Keh­ra Raud­tee­jaa­ma 9. aja­loo­kon­ve­rents oli pü­hen­da­tud Va­ba­dus­sõ­ja­le

413

Lau­päe­val, 5. jaa­nua­ril MTÜ Keh­ra Raud­tee­jaam aja­loo­kon­ve­rent­sil „Tun­tud ja tund­ma­tu Va­ba­dus­sõ­da“. rää­gi­ti pea­mi­selt sõ­ja­ga seo­tud vä­hem­kõ­nel­dud tee­ma­del – eluo­lust, ars­tia­bist, ho­bus­te sõt­ta kaa­sa­mi­sest, sõ­ja­te­ge­vu­sest ran­ni­kul.

Kon­ve­rent­si kor­ral­da­ja Priit Raud­ki­vi mär­kis, et kui­gi mi­tu uu­ri­jat on pi­da­nud Ees­ti Va­ba­dus­sõ­da Ve­ne ko­du­sõ­ja osaks, on Va­ba­dus­sõ­da eest­las­te jaoks vä­ga olu­li­ne, sel­le­ga kin­nis­ta­ti meie riik­lik ja rah­vus­lik iden­ti­teet. Ka Tar­tu Üli­koo­li dot­sent Ago Pa­jur ni­me­tas Va­ba­dus­sõ­da Ees­ti aja­loo kõi­ge he­roi­li­se­maks aja­jär­guks – see on ai­nu­ke sõ­da, kus meie esi­va­ne­mad osa­le­sid oma lip­pu­de all oma rii­gi kait­seks.

Ago Pa­jur rää­kis, et Va­ba­dus­sõ­ja­le on an­tud eri­ne­vaid hin­nan­guid, lau­sa kü­si­mu­se­ni, kas see oli üld­se sõ­da, ku­na kes­tis lü­hi­kest ae­ga, osa­le­sid väi­ke­sear­vu­li­sed väed, ise­gi ohv­reid ole­vat vä­he: „Jul­gen kind­lalt vas­tu vaiel­da. Üle aas­ta kest­nud võit­lu­sed ei ole su­gu­gi lii­ga lü­hi­ke aeg, Ees­tist osa­les rah­va­väe koos­sei­sus rin­del um­bes 9 prot­sen­ti rah­vas­ti­kust, too­na öel­di, et 10 prot­sen­ti on mak­si­maal­ne pa­nus, mi­da üks rah­vas suu­dab sõ­ja kor­ral väl­ja pan­na. Sõ­da ula­tus Tal­lin­na alt peaae­gu Pe­ter­bu­ri ja Riia­ni, ohv­reid oli ai­nuük­si Ees­ti poo­lel 6000.“

Ago Pa­ju­ri kin­ni­tu­sel oli te­gu sel­gelt Ees­ti Va­ba­rii­gi ja Nõu­ko­gu­de Ve­ne­maa va­he­li­se sõ­ja­ga, kus Ees­ti oli kait­se­po­sit­sioo­nil, ka siis, kui rah­va­vä­gi rün­das: „Nii Ve­ne­maa pin­na­le kui Lä­ti ala­de­le as­tus Ees­ti sõ­du­ri jalg mit­te val­lu­ta­ma, vaid et Ees­ti pii­re oleks liht­sam kaits­ta, sõ­ja lõp­pe­des ol­di val­mis sealt ko­he ta­ga­si tõm­bu­ma. Ses suh­tes eri­neb Ees­ti Va­ba­dus­sõ­da kõi­gist teis­test siin re­gioo­ni­des toi­mu­nud sõ­da­dest.“

Nõu­ka-ajal ni­me­ta­ti Va­ba­dus­sõ­da ko­du- või klas­si­sõ­jaks pro­le­ta­riaa­di ja ko­dan­lu­se va­hel, ühe teoo­ria jär­gi ol­nud hoo­pis pi­si­ke Ees­ti ag­res­sor, kes äh­var­da­nud Ve­ne­maad val­lu­ta­da. Mõ­nes kä­sit­lu­ses pee­ti Va­ba­dus­sõ­da ka vä­lis­rii­ki­de in­ter­vent­sioo­niks.

Sel­le koh­ta, mil­le ni­mel ees­ti mees sõt­ta läks, on aja­loo­la­se hin­nan­gul ha­ka­nud le­vi­ma ar­va­mi­ne, et loo­de­ti saa­da maad, mi­da Aju­ti­ne Va­lit­sus lu­bas sõ­jas osa­le­nu­te­le ja nen­de pe­re­liik­me­te­le ta­su­ta.

„Kaht­le­ma­ta oli ag­raar­kü­si­mus too­na­se Ees­ti ees seis­va­test prob­lee­mi­dest kõi­ge olu­li­sem, kaks kol­man­dik­ku rah­vast elas maal, sel­lest kaks kol­man­dik­ku olid maa­ta me­hed,“ lau­sus Ago Pa­jur, kuid li­sas et üks­nes maa saa­mi­se loo­tu­se­le eest­las­te sõt­ta­mi­ne­kut taan­da­da ei saa, ka enam­la­sed lu­ba­sid mõi­sa­maad rah­va­le an­da.

Esial­gu loo­de­ti va­ba­taht­li­ke pea­le, kuid nen­de vär­ba­mi­ne kuk­kus lä­bi – loo­de­tud 25 000 me­he ase­mel saa­di 2200. Pöö­re toi­mus, kui alt­poolt tu­le­val init­sia­tii­vil ha­ka­ti moo­dus­ta­ma va­ba­taht­lik­ke väeo­sa­sid. Sel­lest võr­su­sid näi­teks ku­per­ja­nov­la­sed, ka­lev­las­te ma­lev, skaut­pa­tal­jon.

„Oleks üs­na naiiv­ne ar­va­ta, et need me­hed läk­sid sõt­ta maa saa­mi­se loo­tu­ses. Rah­val oli tar­vis et­te­val­mis­tu­sae­ga. Esial­gu loo­de­ti, et Va­ba­dus­sõ­da ei puh­ke, ja kui Ve­ne­maa siis­ki rün­dab, äk­ki tu­le­vad lää­ne­rii­gid ap­pi ning me ei pea rin­de­le mi­ne­ma. See­jä­rel jõu­dis ko­ha­le aru­saa­mi­ne – kui me ise pu­naar­mee­le vas­tu ei hak­ka, ei tu­le meid kee­gi kaits­ma. Nii et vä­he­mas­ti ala­tes 1918 det­semb­ri kesk­pai­gast väk­ke as­tu­nud me­hed läk­sid kind­las­ti sõt­ta Ees­ti rii­gi ni­mel,“ kin­ni­tas Ago Pa­jur.

Aja­loo­kon­ve­rent­sist ka järg­mi­ses Sõ­nu­mi­too­jas.