Keh­ra ela­nik AN­NE­LI MET­SAO­JA aval­das nel­jan­da luu­le­ko­gu „Vär­si­rõõm“

Keh­ras ela­va An­ne­li Met­sao­ja esi­me­ne luu­le­ko­gu „Mõt­te­pa­lad“ il­mus 2015. aas­tal, järg­mi­sed ko­gud 2016 ja 2018. Siis oli vei­di pi­kem va­he, te­ma nel­jas luu­le­raa­mat „Vär­si­rõõm“ nä­gi il­ma­val­gust tä­na­vu. Au­to­ri hin­nan­gul on see eel­mis­test nii vor­milt kui si­sult eri­nev.

„See on esi­me­ne, mis on kõ­va­de kaan­te­ga. Esi­me­ses kol­mes kogus ka­su­ta­sin ai­nult riim­luu­let, nüüd on põ­hi­li­ne va­ba­värss. „Vär­si­rõõ­mus“ on 93 vii­ma­se paa­ri-kol­me aas­ta luu­le­tust luu­le­ta­ja­te hin­gee­lust, ta­ba­tud het­ke­de ilust, ko­roo­na­tee­mast kui meie uuest reaal­su­sest, hea­taht­li­ku huu­mo­ri võt­mes ka foo­bia­test,“ lau­sub ta.

Va­ba­värs­si, mis on uues ko­gus val­dav, on An­ne­li Met­sao­ja ka va­rem kat­se­ta­nud, kuid nüüd on see ha­ka­nud eri­ti meel­di­ma: „Hak­ka­sin veel va­nas eas mood­saks, noo­red vil­je­le­vad peaae­gu kõik va­ba­värs­si. Mul­le meel­dib, et va­ba­värss lõ­peb oo­ta­ma­tu puän­di­ga. Head ja ra­ba­vat puän­ti on ras­ke lei­da, kuid põ­nev ot­si­da, va­hel on see mul õn­nes­tu­nud.“

Koo­lia­jast pea­le luu­le­tu­si kir­ju­ta­nud An­ne­li Met­sao­ja an­dis esi­me­se luu­le­ko­gu väl­ja kol­leeg Kai­sa Tiis­maa õhu­tu­sel: „Töö­ta­sin 37 aas­tat Le­pat­rii­nu las­teaias. Kir­ju­ta­sin pik­ki aja­ka­ja­li­si luu­le­tu­si las­teaia pi­du­deks, töö­kaas­las­te­le te­gin sün­ni­päe­va­luu­le­tu­si. Kui näi­ta­sin oma loo­min­gut muu­si­kaõ­pe­ta­ja Kai­sa Tiis­maa­le, üt­les ta, et on mu loo­min­gu aus­ta­ja. See in­nus­tas ja nii läks lu­me­pall vee­re­ma. Mi­da roh­kem ta kii­tis, se­da roh­kem kir­ju­ta­sin. Nii tu­lid­ki esi­me­ne, tei­ne ja kol­mas luu­le­ko­gu.“

Kol­me esi­me­se ko­gu ti­raažid olid 200 ning need on Rah­va Raa­ma­tu ja Apol­lo poo­di­des lä­bi­ müü­dud. „Vär­si­rõõ­mu“ trü­ki­ti roh­kem, 300 ek­semp­la­ri. An­ne­li Met­sao­ja mär­gib, et luu­le­raa­ma­tud on pi­gem ni­ši­too­de: „Kui sa po­le just Kris­tii­na Ehin või Do­ris Ka­re­va, on luu­let vä­ga ras­ke müüa. Oma esi­mest luu­le­ko­gu käi­sin Rah­va Raa­ma­tus ise kü­las­ta­ja­te­le näi­ta­mas, üt­le­sin, kui soo­vi­vad os­ta, võin sis­se pü­hen­du­se kir­ju­ta­da. Mõ­ned ost­sid­ki ja vars­ti läks mu raamatute müük vä­ga häs­ti.“

„Vär­si­rõõ­mu“, mi­da müüak­se li­saks pea­lin­na raa­ma­tu­poo­di­de­le ka Keh­ras, on tul­nud ko­ha­lik­ku raa­ma­tu­kok­ku ju­ba juur­de viia. An­ne­li Met­sao­ja kin­ni­tab, et te­ma jaoks ei ole te­gu ärip­ro­jek­ti, vaid ene­se­teos­tu­se­ga.

„Mi­nu jaoks on olu­li­ne, et mu luu­le ini­me­si kõ­ne­taks ja puu­du­taks. Kõi­ge roh­kem in­nus­tab ja mo­ti­vee­rib po­si­tiiv­ne ta­ga­si­si­de,“ üt­leb ta.

Po­si­tiiv­set ta­ga­si­si­det on An­ne­li Met­sao­ja saa­nud pä­ris pal­ju. On öel­dud, et ta lä­heb luu­le­ta­ja­na jär­jest pa­re­maks ning vii­ma­ti il­mu­nud ko­gu on kõi­ge hu­vi­ta­vam. Ta ise peab olu­li­seks, et luu­le­tus oleks mit­me­ki­hi­li­ne ja si­su­ti­he, püüab väl­ti­da üle­liig­seid sõ­nu, või­ma­li­kult vä­he­se­ga öel­da või­ma­li­kult pal­ju.

„Suu­rim komp­li­ment oli, kui üks en­di­ne töö­kaas­la­ne rääkis, et te­ma mees po­le ku­na­gi üh­te­gi luu­le­ko­gu lu­ge­nud, kuid mi­nu oma lu­ges lä­bi ja üt­les, et ini­me­sel, kes nii­moo­di kir­ju­tab, peab ole­ma vä­ga ri­kas hing. Mi­nu jaoks on­gi hin­ge­rik­kus maail­mas kõi­ge olu­li­sem rik­kus, see­pä­rast mõ­jus see vä­ga sü­dant­soo­jen­da­valt,“ kõneleb An­ne­li Met­sao­ja.

„Vär­si­rõõ­mu“ toi­me­ta­ja, Keh­ra güm­naa­siu­mi õpe­ta­ja An­ne Tam­ma­ru, kes on sa­mu­ti luu­le­ko­gu väl­ja and­nud, on An­ne­li Met­sao­jat ni­me­ta­nud oma­näo­li­seks hin­ge­ta­ba­jaks. An­ne­li Met­sao­ja peab An­ne Tam­ma­rut koos Kai­sa Tiis­maa­ga oma jär­je­kord­se luu­le­ko­gu väl­jaand­mi­se mo­raal­se­teks toe­ta­ja­teks. Ma­te­riaal­sed toe­ta­jad on ol­nud oma pe­re­liik­med, mit­med Ani­ja val­la ini­me­sed ja MTÜ Keh­ra Raud­tee­jaam.