Kehras õmblusfirma juht RAIVO HOLM, kelle Anija Lions-klubi valis aasta inimeseks, peab oma elu üheks suureks mõjutajaks käsipalli.
Raivo Holmiga rääkides läheb jutt alati Yearile. Möödunud aastal kõneldi 20 aastat tegutsenud ettevõttest veel eriti palju, sest Yeari mantlibränd võitis moedisaini auhinna Kuldnõel publikupreemia, seejärel nimetati firma Harju parimaks ettevõtteks.
Sõnumitooja püüdis uurida, kes on mees selle kõige taga. Yearist ei saanud siiski üle ega ümber, sest mantlite tootmine on talle nii suur töö kui meeldiv hobi.
Raivo Holm on sündinud Tallinnas, õppis Mustamäel 32. keskkoolis. 4. klassis läks käsipallitrenni, mida peab oluliseks suunajaks.
“Hakkasin juba 7. klassis raha teenima. Parimatele noorsportlastele hakati palka maksma, et me spordi juurest ei lahkuks,” ütleb ta.
Eesti juhtiv käsipalliklubi oli sel ajal Kooperator. Raivo Holm kuulus keskkooli lõpuni selle järelkasvumeeskonda, kellega oli eesmärk tulla Nõukogude Liidu meistriks. Palju puudu ei jäänud – jõuti finaalturniirile, seal sai Eesti meeskond 5. koha.
Ülikoolivalik tuli selle põhjal, kus harjutas koondis: Raivo Holm läks Tartu Ülikooli õppima kehakultuuri: „Kooperaatori siht oli jõuda Nõukogude Liidu kõrgliigasse. Kõige lähemale olime sellele vist 1984. aastal, kui olime jõudmas üleminekumängudele.“
Seejärel käis sõjaväes, pärast tuli sportimisse aastane paus. Sel ajal proovis joonistada, korraks mõtles Kunstiakadeemiasse minekule, kuid see jäi mõtteks: „Kuna mu isa joonistas selles vanuses palju paremini, sai enesekriitika võitu ning teisalt hakkasin uuesti käsipalli mängima – rahade vahe spordis ja kunstis oli sel ajal päris suur.“
Et mitte saada ohvitseriks ja uuesti sõjaväkke minna, jätkas Raivo Holm kehakultuuriõpingud kaugõppes.
„Kuna olen üsna suur maksimalist, tegin odaviskajate eriprogrammi järgi jõutreeninguid. Kuid sellega tapsin aastaga oma südame ning 23aastaselt oli mu sportlaskarjäär läbi,“ jutustab kolmekordne Eesti käsipallimeister.
Kaks meistritiitlit saavutas ta 1980ndate lõpus Kooperaatori meeskonnaga, hiljem, kui töötas juba Kehras, kutsus treener Jüri Lepp ta HC Kehrasse mängima ning 1996. aastal tuli Raivo Holm veel korra Eesti meistriks, aasta hiljem saadi 2. koht.
Raivo Holm ei kahetse, et sportlaskarjäär nii vara lõppes. „Kui oleksin kauem sporti teinud, vahendaksin praegu ehk mingeid sporditarvikuid. Reeglina ei jõua endised sportlased elutempos teistele järele. Endised sportlased, kes on praegu tippäris, olid spordis enamasti keskmised,“ arvab ta.
Pärast spordiga lõpparve tegemist jäi Raivo Holm mõneks aastaks koondise mänedžeriks: „Olin omal käel õppinud soome ja inglise keelt. Reisisime mööda Euroopa turniire ning kuna sel ajal hakati müüma mängijaid välismaale, olin mina sealjuures peamiselt tõlk.“
1992. aastal, kui üks Rootsis elav eestlasest endine käsipallur ostis Märjamaal õmblusateljee, pakkus Raivo Holm end sinna tööle. Tema ülesanne oli tegelda müügiga, otsida tellimusi peamiselt spordidressidele ja jahiriietelei.
„1995. aastaks kasvas tellimuste maht nii suureks, et väikeses kohas polnud enam inimesi võtta, niigi oli juba 60-70 õmblejat. Hakkasin uut kohta otsima ja jõudsin Kehrasse,“ räägib Raivo Holm, kellest oli selleks ajaks saanud õmblusettevõtte osanik.
Yearis tehti alguses peamiselt jahi- ja spordiriideid, enamasti allhankena: „Mind koolitas üks Soome konsultant, kes rääkis, et allhange sureb välja. Märjamaa firmaga nii läkski, see ei tasunud enam ära ja pandi kinni. Läks neli aastat, kuni võtsime vedu ja hakkasime tegema oma toodangut.“
Yeari kaasomanikud on vahetunud, praegu on peale Raivo Holmi selle teine omanik Haapsalus elav sakslane Gerhard Eberle.
Kui Year alustas oma disainitud toodanguga, tehti põhiliselt impregneerjopesid: „Kui saime nendega Sokose ketti, küsis sisseostja: kas te villamantlit ka teha oskate? Nii et see oli nõudlus – hakake tegema. Ja nii me alustasime,“ meenutab Raivo Holm.
Villaseid mantleid hakati tootma 2007. aastal, neid hakkas Raivo Holm ise disainima.
Ta lisab, et tööstusdisaini tehakse vastavalt turu nõudlusele. Mida Eestis nimetatakse moedisainiks ehk üksikute toodete tegemine, on tema meelest pigem kunst: „Kui Armani müüb ülikonda 1000 eksemplari, on see disain. Aga kui ta teeb Oscari-gala jaoks ühe kleidi, on see isikupärane kunst ning neid ei suuda ta müüa paarikümmetki.“
Ideed tulevad Kehra rõivatootjal kõikjal: „Ei saa joonistada seda, mida sul peas ei ole. Enne tuleb analüüsida oma toodangut, käia läbi suured kaubaajad, et näha, mis seal on ning siis tekib taju, mida seal pole, aga peaks olema. Nii et moedisain on ikkagi turunõudlus, mitte oma tahte pealesurumine.“
Paberile saanud disainist prototüübi tegemise järel võib toode olla valmis ega vaja lihvimist. Kuid võib ka selguda, et see ei hakka kuidagi sobima ning kõige hullem variant on, kui ise arvad, et oled teinud ägeda asja, kuid pärast ei suuda seda müüa.
Kümme aastat tagasi tüdines Raivo Holm Tallinnast Kehrasse tööle sõitmast ning kolis perega Raasiku külje alla Linnakse külla. Tema 3 lapsest 2 vanemat on täiskasvanud, noorem poeg käib Kehra koolis ja käsipallitreeningutel.
„Kui mõtlen, et inimene käib iga päev tööl ja peale selle meeldib talle surfamine, siis minu meelest on tal tunduvalt keerulisem – ta peab ootama puhkust, et kusagile surfama minna. Mina käin kaks korda aastas Pariisis kangaid ostmas ja see on päris vahva ajaviide,“ räägib ta.
