Riigikogu liige
Anija vallas tehti erikomisjon, mis hakkab koostama tegevuskava kiire interneti saamiseks. See on julge ja arengule suunatud samm. Rahvusvahelised uuringud on näidanud, et kiire interneti arendamine avaldab positiivset mõju riigi majandusele, looduskeskkonnale ning regionaalarengule. Selles nähakse võimalusi tervishoiuteenuste arendamiseks, hariduse kättesaadavuse suurendamiseks, ühiskonna paremaks kaasamiseks otsustamisse, kodukontorite leviku ja seoses sellega maapiirkondade arengu hoogustamiseks ning paljuks muuks. Seega ei saa kvaliteetse ja taskukohase hinnaga kiire interneti ühendus olla vaid tarbija mure – siin on otsesed huvid ka riigil ja kohalikul omavalitsusel, eriti käimasolevat administratiiv-territoriaalset reformi silmas pidades.
Loodetavasti teeb Anija vald ära selle, mis riigil siiani tegemata. Majandus- ja kommunikatsiooniministeerium ei ole vaatamata korduvatele lubadustele siiani esitlenud plaani, kuidas viia kiire internet tarbijateni. Ometi on valitsuskoalitsioon seadnud efektiivse ja kvaliteetse taristu oma keskseks regionaalpoliitiliseks eesmärgiks. Eelmise aasta hilissuvel täienes valitsuslepe punktiga, mis ütleb: „Tagada igale maal elavale perekonnale mõistliku hinnaga kommunikatsioonid – elekter, kiire internet ja korralikud sõiduteed, luues selleks vajalikud täiendavad toetusmehhanismid ehk niinimetatud viimase kilomeetri toetuse.“
Tänapäeva maailm on seoses tehnoloogia arenguga sedavõrd kiires muutumises, et oma e-riigi arendamisega nii aeglane olla on lubamatu. Räägime Eestist kui maailma edumeelseimast e-riigist ja kindlasti olemegi selles vallas teinud suurepärast tööd. Kuid EL elektroonilise side raporti kohaselt on Eesti kiire interneti leviku ja kasutuse osas Euroopas viimaste seas. Mis kasu on suurepärastest e-teenustest, kui paljudes meie maapiirkondades ei saa siiamaani isegi telefoniga kõnesid pidada, rääkimata andmesidest, mis võimaldaks teha tööd kodukontoris?
Tõsi, päris igasse majja valguskaablit vedada pole mõtet, kuid sellegipoolest võiks meil olla plaan, kuidas kvaliteetne internetiühendus sõltumata asukohast tagada võimalikult hästi. Kui ollakse loobutud infoühiskonna arengukavas olevast eesmärgist ühendada aastaks 2020 kõik Eesti majapidamised ja ettevõtted ülikiire internetiga, tuleks see selgelt välja öelda. Või kui netiühenduse „last“ kavatsetaksegi töökindla kaabli asemel garanteerida üle õhu levivate tehnoloogiatega.
On kahetsusväärne, et riigi arengu seisukohast nii olulise teemaga tegeleb ministeeriumis täpselt üks inimene, kelle õlgadel on suur hulk ka teisi ülesandeid. Pealegi ollakse seal üldiselt arvamusel, et meil polegi seoses netiühendusega mingit probleemi. See teeb mind murelikuks, sest kohtun pidevalt Eesti erinevate külaseltsidega ning sageli tuuakse ühe maal elamise ja töötamise kitsaskohana välja stabiilse, töökindla, kiire ja sealjuures mõistliku hinnaga netiühenduse puudumist.
Seega, kui me soovime et meie riik oleks tõeliselt edumeelne ja oskaks vaadata tulevikku, vajame läbimõeldud tegevuskava, mis lisaks kiire internetiühenduse võimalusele pakub inimestele ka koolitusi ja presentatsioone, kuidas ülikiire internetiühenduse kasutamisvõimaluse olemasolu avab meie arengus täiesti uue lehekülje. Haritud rahvas on meie riigi edu pant ning kiire interneti kasutatavuse tõus tõstab haritust.
Omal ajal peeti tarbetuks ka elektrifitseerimise programmi, kus peaaegu vägisi toodi elekter igasse kodusse. Paljud meist istuksid ilma selle jõulise sammuta ehk siiamaani peeruvalgel, arvates, et ka nii saab hakkama.
