Veljo Tormise Kultuuriseltsi korraldatud kihelkonnamängule kogunes sadakond huvilist.
Kuusalu valla tänavune kihelkonnamäng algas laupäeva, 16. juuni päikeseloojangu eel kella 22 paiku Purekkari neeme platsil ning lõppes pühapäeva, 17. juuni varahommikul kella poole viie ajal koos päikesetõusuga.
Seekordse Pärispea-teemalise ja muusikalise ajalooretke viisid läbi Ott Sandrak eestkõneleja ning Mikk Sarv eestlaulja rollis, pärast südaööd liitus Jaak Johanson.
Kõigepealt viidi sadakond kihelkonnamängus osalenut Eesti mandriosa põhjapoolsema tipu, Purekkari neeme otsa – kõndida tuli üle suuremate ja väiksemate munakivide, meri kahel pool.
„Meie asukoha koordinaadid on 59 laiuskraadi 40 minutit ja 30 sekundit ,“ teatas Ott Sandrak, kui meri tuli vastu ja kaugemale põhjapoole enam ei kõnnitud.
Ta kõneles sellest, kuidas Pärispea neemed olid kunagi omaette saared. Kuna maa kasvab sealkandis 2,2 millimeetrit aastas ehk 2,2 sentimeetrit saja aastaga, on see aegade jooksul kerkinud ning saartest saanud neemed – Purekkari, Hobulood, kitsuke Kuissäär ja teised. Idapool paistab Lääne-Virumaa ja Palganeem ning Mohni saar. Läänepool on Juminda poolsaare tipp. Pärispea küla kõige kõrgem koht on 19 meetrit üle merepinna.
Et valgemal ajal mööda kitsukest mereäärset rada järgmisesse peatuspunkti, Kuissääre juurde jõuda, asutati kiiresti teele. Kõndida tuli kohati läbi roostiku ja üle adruvallide.
Liiguti Kuusalu kihelkonna rannaküladest üles kirjutatud regilaulude saatel, kes jaksas, laulis Mikk Sarvega kaasa. Et matkajate rivi venis pikaks, läks aega kavandatust rohkem. Seetõttu otsustati, et pärast Pähkne neeme peatuskohta enam Joosti kivi juurde ei minda, vaid suundutakse kohe seltsimajja.
Kuissääre peatuses jutustas Ott Sandrak Pärispea küla Näkikividest – küla tited tulid sealt, lapsi tõid näkid. Ujuma läinud lapsi hoiatati, liiga kaugele ei tohi meres minna, näkid võtavad kinni ja viivad peresse, kus lapsi pole.
Pähkne neeme liivarannal Saunalahe ääres tegi ta ülevaate küla ajaloost. Pärispea on eriline selle poolest, et on Eestis kõige varem kirjasõnas üles tähendatud rannaküla – 1259. aastal on nimetatud Taani kuninga valduste loetelus.
Pikemalt kirjeldas Ott Sandrak pärimusi külast üle käinud suurtest katkudest, millest kõige hullem oli 300 aastat tagasi pärast Põhjasõja lõppu.
„Pärispea pärimustes on seitse erinevat varianti, kuidas härgadega veeti ja maeti katku tõttu surnud inimesi. Milline neist õige on, ei saa ilmselt kunagi teada, aga kindlasti tõepõhi neil lugudel on. Sellist suulist pärimust saab nimetada siinses murrakus „muisdutietto“ – oma rannaajalugu ja –mütoloogia, mida lugemis- ja kirjutamisoskusega külarahvas on talletanud ning põlvest põlve edasi rääkinud.
Pärispeal suvitav näitleja Mari-Liis Lill esitas küla naiste Meeri-Johanna Roseni, Helje Lillepooli ja Ester Niiholmi meenutusi oma elu pöördelistest aegadest, mida kuulis neilt raamatut „Pärispea lood“ koostades.
Meinhard Ruukholm meenutas, kuidas Pärispea 30 noormeest läksid soomepoisteks – ettevalmistusest ja tormisest teekonnast üle lahe, oma haavatasaamisest ning arstide imestusest, et on veel elus. Tema üleelatust saab pikemalt lugeda mälestusteraamatust „Üks elu üheksa õnne“.
Pärispea seltsimajas pakuti matkalistele suppi. Reet Kivi esitas seal rannakeelse luuletuse. Luuletaja Kristiina Ehin ja muusik Silver Sepp laulsid improviseeritud rahvalaule ning ärgitasid endaga kaasa laulma. Väga kiideti ka nende juhendatud laulumänge, kus paljud rõõmuga kaasa tegid.
Kihelkonnamängu peakorraldaja, Melika Kindel Veljo Tormise Kultuuriseltsist rääkis, et osales Viljandis pärimusmuusika koolitusel, kus Kristiina Ehin ja Silver Sepp õpetasid laulumänge. Tekkis idee kutsuda nad ka Pärispeale. Kristiina Ehinile on Pärispea poolsaar tuttav, mõni aeg tagasi elas ta majakavahina aasta otsa Mohni saarel.
Seltsimajast viis tee Oru tallu. Peremees Mäido Rosen tutvustas oma õue tehtud koduloomuuseumis merendusega seotud esemeid, millel igaühel on sealse piirkonnaga seotud lugu.
Kihelkonnamängu lõpuks kiirustati küla põhjapoolsesse külge tagasi, et jõuda päikesetõusuks Mähuotsa. Kuna ilm oli pilvine, siis selle kandi kaunimat vaatepilti – merest tõusvat ja peegelduvat päikest – seekord ei õnnestunud näha.
