Kehra kunstidekooli klaveriõpetaja FARIŠTAMO SUSI esitles Tallinnas oktoobri lõpus lastejuttude raamatut „Niru, Vääks ja sõbrad.“

lasteraamatuga.
„Kuigi raamatu väljaandmine oli päris pikk protsess, oli see minu jaoks ikkagi üsna ootamatu sündmus, sest polnud kunagi mõelnud, et võiksin oma sahtlisse kirjutatud jutukesed raamatuna välja anda,“ ütleb autor.
30aastane Farištamo Susi on sündinud pianistist ja muusikateadlasest ema sünnimaa Tadžikistani pealinnas Dušambes. Kui ta oli viiene, koliti sõja jalust isa kodumaale Eestisse Viljandisse. Sealt tuli Farištamo Susi pärast põhikooli Tallinnasse, kus lõpetas pianistina muusikakeskkooli ja seejärel muusikaakadeemia. Kaks aastat õppis ta Šveitsis Baseli kõrgkoolis vaba improvisatsiooni.
„Parim näide improvisatsioonist on see, mida tegi Laura telesaates „Laula mu laulu“. Ainult, et mina teen seda pilliga. Ka improviseerimist peab õppima ja pidevalt. Õppisin seda esmalt Eestis ja kui siin käis üks Šveitsi õpetaja tegemas meistrikursust, hakkas see väga meeldima,“ jutustab Farištamo Susi.
„Eelmisel aastal tulin Šveitsist tagasi Eestisse ning kui sõbranna teatas, et läheb Kehra kunstidekoolist töölt, mõtlesin pakkuda end tema asemele. Kui ütlesin elukaaslasele, et nüüd kolime Kehrasse, sai ta esialgu šoki,“ muigab ta.
Eelmisest õppeaastast on Farištamo Susi Kehra kunstidekooli klaveriõpetaja, ta elab Kehras, on pisitütrega kodus. Ta käib väikese koormusega ka tööl – tal on kunstidekoolis 7 tundi nädalas.
Peale selle kuulub koos Merike Poomiga klaveriduosse KeAmo ning aeg-ajalt saadab klaveril Šveitsis elavat lauljat Jane Tiiki.
Sahtlijutud lasteraamatuks
Kirjutama hakkas Farištamo Susi aastaid tagasi: „Luuletusi on kirjutanud enamus teismelisi, mina kirjutasin peale luuletuste sahtlisse ka jutukesi. Olen seda teinud nii kaua, kui end mäletan.“
Taksikoer Nirust ja tema sõbrast Vääksust kirjutas ta esimesed lood umbes viis aastat tagasi. Kordagi ei mõelnud, et neist võiks sündida raamat, pigem oli lihtsalt vajadus kirjutada ning tegi neid sõpradele-tuttavatele kingituseks.
Kord näitas ta sahtlisse kirjutatud jutukesi oma sõbrannale, illustraator Gerda Märtensile: „Tema näitas neid toimetaja Aita Nurgale. Aita arvas, et need võiks raamatuna välja anda ning andis palju soovitusi, kuidas moodustada jutukestest tervik. Mõned valmiskirjutatud lood jäid välja, mõned tuli juurde kirjutada.“
Gerda Märtens joonistas lugude juurde pildid. Farištamo Susi jutustab, et esialgu polnud tema juttude tegelased sugugi mitte kõik loomad, kuid kunstnik palus tal mõnda tegelast täpsemalt kirjeldada ning nüüd on nad kõik raamatus oma näoga kindlad tegelased: „Mulle väga meeldib, kuidas Gerda joonistab ja olen tema piltidega väga rahul.“
Kuna oma jutukesi kirjutades ei osanud autor arvata, et need võiksid kord olla raamatukaante vahel, ei mõelnud ta kirjutades ka kindlale sihtrühmale.
„See on lasteraamat. Kuigi mõned täiskasvanud, kes on lugenud, on öelnud, et seal on palju sellist, mis on täiskasvanuile mõistetav. Keegi oli isegi arvanud, et see on nagu „Muumitroll“ – kõigile midagi,“ räägib Farištamo Susi.
Peale Niru ja Vääksu on jutukestes veel mitmeid loomi: vihmauss Pisi, merisiilik Duudl, delfiin Sõpa ja teised. Mõned neist on sõbrad, mõned tutvuvad ja saavad sõpradeks raamatu jooksul. „Niru, Vääksu ja sõprade“ raamatus on kokku 13 lugu, kõik omavahel tervikuks seotud.
Esitlusel Apollo raamatukauplusel küsiti autorilt, kuidas said tema tegelased endale nimed. Farištamo Susi ütleb, et need on lihtsalt kuidagi tulnud, hakkanud peas elama, nagu ka lood nendest.
Kas esimesele raamatule järgneb teine, ei oska ta öelda. Kuigi kinnitab, et jutukesi teeb aeg-ajalt ikka edasi, soovist ja vajadusest kirjutada: „See raamat pole midagi lõplikku, ka Niru, Vääksu ja sõprade jutte võib edasi kirjutada.“
Praegu on plaan teha mõned stseenid raamatust interaktiivseks. Idee pakkus IT-valdkonnas töötav sõber: „Esialgu valiti stseen, kus Vääks saab roosa kirja. Vaatame, mis sellest välja tuleb, kas arvutimäng või midagi muud, aga ehk on lastele põnev, kui natuke loed raamatut ning siis saad sellega seoses ka ise arvutis midagi teha.“