
„Kui keegi saab siit julgustust oma elulugu kirja panna, on üks minu eesmärk täidetud,“ sõnas EIMAR JÕGISU.
Kehra kooli vilistlase teine eesmärk on – ehk valib mõni noor tema eluloo lugemisest ajendatuna inseneriameti.
„Kui mõtlesin, kas veel mõnel Kehra kooli vilistlasel on ilmunud elulooraamat, ei tulnud peale Silvi Vraidi kedagi meelde,“ märkis Anne Oruaas, kelle kutsel käis Eimar Jõgisu kolmapäeval, 14. novembril Kehra jaamahoones oma raamatut tutvustamas.
„Ühe inseneri elutee“ autor Eimar Jõgisu on sündinud 1942. aastal Anija valla Lehtmetsa külas Illussaares, õppis aastatel 1949-1960 Kehra koolis, 1960-1965 Tallinna Polütehnilises Instituudis tööstuslikku soojusenergeetikat, pärast seda on töötanud 53 aastat insenerina – Silikaatbetooni Instituudis, Tallinna Soojuses, viimased 15 aastat ühes konsultatsioonifirmas. Ka 75aastasena jätkab inseneritööd. 2012. aastal nimetas Eesti Inseneride Liit ta Eesti aasta inseneriks. Ta on nelja lapse isa ja kaheksakordne vanaisa.
Raamatust
Eimar Jõgisu ütles, et oma elulugu kirja panema ja avaldama ei ajendanud mõte, et ta on eriline: „Insenere on Eestis palju, minu diplomil tehnikaülikoolist on number 6144, kokku on tehnikaülikooli lõpetanud üle 68 400 inseneri. Aga arvan, et on õige, kui iga inimene kirjutaks enda eluloo üles, meil kõigil on midagi huvitavat rääkida.“
Eluloo jäädvustamiseks uuris Eimar Jõgisu oma sugupuud: „Olen põliskehralane, kuid isa juured on Kadrina kihelkonnast, kasvas Roosna-Alliku kandis, tuli siia, kui Kehra tehas otsis ehitajaid. Ema perekonna juured on Kaberla külas, 1913 ostis emapoolne vanaisa talu Kaunissaare lähedale.“
Tõuke kogu elulugu kirja panna andis lõpetamise 50. aastapäeva puhul ülikooligrupiga kokku pandud raamat. Kõik pidid endast kirjutama, raamatusse mahtus igaühest vaid lõiguke.
Mullu detsembris ilmunud üle 300leheküljelisele „Ühe inseneri eluteele“ pühendas Eimar Jõgisu pikemate ja lühemate pausidega kaks aastat. Ta soovitas ka teistele – pange mälestused kirja. Isegi, kui ei soovi neid trükis või internetis avaldada, on meenutusi vaja järeltulevatele põlvedele.
„Vanemad võivad üht-teist jutustada, enamasti ei oska lapsed siis tähele panna. Minu vanaema rääkis palju oma perest, kui aastakümneid hiljem hakkasin kirja panema, olid asjad sassis. Ma pole pidanud päevikut, kirjutasin mälu järgi. Palju oli abi vanade fotoalbumite sirvimisest – mõnigi asi tuli meelde.
Soovitan kirjutada piltidele, kes seal on. Mul olid kasutada ema ja vanaema albumid – kenade noorte neidude fotosid täis, aga ei tea, kes on kes, sest tundsin neid eakate tädi Juulide ja Maalidena,“ rääkis Eimar Jõgisu.
Kooliaeg Kehras
Saue endine vallavanem Mati Tartu, kes oli Kehras Eimar Jõgisu klassivend, märkis, et on püüdnud lugeda mitmeid elulooraamatuid, kuid „Ühe inseneri elutee“ on esimene, mille luges lõpuni: „See on aus raamat, kõik tundus kodune ja tuttav.“
Anne Oruaas kinnitas: „Julgen raamatut soovitada – väga huvitav, ladusalt kirjutatud. Olen samuti õppinud Kehra koolis, just kooliaega oli põnev lugeda. Usun, et see pakub huvi ka palju nooremate aastakäikude õpilastele, kuna samad õpetajad, keda nimetatakse, töötasid veel aastakümneid hiljem.“
Eimar Jõgisu jutustas, et Kehra keskkool oli 1950ndatel väga tugev ja arenev kool, kus oli palju noori fanaatilisi õpetajaid: „Mulle kui reaalainetehuvilisele on kõige rohkem meelde jäänud matemaatikaõpetaja Leida Kork – tema õpetamismeetodid, valemid peast arvutamiseks, lähenemine matemaatikale. Tänu Leida Korgile läks mul 11. klassis vabariiklikul olümpiaadil päris hästi.“
Ta ütles, et nimetab Kehra kooli sellest ajast õppimiskallakuga kooliks: „Õppimisele pöörati suurt tähelepanu, meie lennust läksid umbes pooled kõrgkooli. Õpetajad olid tugevad, kool paistis paljudel aladel silma. Meist eelmine lend võitis nii füüsika kui matemaatika vabariikliku olümpiaadi diplomid. Selles lennus õppisid astronoom Uudo Uus ja füüsik, riikliku preemia laureaat Rein Avarmaa, paar lendu varem lõpetas akadeemik Gennadi Vainikko.“