Avamine koos ALEKSANDER TÕNISSONILE pühendatud ajalookonverentsiga lükkus Eestis kehtiva eriolukorra tõttu edasi.
Eelmisel laupäeval, 18. aprillil pidanuks Kehras Vabadussõja murdelahingute muuseumis toimuma kindralmajor Aleksander Tõnissoni 145. sünniaastapäevale pühendatud ajalookonverents koos 1. diviisi ülema vahakuju avamisega.
Aleksander Tõnissoni vahakuju on planeeritud Vabadussõja murdelahingute muuseumi, sest Kehra jaamahoones asus 1. diviisi staap, kuid suure maksumuse tõttu jäi see muuseumi avamiseks 2018. aasta veebruaris tegemata. Möödunud sügisel sai MTÜ Kehra Raudteejaam vahakuju jaoks Leader-programmist 6000 eurot, 1500eurone omaosalus koguti annetustest.
Aleksander Tõnissoni vahakuju tegid Ene ja Andres Mänd, kuju pea modelleeris nende skulptorist poeg Paul Mänd.
„Kuju on valmis ja pidi eelmisel nädalal Viimsist Wax Stuudiost Kehrasse jõudma, kuid riietuse üks detail on veel Saaremaal. Kuna avamine tuli nagunii edasi lükata, ei ole meil kiiret ja ootame, kuni vahakuju on lõplikult valmis,“ sõnas MTÜ Kehra Raudteejaam juht Anne Oruaas.
Vahakuju on elusuuruses, Aleksander Tõnissoni mõõdud arvestati välja vanade fotode järgi: „Ta oli suhteliselt pikk mees, kuid meie muuseumis hakkab istuma – sama töölaua taga, mille juures on seni olnud Tõnissoni papist kuju.“
Anne Oruaas rääkis, et Tõnissoni vahakujul on seljas väga uhke munder, mis õmmeldi Saaremaal. Kuna Eesti sõjaväel ei olnud 1919. aastal veel oma vormi, riietati kuju tsaariarmee vormi, mida Aleksander Tõnisson sel ajal kandis. Munder telliti Eesti Sõjamuuseumi soovitusel Saaremaa Sõjavara Seltsilt, kus olevat selle tegemiseks kõige rohkem kompetentsi. Sõjamuuseumis on Eesti sõjaväe mundrite püsinäitus, mille kuraator on Saaremaa seltsi juht Margus Sinimets.
Sinel, mis pannakse muuseumis ilmselt vahakuju juurde nagisse, et ei varjaks mundrit, on tellitud Valgevenest: „Margus Sinimetsa jaoks on väga oluline, et kõik oleks tõe-truu ning just Valgevenes pidi olema sineli jaoks õige materjal ja parimad õmblejad.“
Annetajaid oli sadu
Vahakuju avamisel oli plaan tänada kõiki annetajaid, tänu kellele sai Kehra Raudteejaam kokku vahakuju tellimiseks vajaliku omaosaluse. Anne Oruaasa sõnul oli annetajaid sadu.
„Eriline tänu kuulub neile Kehra naistele eesotsas selle projekti juhi Anu Mäeoruga, kes kudusid meile kindaid ja sokke, mida oleme siiani muuseumis 5 euro eest müünud. Rohkem kui poole 1500eurosest omaosalusest oleme saanud nende müügitulust,“ lausus ta.
Kehra muuseumi avapäeval 2018. aastal avati seal ka näitus „Sada paari kindaid-sokke Eesti 100. sünnipäevaks“, mille tarvis olid Kehra 34 naist kudunud kokku üle 170 kinda- ja sokipaari, hiljem oli nende üleskutsega veel liitujaid ning sokke-kindaid koguti raamatukokku ja toodi ka muuseumisse juurde: „Nii et annetajaid on olnud tohutult palju – nii naised, kes kudusid, aga ka kõik need, kes on müügiks toodud sokke-kindaid ostnud.“
Lisaks on vahakuju jaoks annetusi tehtud Kehra muuseumi korjanduskarpi ning MTÜ pangakontole.
MTÜ Kehra Raudteejaam kümnendal, Aleksander Tõnissonile pühendatud ajalookonverentsil, oli kavas ettekanne Sõjamuuseumi endiselt teadurilt Leho Lõhmuselt, kes on 2004. aastal ilmunud raamatu „Unustamatu. Kindral Aleksander Tõnisson“ koostaja. Kalev Naur Jõhvi Muuseumi Seltsist pidi rääkima Tõnissoni tegevusest Ida-Virumaal, kuhu kindralmajor sai endale sõjaliste teenete eest kingiks Edise mõisa. Ants Siim Tartu Linnamuuseumist kutsuti kõnelema Aleksander Tõnissonist Tartu linnapeana ning Eesti vahakujude loojad Ene ja Andres Mänd kavatsesid tutvustada vahakujude tegemist ja Tõnissoni vahakuju loomist.
„Vahakuju avamise ja ajalookonverentsi toimumise uus kuupäev pole veel paigas, vaatame, mis elu toob, tõenäoliselt ei toimu need enne sügist. Meil on soov konverentsi ajaks Eesti Sõjamuuseumist Kehrasse tuua ka Tõnissoni kõik aurahad, nii need, mille sai tsaariarmeest kui need, mille teenis välja Eesti riigilt. Läbirääkimised sõjamuuseumiga veel käivad,“ rääkis Anne Oruaas.