Keh­ra Le­pat­rii­nu las­teaia juu­be­li­peol te­gid õpe­ta­jad näi­te­män­gu

„See mee­leo­lu­kas ja tõ­sie­lul põ­hi­nev näi­dend oli vä­ga ha­riv,“ kii­tis val­la­va­nem RII­VO NOOR pä­rast Le­pa­tii­nu sün­ni­päe­val esie­ten­du­nud tük­ki „Kui ma väi­ke olin“.

Ani­ja val­la Le­pat­rii­nu las­teaia 40. sün­ni­päe­va pee­ti ka­hel päe­val. Tei­si­päe­val, 3. märt­sil sõid sün­ni­päe­va­tor­ti las­teaia töö­ta­jad ja lap­sed, järg­mi­sel päe­val olid peo­le kut­su­tud en­di­sed töö­ta­jad ning las­teaia sõb­rad ja koos­töö­part­ne­rid. Neid ter­vi­tas Ani­ja Val­la Las­teae­da­de di­rek­tor Eda-Mai Tam­mis­te, kes ja­gas toe­ta­jai­le tä­nu­kir­ju. Lap­sed esi­ne­sid luu­le­tus­te ja lau­lu­de­ga, õpe­ta­jad eten­da­sid lus­ta­kat näi­te­män­gu las­teaia ar­gi­päe­vast – kui­das lap­sed seal oma päe­vi vee­da­vad, nen­de män­gu­dest, vah­va­test vest­lus­test oma­va­hel ja õpe­ta­ja­te­ga.

Muu­si­kaõ­pe­ta­ja Kai­sa Tiis­maa üt­les, et tant­su­de­ga pi­ki­tud la­vas­tu­se „Kui ma väi­ke olin“ alu­seks võe­ti ühe las­teaiaõ­pe­ta­ja kir­ja­pan­dud ees­ti las­te üt­le­mi­sed, sel­le­le li­sa­ti üht-teist omalt poolt.

„Muut­si­me ori­gi­naa­li pä­ris pal­ju, li­sa­si­me al­gu­se ja lõ­pu,“ sõ­nas ta.

Te­gu po­le Le­pat­rii­nu õpe­ta­ja­te esi­me­se la­va­tü­ki­ga. Nad on igal aas­tal üles as­tu­nud Ani­ja val­la las­teae­da­de teat­ri­fes­ti­va­lil ning te­gid oma las­teaias esi­ta­mi­seks näi­te­män­gu ju­ba siis, kui fes­ti­va­le veel ei toi­mu­nud. Ka „Kui ma väi­ke olin“, mil­les tee­vad kaa­sa li­gi poo­led las­teaia töö­ta­ja­test, on mõel­dud teat­ri­fes­ti­va­li jaoks. Siis saa­vad se­da nä­ha kõik hu­vi­li­sed. Li­saks on plaa­nis män­gi­da oma las­teaias, et kõi­gil lap­se­va­ne­ma­tel oleks või­ma­lus nä­ha.

Keh­ra sov­hoo­si las­teaed
„Ka mi­nu ajal teh­ti siin näi­te­män­gu,“ üt­les Le­pat­rii­nu esi­me­ne ju­ha­ta­ja, 26 aas­tat sel­les ame­tis töö­ta­nud Ai­me Ko­zik, kes mee­nu­tas sün­ni­päe­va­peol las­teaia al­gu­sae­gu.

Ta sel­gi­tas, et las­teae­da oli va­ja, ku­na Keh­ra te­ha­se las­teaed ei suut­nud sov­hoo­si töö­ta­ja­te kõi­ki lap­si vas­tu võt­ta. Ehi­tas Har­ju KEK, ju­ha­ta­ja võe­ti töö­le pool aas­tat en­ne las­teaia val­mi­mist, au­gus­tis 1979. Ta jäl­gis, et val­miv las­teaed saaks kõik sel­le, mis et­te näh­tud: „Pe­su kui­va­ta­mi­seks oli pe­su­köö­ki mõel­dud trum­mel­kui­va­ti, kuid se­da pol­nud. Käi­sin ra­joo­nis kü­si­mas, kus see on, vas­ta­ti, et kas te ei tea, kui­das va­nae­mad pe­su kui­va­ta­sid. Sai­me sov­hoo­sist suu­re ven­ti­laa­to­ri, mis hoo­le­ga pu­hus, kui­va­ta­si­me pe­su saa­lis ja saa­li lao­ruu­mis, kui ilm lu­bas, ka õues. Te­gi­me­gi nii na­gu va­nae­mad.“

En­ne veel, kui las­teaed val­mis, sel­gus, et köö­giin­ven­ta­ri jaoks ei jät­ku­nud li­mii­ti ehk ra­ha: „Ra­joo­nist se­da ei saa­nud, käi­sin põl­lu­ma­jan­dus­mi­nis­tee­riu­mis. Ka neil pol­nud va­ba li­mii­ti, kuid sealt sain kir­ja, mil­le­ga läk­sin Rak­ver­re, kus köö­gi­mööb­lit too­de­ti. Mööb­li­vab­rik hak­kas uu­ri­ma, kas kel­lel­gi on ju­hus­li­kult jää­nud li­mii­t ka­su­ta­ma­ta. Tä­nu sel­le­le sai­me tel­li­da köö­gi­mööb­li.“

27. det­semb­ri 1979 võt­tis Keh­ra sov­hoos ma­ja Har­ju KE­Kilt vas­tu. Ai­me Ko­zik mee­nu­tas, et tei­si­ti po­leks saa­nud, ku­na oli plaa­ni­ma­jan­dus ja ehi­tus­tel täh­ta­jad: „Sov­hoo­sil ehi­ta­ja­te­le pre­ten­sioo­ne pol­nud, kuid mi­nul oli pool­teist le­he­kül­ge. Ehi­tu­se ga­ran­tiiaeg oli aas­ta ning ko­he esi­me­sel aas­tal tu­li tua­lett­ruu­mi­de li­no­leum­põ­ran­dad asen­da­da ki­vi­põ­ran­da­te­ga.“

Ta sel­gi­tas ka, et ni­me sai uus las­teaed sel­le jär­gi, et val­mis ke­va­del: „Ku­na elu ke­vad on lap­se­põlv ja le­pat­rii­nud är­ka­vad ke­va­del, ot­sus­ta­si­me pan­na las­te­päe­va­ko­du ni­meks Le­pat­rii­nu. See kin­ni­ta­ti, sest Har­ju ra­joo­nis se­ni Le­pat­rii­nu-ni­me­li­si las­teae­du ei ol­nud.“

Ani­ja Val­la Las­teae­da­de Le­pat­rii­nu ma­ja
Ai­me Ko­zik juh­tis Le­pat­rii­nut 2005. aas­ta­ni. Pä­rast te­da oli di­rek­tor Ja­na Lass, kes töö­tas sa­mas ma­jas kok­ku 33 aas­tat. Te­malt võt­tis Le­pat­rii­nu juh­ti­mi­se 2013. aas­tal üle Nel­li Res­tov, kel­le ajal lä­bis las­teaed põh­ja­li­ku uuen­dus­kuu­ri – ma­ja soo­jus­ta­ti, la­me­ka­tus asen­da­ti viil­ka­tu­se­ga, re­mon­di­ti rüh­ma­ruu­mid. 2017. aas­ta su­vest on di­rek­tor Eda-Mai Tam­mis­te. 2018. aas­tast on Le­pat­rii­nu üks kol­mest las­teaiast, mis kuu­lub Ani­ja Val­la Las­teae­da­de koos­sei­su.

Le­pat­rii­nu kuues rüh­mas on kok­ku 103 last, töö­ta­jaid 24. Li­saks ja­ga­tak­se Ani­ja Val­la Las­teae­da­de Las­te­ta­re ja Mõm­mi­la ma­ja­ga eri­pe­da­goo­gi, lo­go­pee­di ja psüh­ho­loo­gi. Di­rek­tor Eda-Mai Tam­mis­te tä­nas neid kõi­ki sel­le eest, et tee­vad maail­ma kõi­ge vas­tu­tus­rik­ka­mat tööd ja on sel­le­ga suu­re­pä­ra­selt hak­ka­ma saa­nud.

Val­la­va­nem Rii­vo Noor li­sas, et väi­ke laps vee­dab laste­aias ena­mu­se oma ärk­ve­l­ole­ku­ajast.
„Loo­mu­li­kult on lap­se jaoks kõi­ge täht­sa­mad ema ja isa, aga ko­he pä­rast se­da tu­le­te teie. Teie mõ­ju lap­se­le on äär­mi­selt olu­li­ne, las­teaed on tal­le na­gu tei­ne ko­du. Teie, kes ole­te siin töö­ta­nud või töö­ta­te, po­le liht­salt õpe­ta­jad või kas­va­ta­jad, vaid ini­me­sed, ke­da need lap­sed ar­mas­ta­vad ja usal­da­vad,“ mär­kis ta ning tä­nas ja õn­nit­les Le­pat­rii­nut, kus on usal­dust ja ar­mas­tust ja­ga­tud ju­ba mi­tu inim­põl­ve.