JOONAS AGURAIUJA,
11. klassi õpilane
See oli üheksa aastat tagasi, kui teises klassis puutusin esmakordselt kokku küberkiusamisega. Mängisime klassikaaslastega arvutimänge ja millegipärast said sõbrad minu peale pahaseks. Miks, seda enam ei mäletagi. Krõbedate väljenditega pommitamine tegi haiget, aga sõpradest äralõikamine riivas kõige rohkem. Õnneks jagasin muret emaga ja koostöös klassikaaslaste vanematega olukord lahenes.
Järgmine mälupilt on kuuendast klassist, mil klassikaaslaste süütu nali minu loodud serveri lõhkumise ja paroolide vahetamisega tegi hoopis minu sees midagi katki. Vähemalt nii mulle pikka aega tundus. Ka sel korral otsustasin muret jagada, juhtum sai lahendatud klassijuhataja abiga.
Aasta hiljem, seitsmendas klassis, sai minust koos sõbraga ise kiusaja. Esialgu oli tunne tore, sain võimaluse end välja elada. Jõupositsioonil olemine andis jõudu ja enesekindlust. Ent see hapral loogikal põhinev eneseusk murenes, kui jäime ühele õpetajale ohvri kulul tehtud järjekordse naljaga vahele. Avalik noomimine kaasõpilaste ees oli piinlik ja pani mõtlema, et naljakas oli vaid meil kahel.
Olen hiljem mõelnud, et kiusamine on nagu arvutimängude mängimine. Adrenaliin ja põnevus on laes. Enam pole kohta ega aega mõtlemiseks, vaja on tegutseda. Meeskonnakaaslase ehk teise kiusajaga emotsioone jagades kasvab võidutunne. Nutikamad saavad ühel hetkel oma käitumisest aru ja mõtlevad ka teiste tunnete peale – võita saab ju ka nii, et arvestatakse ümbritsevate inimestega. Hoogu sattunud kamraadid sõidavad aga murutraktorina kaaslastest üle, vajadusel teist, kolmandat ja neljandat korda, et end võidukalt ja paremini tunda.
Kõlab pisut veidralt, aga olen tagantjärele mõlema kogemuse eest tänulik. Kiusatavana õppisin, kui ebameeldiv on selles rollis olla, ning kiusajana jõudis mulle päriselt kohale, kui suur on nii sõnade kui tegude mõju.
Võidukas tunne on petlik, tegelikult haavab kiusamine mõlemat poolt, ehkki alati ei paista see niimoodi välja. Tean ka omast kogemusest, kui oluline roll on vanematel ja õpetajatel. Ilma nendeta poleks mina oma kiusujuhtumitest jagu saanud. Samas on väga oluline roll kõrvaltvaatajatel, eriti kübermaailmas, kuhu täiskasvanute pilk enamasti ei küündi. Kes teab, võib-olla laheneksid tuhanded kiusujuhtumid juba siis, kui kõrvalseisjatel oleks julgust öelda, et kiusajate teguviis pole sugugi okei.
Seepärast austan kõiki, kes heast soovist muuta ühiskond paremaks on ellu kutsunud algatusi, mis (küber)kiusamisele soovivad piiri panna. Tänavu kevadel panime ka ise koolivendadega seljad kokku. Igaühel meist on kiusamisega oma kokkupuude ja tahame nüüd anda panuse, et iga koolilaps oleks teadlikum kiusamise ja kübermaailmaga seotud ohtudest. Oleme tänaseks enda kooli nooremates klassides kiusamisest rääkimas käinud, tulekul on veel mõned tunnid.
Suurem eesmärk on jõuda ka teistesse koolidesse. Jagades oma kogemusi õpilaselt õpilasele anname oma panuse turvalisema ja õnnelikuma koolipõlve heaks. Seda sama saab tegelikult teha igaüks, kui vaid leida endas julgust sekkuda ebaõiglusesse.