Kiu­sa­mi­ne – oma lä­bie­la­tut ei soo­vi kel­le­le­gi

204
JOONAS AGURAIUJA

JOO­NAS AGU­RAIU­JA,
11. klas­si õpi­la­ne

See oli ühek­sa aas­tat ta­ga­si, kui tei­ses klas­sis puu­tu­sin es­ma­kord­selt kok­ku kü­ber­kiu­sa­mi­se­ga. Män­gi­si­me klas­si­kaas­las­te­ga ar­vu­ti­män­ge ja mil­le­gi­pä­rast said sõb­rad mi­nu pea­le pa­ha­seks. Miks, se­da enam ei mä­le­ta­gi. Krõ­be­da­te väl­jen­di­te­ga pom­mi­ta­mi­ne te­gi hai­get, aga sõp­ra­dest ära­lõi­ka­mi­ne rii­vas kõi­ge roh­kem. Õn­neks ja­ga­sin mu­ret ema­ga ja koos­töös klas­si­kaas­las­te va­ne­ma­te­ga olu­kord la­he­nes.

Järg­mi­ne mä­lu­pilt on kuuen­dast klas­sist, mil klas­si­kaas­las­te süü­tu na­li mi­nu loo­dud ser­ve­ri lõh­ku­mi­se ja pa­roo­li­de va­he­ta­mi­se­ga te­gi hoo­pis mi­nu sees mi­da­gi kat­ki. Vä­he­malt nii mul­le pik­ka ae­ga tun­dus. Ka sel kor­ral ot­sus­ta­sin mu­ret ja­ga­da, juh­tum sai la­hen­da­tud klas­si­ju­ha­ta­ja abi­ga.

Aas­ta hil­jem, seits­men­das klas­sis, sai mi­nust koos sõb­ra­ga ise kiu­sa­ja. Esial­gu oli tun­ne to­re, sain või­ma­lu­se end väl­ja ela­da. Jõu­po­sit­sioo­nil ole­mi­ne an­dis jõu­du ja ene­se­kind­lust. Ent see hap­ral loo­gi­kal põ­hi­nev ene­seusk mu­re­nes, kui jäi­me ühe­le õpe­ta­ja­le ohv­ri ku­lul teh­tud jär­je­kord­se nal­ja­ga va­he­le. Ava­lik noo­mi­mi­ne kaa­sõ­pi­las­te ees oli piin­lik ja pa­ni mõt­le­ma, et nal­ja­kas oli vaid meil ka­hel.

Olen hil­jem mõel­nud, et kiu­sa­mi­ne on na­gu ar­vu­ti­män­gu­de män­gi­mi­ne. Ad­re­na­liin ja põ­ne­vus on laes. Enam po­le koh­ta ega ae­ga mõt­le­mi­seks, va­ja on te­gut­se­da. Mees­kon­na­kaas­la­se ehk tei­se kiu­sa­ja­ga emot­sioo­ne ja­ga­des kas­vab või­du­tun­ne. Nu­ti­ka­mad saa­vad ühel het­kel oma käi­tu­mi­sest aru ja mõt­le­vad ka teis­te tun­ne­te pea­le – või­ta saab ju ka nii, et ar­ves­ta­tak­se ümb­rit­se­va­te ini­mes­te­ga. Hoo­gu sat­tu­nud kam­raa­did sõi­da­vad aga mu­rut­rak­to­ri­na kaas­las­test üle, va­ja­du­sel teist, kol­man­dat ja nel­jan­dat kor­da, et end või­du­kalt ja pa­re­mi­ni tun­da.

Kõ­lab pi­sut veid­ralt, aga olen ta­gant­jä­re­le mõ­le­ma ko­ge­mu­se eest tä­nu­lik. Kiu­sa­ta­va­na õp­pi­sin, kui eba­meel­div on sel­les rol­lis ol­la, ning kiu­sa­ja­na jõu­dis mul­le pä­ri­selt ko­ha­le, kui suur on nii sõ­na­de kui te­gu­de mõ­ju.

Või­du­kas tun­ne on pet­lik, te­ge­li­kult haa­vab kiu­sa­mi­ne mõ­le­mat poolt, ehk­ki ala­ti ei pais­ta see nii­moo­di väl­ja. Tean ka omast ko­ge­mu­sest, kui olu­li­ne roll on va­ne­ma­tel ja õpe­ta­ja­tel. Il­ma nen­de­ta po­leks mi­na oma kiu­su­juh­tu­mi­test ja­gu saa­nud. Sa­mas on vä­ga olu­li­ne roll kõr­valt­vaa­ta­ja­tel, eri­ti kü­ber­maail­mas, ku­hu täis­kas­va­nu­te pilk ena­mas­ti ei küün­di. Kes teab, võib-ol­la la­he­nek­sid tu­han­ded kiu­su­juh­tu­mid ju­ba siis, kui kõr­val­seis­ja­tel oleks jul­gust öel­da, et kiu­sa­ja­te te­gu­viis po­le su­gu­gi okei.

See­pä­rast austan kõiki, kes heast soo­vist muu­ta ühis­kond pa­re­maks on el­lu kut­su­nud al­ga­tu­si, mis (kü­ber)kiu­sa­mi­se­le soo­vi­vad pii­ri pan­na. Tä­na­vu ke­va­del pa­ni­me ka ise koo­li­ven­da­de­ga sel­jad kok­ku. Igaü­hel meist on kiu­sa­mi­se­ga oma kok­ku­puu­de ja ta­ha­me nüüd an­da pa­nu­se, et iga koo­li­laps oleks tead­li­kum kiu­sa­mi­se ja kü­ber­maail­ma­ga seo­tud oh­tu­dest. Ole­me tä­na­seks en­da koo­li noo­re­ma­tes klas­si­des kiu­sa­mi­sest rää­ki­mas käi­nud, tulekul on veel mõned ­tun­nid.

Suu­rem ees­märk on jõu­da ka teis­tes­se koo­li­des­se. Ja­ga­des oma ko­ge­mu­si õpi­la­selt õpi­la­se­le an­na­me oma pa­nu­se tur­va­li­se­ma ja õn­ne­li­ku­ma koo­li­põl­ve heaks. Se­da sa­ma saab te­ge­li­kult te­ha igaüks, kui vaid lei­da en­das jul­gust sek­ku­da ebaõig­lu­ses­se.