Laulupeol osales ka koori vanim laulja, 83-aastane AUGUSTE PAULUS.
Auguste Pauluse perest osalesid Tallinnas laulu- ja tantsupeol ka kolm nooremat põlve – nii tantsijast tütar, tütretütred kui ka tütretütre poeg. Seega kokku neli põlvkonda.
Auguste Paulus ütles, et marssis rongkäigus kaasa ning pole ennast kunagi paremini tundnud, kui sel peol: „Nii tore oli. Rahva vastuvõtt oli eriline. Olen laulupeol seitsmendat korda, niisugust elamust ei ole varem saanud. Ka tuttavaid oli palju, tervitasid ja hüüdsid.”
Segakoor Helin koosneb staažikatest lauljatest, kes nüüd on valdavalt pensionil. Kolm naist on laulnud algusest peale: Virve Trubok, Helve Kask ja Reet Tala. Viimane on kaasa teinud vahelduva eduga.
Helve Kask käis esimest korda üldlaulupeol 1947. aastal kooliõpilasena. Rahvariideid siis ei olnud, tüdrukud kandsid musti puhvis seelikuid, millele olid alla äärde peale õmmeldud värvilised triibud. Ööbiti pealinna koolides. Heinad-põhud või saepurulaastud olid visatud põrandale pehmenduseks. Kodust tuli kaasa võtta tekid, linad, padjad. Tallinna sõideti veoauto kastis, millele oli present peale tõmmatud. Hiljem hakati peole minema Kehra sovhoosi bussi või elektrirongiga.
Kuigi nõukogude ajal olid repertuaaris ka kohustuslikud laulud Leninist, Stalinist ja edukast töörahvaelust, kõnelesid Kehra eakad lauljad, et nende õppimine siis väga ei häirinud.
Virve Trubok: „Võtsime seda nii, et tuli ära laulda. Kontserdi alguses oli selliseid kaks-kolm. Aga Gustav Ernesaksa „Mu isamaa on minu arm” oli nii eriline, paljud nutsid.”
Lauljad jutustasid, et seekordne muutlik ilm ja laupäevane vihmasadu neid ei heidutanud. Ning meenutasid, 1960. aastal oli sedavõrd tugev sadu, et laulupidu lükati järgmisele päevale. Kui nad olid rongkäiguga Stalini ehk Viru väljakul, hakkas hullusti sadama. Kui lauluväljaku lähedale Russalka juurde jõuti, oldi juba läbimärjad. Kehra naistel olid siis seljas punased seelikud ning sinised vestid punaste rantidega. Valged käised värvusid punaseks. Kuigi kontserti tookord ametlikult ei alustatud, hakkasid lauljad iseseisvalt isamaalisi laule laulma. Öösel pesid naised majutuskohtades rahvariidepluuse, kuivatasid ja triikisid.
Nad rääkisid veel, et televisiooni otseülekandeid esialgu peopäevast ei tehtud. Filmiti reedeti, peaproovis. Siis pidid olema kõik piduriietes. Teinekord olid rongkäiguks või peopäevaks pluusid seetõttu päris võidunud ja tuli vahepeal kiiruga pesta.
Segakoori Helin lauljate praegused rahvariided on 1969. aastast – Harju-Jaani kihelkonna omad. Virve Truboki ema oli sovhoosi klubi juhataja, ta tellis kangad rahvaloomingumajast, õmmeldi Kehra ateljees. Maksti ametiühingu rahadest. Praeguseks on nelikümmend aastat teinud käistega oma töö ja mõnel on krae vahetatud või kulunud koht tihedalt läbi õmmeldud valge niidiga, nagu paigatakse sokikanda.
Viimasel ajal sõidavad Kehra pidulised laulupeo proovidest ja kontsertidelt õhtuks koju, ühiselt ööbima ei jääda. Kui laupäevasel kontserdil hakkas vihma sadama, olid nemad juba bussiga koju läinud, istusid telerite ees ning kuulasid viimaseid laule.
Hullem oli nende jaoks reedene ühendkooride proov. Siis tuli seista laulukaare all külg külje kõrval viis tundi. Istuda ei saanud, sest polnud ruumi. Mõnel lauljal hakkas paha, ka Helin ei saanud kadudeta. Kuid needki, kel siis tervis jukerdas, olid pühapäeval kohal ja laulurivis.
Meeleolukaks kujunes koorilauljate kohtumine lauluväljakul oma endise ja kauaaegse dirigendi Tiit Kösteriga, kes elab Saaremaal ning juhatab seal koori. „Talle kuulub meie süda ja hing,” kinnitasid nad.
Viis aastat on koori juhatanud Reet Männik, kes on Helina kooris laulnud 1979. aastast. Teda aitab abidirigent Kaisa Tiismaa. Reet Männik töötas 20 aastat lasteaia Lepatriinu muusikakasvatajana, Kaisa Tiismaa on seal praegu muusikaõpetaja.
Reet Männik: „Kui lauluvaim sees, siis ta elab ja leegitseb. Laulupeo repertuaaris olid mõned laulud vanematele inimestele päris rasked – intervallid suured ja viis ei jäänud meelde. Tegime tublisti tööd, kaks korda nädalas olid proovid. Töö kandis vilja – saime laulupeole. Mõni juba oli valmis leppima, et ei pääse, sõel oli tihe, aga siis oleks terve aasta töö läinud luhta.” 
