Keh­ra õpe­ta­ja AN­NE TAM­MA­RU „Luu­leu­bi­na­tes“ on 30 aas­ta luu­le­tu­sed

2591
„Luu­leu­bi­na­te“ esi­me­ne tut­vus­tus on Keh­ra Kuns­ti­de­koo­lis, kuid AN­NE TAM­MA­RU on mee­lel­di val­mis mi­ne­ma oma loo­min­gut lu­ge­ma mõ­ne­le luu­leõh­tu­le.

„Mul ei ol­nud siia­ni min­git am­bit­sioo­ni neid aval­da­da ega kel­le­le­gi lu­ge­da an­da,“ üt­leb en­ne jõu­le luu­le­ko­gu aval­da­nud AN­NE TAM­MA­RU.

„Luu­leu­bi­nad“ on Keh­ra güm­naa­siu­mi ema­kee­leõ­pe­ta­ja An­ne Tam­ma­ru de­büüt­ko­gu, 30 aas­tat on ta luu­le­tu­si kir­ju­ta­nud „saht­lis­se“. Tõu­ke oma kir­ju­ta­tu luu­le­ko­gu­na il­mu­ta­da sai ta An­ne­li Met­sao­jalt – Le­pat­rii­nu las­teaia õpe­ta­ja abilt, kes esit­les möö­du­nud aas­tal oma teist luu­le­ko­gu: „An­ne­li tõi oma luu­le­tu­sed en­ne aval­da­mist mul­le toi­me­ta­da. Siis mõt­le­sin, et äk­ki peaks ka.“
An­ne Tam­ma­ru luu­le­tus­te esi­me­sed lu­ge­jad olid õde ja kol­leeg Mar­ga­ri­ta Kuus­maa. „Kui nad kiit­sid ja in­nus­ta­sid, ot­sus­ta­sin – ol­gu, tu­len saht­list väl­ja,” rää­gib ta.
Luu­le­ko­gu an­dis ta väl­ja oma kulul, ku­jun­das ja kir­jas­tas Avo Sei­del­berg, kes õpe­tab Keh­ra koo­lis fo­tog­raa­fiat ja on VR Kir­jas­tu­se oma­nik. Ti­raaž on 200 ning „Luu­leu­bi­naid“ saab vaid An­ne Tam­ma­rult: „Kui­gi öel­dak­se, et esi­me­ne va­si­kas lä­heb aia ta­ha, olen mi­na sel­le­ga ra­hul.“
„Luu­leu­bi­na­te“ ni­me pak­kus An­ne Tam­ma­ru­le õde, kes on õpe­ta­ja Vai­da põ­hi­koo­lis. Idee an­dis raa­ma­tu­le va­li­tud esi­kaa­ne­fo­to ubi­na­test loo­kas õu­na­puust. Ka see ja kõik üle­jää­nud fo­tod raa­ma­tus on au­to­ri en­da teh­tud.
„Oli mõ­te, et joo­nis­tan pil­did. Aga läks kii­reks ja ku­na olen pil­dis­ta­nud pal­ju loo­dus­fo­to­sid, ot­sus­ta­sin nen­de ka­suks. Kui sel­le õu­na­puu­pil­di olin ära tei­nud, tead­sin, et see lä­heb esi­kaa­ne­le,“ üt­leb ta.
Met­sik õu­na­puu, mis ehib „Luu­leu­bi­na­te“ esi­kaant, asub Raa­si­ku val­la Ki­vi­loo kü­las, An­ne Tam­ma­ru lap­se­põl­ve­ko­du juu­res: „Sel­le is­tu­tas mu isa. Ta oli loo­du­se­mees. Möö­du­nud sü­gi­sel oli see puu täies­ti õu­nu täis, pil­dil po­le mi­da­gi ilus­ta­tud.“
„Luu­leu­bi­na­tes“ on 76 luu­le­tust ja hai­kut, mis ja­ga­tud tee­ma­de kau­pa seits­meks: luu­leu­bi­nad, ko­duu­bi­nad, loo­du­su­bi­nad, ar­muu­bi­nad, mõt­teu­bi­nad, kruts­ki­ga uper­pal­liu­bi­nad ja mu­reu­bi­nad: „Um­bes 40 luu­le­tust jäi saht­lis­se. Olen ema­kee­leõ­pe­ta­ja ja suur luu­le­sõ­ber. Tean, mi­da kõl­bab aval­da­da, mi­da mit­te.“
Pä­rast raa­ma­tu val­mi­mist avas­tas au­tor, et isa­maa­tee­ma on täies­ti puu­du, kui­gi peab end vä­ga si­ni­must­val­geks: „Po­lii­ti­kast ei ole taht­nud luu­le­ta­da, koo­li­tee­mat väl­ti­sin tead­li­kult, soo­vi­sin, et raa­mat oleks koo­li­vä­li­ne, sest luu­le­ta­mi­ne on mi­nu ho­bi.“

30 aas­tat õpe­ta­ja
An­ne Tam­ma­ru sün­ni­ko­du on Ki­vi­loos. Ta oli 5lap­se­li­se pe­re noo­rim. Ema soo­vis et lap­sed saak­sid hea ha­ri­du­se. Kõik viis on Keh­ra güm­naa­siu­mi vi­list­la­sed, ne­li va­li­sid õpe­ta­ja­ame­ti. Koo­li­le on siia­ni truuks jää­nud kolm, ven­da­dest noo­rem, Avo Möls, on Aru­kü­la põ­hi­koo­li di­rek­tor.
„Hoid­si­me vä­ga kok­ku, suu­re­mad õpe­ta­sid väik­se­maid. Mi­na olin vii­ma­ne, kes sai sel ajal ää­re­maa­le sün­di­da – 1972, kui lõ­pe­ta­sin Ki­vi­loo alg­koo­li, pan­di kool kin­ni. Olin pa­ri­ma õpi­la­se­na koo­li­kel­la vii­ma­ne he­lis­ta­ja. Aas­ta pä­rast se­da, kui lõ­pe­ta­sin Pi­ka­ve­re koo­li, su­le­ti ka see kool. Siis oli va­li­da, kas min­na Ko­se­le või Keh­ras­se. Keh­ras­se pää­se­da oli pi­sut pa­rem, ku­na koo­li­buss ei käi­nud, sai tul­la jalg­si lä­bi ra­ba, see oli 8 ki­lo­meet­rit. Olen õpi­las­te­le rää­ki­nud, kui­das ek­sa­mi­tel käi­sin – hom­mi­kul hak­ka­sin ko­dust tu­le­ma. Pä­rast ek­sa­mit läk­sin sa­ma­moo­di, kum­mi­kud olid met­sa all pei­dus.“
An­ne Tam­ma­ru õp­pis üli­koo­lis ees­ti kee­le ja kir­jan­du­se õpe­ta­jaks, kuid töö­tas Keh­ra koo­lis aas­taid algk­las­si­õpe­ta­ja­na: „Üks algk­las­siõ­pe­ta­ja oli ära läi­nud, kui di­rek­tor Har­ri El­lart kut­sus töö­le. Mä­le­tan, et lük­ka­sin kah­te lap­se­vank­rit – mu pois­tel on vaid aas­ta va­het. Nii ma siia tu­lin.“
Algk­las­siõ­pe­ta­ja­na töö­tas An­ne Tam­ma­ru 20 aas­tat, pi­kalt oli ka algk­las­si­de õp­pe­ala­ju­ha­ta­ja, va­he­peal aas­ta ka koo­li­di­rek­to­ri ko­hu­se­täit­ja. Siis tu­li uus sea­dus, mis mää­ras, et algk­las­siõ­pe­ta­ja­na to­hib töö­ta­da vaid vas­ta­va ha­ri­du­se­ga. Nüüd on ta li­gi 10 aas­tat ol­nud Keh­ra koo­li suu­res ma­jas ees­ti kee­le ja kir­jan­du­se õpe­ta­ja, pea­mi­selt an­nab tun­de põ­hi­koo­lile.

Luu­le­ta­ma täi­seas
An­ne Tam­ma­ru üt­leb, et luu­le­tu­si hakkas ta kirjutama 30 aas­tat ta­ga­si, kui ju­ba koo­lis töö­tas: „Olen luu­le­ta­ma pi­da­nud osa­li­selt oma eria­la tõt­tu – näi­teks koo­liak­tus­teks, kuid olen ol­nud ka õue­lau­lik – tei­nud kel­le­gi vii­si pea­le sõ­nad juu­be­li­teks. Te­ge­li­kult ma neid luu­le­tus­teks ei pea, need on pi­gem lo­ri­lau­lud. Saht­lis­se kir­ju­ta­tud luu­le­tu­sed liht­salt tu­le­vad, ku­na­gi po­le ma is­tu­nud laua ta­ha mõt­te­ga, et hak­kan luu­le­tust kir­ju­ta­ma. Mõ­ni hetk või mä­lu­pilt laa­ger­dub ku­sa­gil tükk ae­ga ning siis teeb na­gu ti­bu­poeg seest­poolt mu­na­koo­re lah­ti ja luu­le­tus on­gi val­mis,“ ju­tus­tab ta.
Suu­rem loo­me­pu­hang oli An­ne Tam­ma­rul 1997. aas­ta pai­ku, mil iga päev sün­dis mi­tu luu­le­tust. Sa­ge­li läks ka öö­sel uni ära ja val­mis luu­le­tus: „Märk­mik oli voo­di all, mui­du oleks hom­mi­kuks mee­lest läi­nud. Hom­mi­kul vee­ri­sin, mi­da olin pi­me­das kir­ja pan­nud – tuld ei taht­nud põ­le­ma pan­na, et pe­re ei är­kaks.“
„Luu­leu­bi­na­te“ au­tor mär­gib, et pä­rast raa­ma­tu aval­da­mist sai kui min­gist kan­da­mist lah­ti, kui­gi pä­rast on ta kir­ju­ta­nud mi­tu uut luu­le­tust. Siis­ki ei ole ta su­gu­gi kin­del, et esik­ko­gu­le tu­leb li­sa.
„Mõt­teid kind­las­ti jät­kub, luu­le ei saa ku­na­gi ot­sa na­gu me­loo­diad­ki – kui­gi noo­te on pii­ra­tud arv, te­hak­se ik­ka uu­si lau­le. Kuid ar­van, et mi­nus on pei­dus veel ül­la­tu­si. Võib-ol­la tu­leb järg­mi­se­na hoo­pis kuns­ti­näi­tus. Prae­gu ma nii jul­ge veel ei ole, ka pil­te po­le pii­sa­valt, aga ehk viie aas­ta pä­rast,“ vih­jab Ma­re Vil­lem­soo kuns­ti­tun­di­des õp­piv An­ne Tam­ma­ru.
Pea­le sel­le õpib ta sü­gi­sest Keh­ra Kuns­ti­de­koo­lis akor­dio­nit. Põ­hi­soov, saa­da sel­geks Ar­vo Pär­di „Ukua­ru valss“, on täi­de­tud, kuid pil­liõ­pin­gud kes­ta­vad eda­si.