Vene noored tunnistavad, et keelekümblus on raske, kuid vajalik.
Õpetaja ANNE TANNE ja õpilased IRINA-KATRIN KOUDELKA, ARNOLD VILPO ning ANDREI GAVRILJUK.
Kehra gümnaasium ühines 2005. aastal keelekümbluse programmiga. Alustati hilise keelekümblusega ehk vene noored hakkasid osasid aineid õppima eesti keeles alates 6. klassist. Hiljem tuli lõimitud aine- ja keeleõpe 1. klassist. Esimesed keelekümblejad lõpetasid kooli 2012. aastal.
Sellel õppeaastal on Kehra gümnaasiumis 443 õpilast, kellest põhikooli keelekümblusklassides õpib 114. Gümnaasiumiosas õpib 17 vene keelt emakeelena kõnelevat õpilast.
Kehras õpetatakse 1.-3. klassides eesti keeles looduse-, inimese- ja kunstiõpetust, muusikat ja kehalist kasvatust. 4.-6. klassides lisanduvad teised loodus- ja reaalained ning ajalugu ja ühiskonnaõpetus. Gümnaasiumiosas on eesti keeles kõik ained peale vene kultuuriõpetuse ja kirjanduse.
Sõnumitooja käis vestlemas Kehra gümnaasiumi keelekümbluse kolme õpilase ning nende õpetajaga, kes on olnud keelekümblusega seotud algusest peale.
7. klassi õpilane Irina-Katrin Koudelka on keelekümbleja alates 1. klassist. Ta jutustas, et kuna ta ema on venelanna ning isa sakslane, ei osanud kooli tulles üldse eesti keelt: „On olnud raske, kuid mul on hea meel, et sain hakata varakult keelt õppima. Iga aastaga läheb järjest lihtsamaks, keeleoskus on ju vajalik. Saan isale poes tõlgiks olla. Kui mõne kodutööga hätta jään, küsin tädi käest eesti keeles abi.“
Põhikooli lõpuklassis õppiv Arnold Vilpo ühines keelekümblusprogrammiga 6. klassis: „Trennis on eesti ja vene õpilasi pooleks ning saab keelt harjutada. Ma ei karda enam eesti keeles suhelda. Õppeainete kaudu saan teada ka palju uusi oskussõnu. Kui ühe loodusaine sõnad on selged, on lihtsam ka teistes sarnastes ainetes.“
Ta rääkis, et vahel on ka tagasilööke: „Kui on tõesti nii, et ma ei saa aru, siis tahaks õpetajalt vene keeles küsida. Õpetaja püüab aidata, ütleb mõned sõnad ette, aitab järje peale. See tekitab vahel ka pingeid. Peab lihtsalt ise tubli olema. Eestikeelsetes tundides mõtlen ma tavaliselt ikka eesti keeles.“
Arnold Vilipo jutustas, et eesti keeles on parem õppida praktiliste tegevuste abil, talle meeldivad keemiakatsed ja rühmatööd.
10. klassis õppiv Andrei Gavriljuk lausus, et keelekümblus oleks võinud ka talle varem alata: „Suhtlen eestlastega vähe, kuid saan hakkama. Koolis on lihtsam, kui saab kodutööd pärast tunde koos teistega ära teha, siis on kodus rohkem vaba aega. Mõnes aines ei jõua kõike tunnis kirja panna, siis tuleb kelleltki vihikut laenata ja endale ümber kirjutada. Kõige raskem aine on matemaatika, kuid seda oleks ka vene keeles raske õppida.“
Ta lisas, et õpilased aitavad üksteist palju ning hoiavad kokku. Kui kellelgi mõni sõna meelde ei tule, on kaaslased alati abis.
Kehra gümnaasiumi inimese- ja kunstiõpetuse õpetaja Anne Tanne kiidab õpilasi: „Kui esimesed keelekümblejad kooli lõpetasid, olin nii uhke, et pisarad olid silmas. Keeleoskus aitab neil elus palju paremini edasi jõuda. Edu võti on see, kui laps hakkab eesti keelt õppima juba lasteaias.“
Õpetaja rõhutab, et eesti keeles õppimine on muukeelsele õpilasele meie kultuuriruumis toimetulekuks väga vajalik, kuid vene noorte identiteedi ja kultuuriga seotud aineid tuleb õppida oma emakeeles: „Oma juuri ei tohi unustada. Iga inimese emakeel, traditsioonide säilimine ja ajaloo tundmine on talle hindamatult väärtuslikud. Identiteedilt tugev isiksus suudab valutult integreeruda ühiskonda.“
Anne Tanne rääkis, et vahel ei peaks pöörama tähelepanu pisiasjadele: „Kui pole just keeletund, ei peaks hindama kirjavigu, vaid julgustama noori ennast väljendama ja rääkima. Mõned erinevused on eesti ja vene noorte õpetamisel. Keelekümblustundide ettevalmistamine võtab tavatundidest rohkem aega. Tuleb hoolikalt ette valmistada teoreetilise materjali õpetamine. Näiteks eesti noortele rääkisin kunstitunnis, kuidas tekib vari ja tegime varjuteatrit. Vene õpilastega panime aga lisaks küünla põlema ja vaatasime, millised varjud tulevad.“
Ta kinnitab, et noored on ikka samasugused, olenemata rahvusest: „On andekaid ja püüdlikke noori, kuid ka neid, kellele õppimine valmistab raskusi. Vahel tuleb vanematelt signaale, kui lapsel läheb koolis raskeks. Need probleemid on aga kõik lahendatavad. Kui üldse proovida ei taha, võib ju alati lapse venekeelsesse kooli üle viia, kuid keeleõppe eest põgenemine on ajutine lahendus.“
