­nud üli­kud esi­mes­tel sõ­ja­käi­ku­del van­gi, hä­bis­ta­sid ja saat­sid tür­mi. La­hin­gu­te käi­gus said müü­rid ka­hu­ri­telt rän­ki ta­ba­mu­si. Pu­ru­ne­sid ja va­ri­se­sid. Ve­ne kind­ra­li Kurbs­ki ka­hu­ri­me­hed lõ­pe­ta­sid Ki­vi­loo piis­ko­pi­lin­nu­se hiil­gea­ja. Võim­said müü­re jäi püs­ti, neid taas­ta­ti ning hoo­ned jäid ka­su­tus­se. Pä­rast sõ­da tu­li esi­me­ne lu­te­riu­su piis­kop Ag­ri­co­la. 17. sa­jan­di al­gu­ses pan­di­ti Ki­vi­loo era­mõi­sa­na ja sel­le­ga sai piis­ko­pi­de aeg ot­sa.

Järg­mi­se kol­me sa­jan­di jook­sul kan­na­vad Ki­vi­loos va­lit­se­nud me­hed seits­me su­gu­võ­sa ni­me­si. Teis­te seas tun­tud De la Gar­die­de esin­da­ja, Root­si rii­gi­mars­sal ja Ees­ti­maa ku­ber­ner Ja­kob De la Gar­die. Handt­wi­gi­de aeg kes­tab üle sa­jan­di ja ühe neist la­seb ma­ha ja­lu­tus­käi­gu ajal king­se­pa poeg. Pois­si oli lap­seeas mõi­sas ihu­nuht­lu­se­ga ka­ris­ta­tud. Nüüd tu­li kät­te­maks ja eluaeg­ne Si­ber. Ka Stac­kel­ber­gid va­lit­se­sid pi­kalt ja nen­delt mõis võõ­ran­da­ti 1920ndail.

Uus mõi­sa pea­ma­ja ker­kis hää­bu­va kind­lus-los­si kõr­va­le 17. sa­jan­dil. See oli mood­ne, vä­hem kind­lus­ta­tud ehi­tus ja soo­sis va­na al­la­käi­ku, mis oli siis­ki aeg­la­ne. 1774. aas­tal käis Ki­vi­loos Au­gust Wil­helm Hu­pel – ko­du-uu­ri­ja, kee­le- ja kir­ja­mees, Põlt­sa­maa pas­tor. Hu­pel kir­ju­tas: „… ku­na­gi­ne või­mas loss oli hil­ju­ti ela­mis­kõlb­li­ke ruu­mi­de­ga. Nüüd la­gu­ne­mas. Val­lik­raa­vid on veel kor­ras…“.

Üli­väär­tus­lik pilt-do­ku­ment Ki­vi­loo piis­ko­pi­los­sist on säi­li­nud see­pia­joo­nis­tus aas­tal 1824 C. Un­gern-Stern­ber­gilt. Um­bes sa­mast ajast on lin­nu­se plaan C. Faehl­man­nilt. Tee­ne­ka ko­du- ja loo­du­seuu­ri­ja Gus­tav Vil­bas­te mä­les­tu­si lu­ge­des saa­me ai­mu Ki­vi­loo tii­ki­de ja neis uju­va­te saar­te ilust mõi­sa hiil­geae­ga­del.

1921. aas­tal kir­ju­tab Vil­bas­te: „…roh­taia ja ja­lu­tus­puies­ti­ku va­hel on loo­ga ku­ju­li­ne tiik, um­bes tii­nu suu­ru­ne. Kae­va­tud aas­ta­sa­da­de eest. Kal­dal kas­va­vad hiig­la­suu­red puud ja kol­mas osa tii­gist on ju­ba um­mis­tu­nud. Mõ­ni­küm­mend aas­tat ta­ga­si ol­nud tii­gil ne­li uju­vat saart, nüüd­seks on neid kaks. Oma asu­koh­ta tii­gil muu­da­vad nad en­di­selt. Saar­tel kas­vab luht­hein ja pu­na­ka koo­re­ga pa­jud. Ka suur­ve­si ei uju­ta saa­ri ku­na­gi üle…™.

Los­si va­re­me­test kir­ju­tab Vil­bas­te sa­jand ta­ga­si: „…Aja­ham­mas teeb los­si va­re­me­te kal­lal prae­gu aga­ralt tööd, sest ki­vi lan­geb ki­vi jä­rel müü­rilt al­la ja mõ­ne aas­ta­küm­ne pä­rast ei ole va­re­me­test muud jä­rel kui ru­su­hun­nik…“.

See Vil­bas­te nä­ge­mus on­gi täi­tu­nud. Va­re­meid on jää­nud vä­he, on ro­he­lus­se mat­tu­nud ru­su­hun­ni­kud. Eri­ti loo­tu­se­tu on olu­kord vii­ma­sel 30 aas­tal, mil oma­ni­ku­ta või erao­ma­ni­ku­ga ter­ri­too­riu­mil asu­vad kait­sea­lu­sed müü­ri­ju­pid ke­da­gi ei hu­vi­ta. Aju­ti­ne loo­tu­se­kiir tek­kis 21. sa­jan­di esi­me­sel küm­nen­dil, kui te­gus va­na­här­ra saks­la­ne Ha­rald Gip tegi mõi­sa pea­hoo­ne kor­da. Ta kut­sus par­ki kü­la­li­si ja 2007. aas­tal kind­lu­se va­re­me­tes või­mal­das la­vas­ta­da va­baõ­hu­teat­ri­na Enn Ve­te­maa „Roo­siaed“. Siis ea­ka här­ra Gi­pi ind rau­ges.

Prae­gu on Ki­vi­loos vaik­ne ja vald pa­neb müü­ki võim­sa mõi­saaeg­se, kü­la ka­su­tu­ses ole­va hoo­ne. See oli mõi­sa va­lit­se­ja­ma­ja, stiil­ne ja pea­ma­ja­ga kok­ku so­biv. Ma­ja ta­ga on mõi­sa meie­rei ja se­pi­ko­da. 1920ndail ot­sus­tas Pe­nin­gi vald tuua Ki­vi­loo kü­la Jääg­ri koo­li­ta­lust kool üle mõi­sa kes­ku­ses­se. Lae­nu­ra­ha­ga ko­hen­da­ti meie­rei ja se­pi­ko­da koo­li­ruu­mi­deks ja va­lit­se­ja­ma­ja kant­se­leiks ning õpe­ta­ja­te kor­te­ri­teks. Pol­nud ker­ge, ra­ha lae­na­ti ko­ha­li­kelt ela­ni­kelt juur­de. Ja kool ava­ti 1929. aas­tal. Tööd jät­ku­sid, lae­nu võe­ti veel 1939. aas­tal. Kool sai seits­me klas­si­ga ja üle 100 õpi­la­se­ga. Vars­ti ar­va­sid iga­hal­jad re­for­maa­to­rid, et po­le va­ja­gi. Pii­sab nel­jast klas­sist, ku­ni uk­sed soo­tuks su­le­ti.

Mõi­sa pea­ma­ja 20. sa­jan­dil po­le võr­rel­dav nen­de­ga, ku­hu pai­gu­ta­ti kool või muu ko­gu­kon­na­le va­ja­lik asu­tus. 17. sa­jan­dil ehi­ta­tud ma­ja kind­lu­se kõr­val jõu­dis muu­tu­nud ku­jul 20. sa­jan­dis­se ja põ­le­ta­ti 1905. aas­tal. Stac­kel­berg ei osa­nud tu­le­vik­ku vaa­da­ta ja ehi­tas 1906. uue ja uh­ke­ma. His­to­rist­lik juu­gen­di ja neo­goo­ti su­ge­me­te­ga, kee­ru­ka ja ela­va lii­gen­du­se­ga. Fas­saa­di il­mes­ta­vad eri kõr­gu­se­ga ka­tu­se osad een­du­va­te ja taan­du­va­te de­tai­li­de­ga. Avar ves­ti­büül, saal ve­ran­da vaa­te­ga jõe­le. Va­ba­ku­jun­dus­lik park ring­tee ja puu­de rüh­ma­de­ga ei ole üle­pin­gu­ta­tult ran­ge. Ko­gu see ilu käib al­la pä­rast võõ­ran­da­mist. Mõi­sas te­gut­seb en­ne ja pä­rast sõ­da mit­meid asu­tu­si. Ko­ha­li­ku rah­va jaoks on su­le­tud.

Sov­hoo­si kon­tor, si­de­jaos­kond ja kor­te­rid too­vad elu, kuid ei soo­si hea­kor­da. 1990ndad too­vad eras­ta­mis­se­ga­du­se, mil­le käi­gus vald peab koh­tult abi leid­ma. Prae­gu­ne sä­rav hoo­ne on ees­pool mai­ni­tud Ha­rald Gi­pi tee­ne. Omanikke on vahetunud, mõi­sas ja sel­le üm­ber on vai­kus.