
„Mul ei olnud siiani mingit ambitsiooni neid avaldada ega kellelegi lugeda anda,“ ütleb enne jõule luulekogu avaldanud ANNE TAMMARU.
„Luuleubinad“ on Kehra gümnaasiumi emakeeleõpetaja Anne Tammaru debüütkogu, 30 aastat on ta luuletusi kirjutanud „sahtlisse“. Tõuke oma kirjutatu luulekoguna ilmutada sai ta Anneli Metsaojalt – Lepatriinu lasteaia õpetaja abilt, kes esitles möödunud aastal oma teist luulekogu: „Anneli tõi oma luuletused enne avaldamist mulle toimetada. Siis mõtlesin, et äkki peaks ka.“
Anne Tammaru luuletuste esimesed lugejad olid õde ja kolleeg Margarita Kuusmaa. „Kui nad kiitsid ja innustasid, otsustasin – olgu, tulen sahtlist välja,” räägib ta.
Luulekogu andis ta välja oma kulul, kujundas ja kirjastas Avo Seidelberg, kes õpetab Kehra koolis fotograafiat ja on VR Kirjastuse omanik. Tiraaž on 200 ning „Luuleubinaid“ saab vaid Anne Tammarult: „Kuigi öeldakse, et esimene vasikas läheb aia taha, olen mina sellega rahul.“
„Luuleubinate“ nime pakkus Anne Tammarule õde, kes on õpetaja Vaida põhikoolis. Idee andis raamatule valitud esikaanefoto ubinatest lookas õunapuust. Ka see ja kõik ülejäänud fotod raamatus on autori enda tehtud.
„Oli mõte, et joonistan pildid. Aga läks kiireks ja kuna olen pildistanud palju loodusfotosid, otsustasin nende kasuks. Kui selle õunapuupildi olin ära teinud, teadsin, et see läheb esikaanele,“ ütleb ta.
Metsik õunapuu, mis ehib „Luuleubinate“ esikaant, asub Raasiku valla Kiviloo külas, Anne Tammaru lapsepõlvekodu juures: „Selle istutas mu isa. Ta oli loodusemees. Möödunud sügisel oli see puu täiesti õunu täis, pildil pole midagi ilustatud.“
„Luuleubinates“ on 76 luuletust ja haikut, mis jagatud teemade kaupa seitsmeks: luuleubinad, koduubinad, loodusubinad, armuubinad, mõtteubinad, krutskiga uperpalliubinad ja mureubinad: „Umbes 40 luuletust jäi sahtlisse. Olen emakeeleõpetaja ja suur luulesõber. Tean, mida kõlbab avaldada, mida mitte.“
Pärast raamatu valmimist avastas autor, et isamaateema on täiesti puudu, kuigi peab end väga sinimustvalgeks: „Poliitikast ei ole tahtnud luuletada, kooliteemat vältisin teadlikult, soovisin, et raamat oleks kooliväline, sest luuletamine on minu hobi.“
30 aastat õpetaja
Anne Tammaru sünnikodu on Kiviloos. Ta oli 5lapselise pere noorim. Ema soovis et lapsed saaksid hea hariduse. Kõik viis on Kehra gümnaasiumi vilistlased, neli valisid õpetajaameti. Koolile on siiani truuks jäänud kolm, vendadest noorem, Avo Möls, on Aruküla põhikooli direktor.
„Hoidsime väga kokku, suuremad õpetasid väiksemaid. Mina olin viimane, kes sai sel ajal ääremaale sündida – 1972, kui lõpetasin Kiviloo algkooli, pandi kool kinni. Olin parima õpilasena koolikella viimane helistaja. Aasta pärast seda, kui lõpetasin Pikavere kooli, suleti ka see kool. Siis oli valida, kas minna Kosele või Kehrasse. Kehrasse pääseda oli pisut parem, kuna koolibuss ei käinud, sai tulla jalgsi läbi raba, see oli 8 kilomeetrit. Olen õpilastele rääkinud, kuidas eksamitel käisin – hommikul hakkasin kodust tulema. Pärast eksamit läksin samamoodi, kummikud olid metsa all peidus.“
Anne Tammaru õppis ülikoolis eesti keele ja kirjanduse õpetajaks, kuid töötas Kehra koolis aastaid algklassiõpetajana: „Üks algklassiõpetaja oli ära läinud, kui direktor Harri Ellart kutsus tööle. Mäletan, et lükkasin kahte lapsevankrit – mu poistel on vaid aasta vahet. Nii ma siia tulin.“
Algklassiõpetajana töötas Anne Tammaru 20 aastat, pikalt oli ka algklasside õppealajuhataja, vahepeal aasta ka koolidirektori kohusetäitja. Siis tuli uus seadus, mis määras, et algklassiõpetajana tohib töötada vaid vastava haridusega. Nüüd on ta ligi 10 aastat olnud Kehra kooli suures majas eesti keele ja kirjanduse õpetaja, peamiselt annab tunde põhikoolile.
Luuletama täiseas
Anne Tammaru ütleb, et luuletusi hakkas ta kirjutama 30 aastat tagasi, kui juba koolis töötas: „Olen luuletama pidanud osaliselt oma eriala tõttu – näiteks kooliaktusteks, kuid olen olnud ka õuelaulik – teinud kellegi viisi peale sõnad juubeliteks. Tegelikult ma neid luuletusteks ei pea, need on pigem lorilaulud. Sahtlisse kirjutatud luuletused lihtsalt tulevad, kunagi pole ma istunud laua taha mõttega, et hakkan luuletust kirjutama. Mõni hetk või mälupilt laagerdub kusagil tükk aega ning siis teeb nagu tibupoeg seestpoolt munakoore lahti ja luuletus ongi valmis,“ jutustab ta.
Suurem loomepuhang oli Anne Tammarul 1997. aasta paiku, mil iga päev sündis mitu luuletust. Sageli läks ka öösel uni ära ja valmis luuletus: „Märkmik oli voodi all, muidu oleks hommikuks meelest läinud. Hommikul veerisin, mida olin pimedas kirja pannud – tuld ei tahtnud põlema panna, et pere ei ärkaks.“
„Luuleubinate“ autor märgib, et pärast raamatu avaldamist sai kui mingist kandamist lahti, kuigi pärast on ta kirjutanud mitu uut luuletust. Siiski ei ole ta sugugi kindel, et esikkogule tuleb lisa.
„Mõtteid kindlasti jätkub, luule ei saa kunagi otsa nagu meloodiadki – kuigi noote on piiratud arv, tehakse ikka uusi laule. Kuid arvan, et minus on peidus veel üllatusi. Võib-olla tuleb järgmisena hoopis kunstinäitus. Praegu ma nii julge veel ei ole, ka pilte pole piisavalt, aga ehk viie aasta pärast,“ vihjab Mare Villemsoo kunstitundides õppiv Anne Tammaru.
Peale selle õpib ta sügisest Kehra Kunstidekoolis akordionit. Põhisoov, saada selgeks Arvo Pärdi „Ukuaru valss“, on täidetud, kuid pilliõpingud kestavad edasi.