„Kehra jaamahoone on Vabadussõja murdelahingute muuseumi jaoks kõige õigem koht,“ ütles muuseumi ekspositsiooni tutvustanud VALDO PRAUST.
Esmaspäeval, 12. veebruaril oli Kehras pärast põhjalikku renoveerimist avatud jaamahoone puupüsti täis, nii et MTÜ Kehra Raudteejaam liige, ajaloolane Priit Raudkivi märkis – sedavõrd palju inimesi pole ajaloolises hoones ilmselt kunagi olnud.
„Me ei osanud ette näha, et muuseumi avamise vastu on nii suur huvi,“ tõdes kohaletulnuid tervitanud Kehra Raudteejaama tegevjuht ning jaamahoone taastamise eestvedaja Anne Oruaas.
Renoveeritud jaamahoones avati sel päeval Vabadussõja murdelahingute muuseum, edaspidi lisandub veel Kehra koduloomuuseum. Vabadussõja murdelahingute muuseumi tutvustas külalistele ekspositsiooni üks koostaja ja mitu eksponaati restaureerinud Valdo Praust, kes selgitas, et Kehra jaamahoone on selle jaoks ainuõige koht, kuna seal asus Vabadussõja murdelahingute ajal Viru rinde ning 1. diviisi staap.
„Julgen öelda, et diviisi staap siin ja soomusrongi tegevus Lahinguväljal määrasid Eesti Vabariigi saatuse. Loodame, et kõik, kes siia tulevad, teadustavad – kui siin oleks läinud teisiti, oleks see võinud olla Eesti riigi ja rahva jaoks lõpp,“ lausus ta.
Tagant tõukas häbitunne
Anne Oruaas meenutas, et kümme aastat tagasi, 4. jaanuaril 2008 korraldas kaitseministeerium tühjana seisva jaamahoone ees mälestushetke Vabadussõjas langenutele.
„Kohal oli tollane kaitseminister Jaak Aaviksoo ja mitmeid kõrgeid külalisi. Osadel Kehra inimestest hakkas piinlik – minister pidas kõnet sama hästi kui prahihunnikus, kapsarohelisel majal olid uksed-aknad kinni löödud,“ rääkis ta.
Just see häbitunne oli Anne Oruaasa sõnul üks ajend MTÜ Kehra Raudteejaam loomiseks. Samal kevadel otsustas ta koos kohaliku koduloolase Ants Miidla ja volikogu liikme Kaarel Arustega moodustada ühingu, mis võttis ülesandeks teha vanast jaamahoonest väärikas koht. MTÜ moodustati 2008. aasta sügisel, asutajaliikmeid oli 9. MTÜ initsiatiivil lisati jaamahoonesse muuseumi rajamine valla arengukavasse, vallavalitsus andis maja Kehra Raudteejaama kasutusse. MTÜ põhikirja pandi kolm peamist ülesannet: aidata leida raha jaamahoone remondiks, aidata kaasa sinna muuseumi rajamisele ning Vabadussõja mälestussamba taastamisele Lahinguväljal.
„Üks ülesanne on nüüd täidetud, teine pooleldi, kolmandaga läheb veel aega, loodetavasti mitte enam kaua,“ ütles MTÜ tegevjuht.
Esimeste eesmärkide saavutamiseks kulus 10 aastat, kuna vahepeal oli rahapuudusel 4aastane paus. Hoone kordategemine läks maksma 365 000 eurot, sellest 171 500 eurot on PRIA toetus, Anija vald on hoonesse investeerinud 191 500 eurot. Umbes 2000 eurot kulus MTÜ oma raha, peamiselt raamatu „Kehra lood“ müügitulu. Murdelahingute muuseumi ekspositsioon maksis 11 000 eurot, sellest 5000 eurot eraldas Eesti Sõjamuuseum, 6000 eurot saadi riigikogu sotsiaaldemokraatide fraktsioonilt. KOPi toel on ostetud arvuteid ja sisustust.
Anne Oruaas tänas MTÜ Kehra Raudteejaama nimel jaamahoone ja muuseumi rajamisel abistanuid. Neid oli paarkümmend. Anija vallavanem Arvi Karotam andis vallavalitsuse tänukirjad arhitektile ja sisekujundajale Hannes Niinevälile, ekspositsiooni kujundanud Moonika Maidrele, ehitustööde juhile Ago Kullisaarele OÜst Sulane, ehitusjärelevalvet teinud Kalmer Kasele ning Valdo Praustile.
Soomusrong ja kindanäitus
Muuseumi püsiekspositsiooni saalis on stendid murdelahinguid puudutava olulisema infoga, ka 2x4meetrine makett soomusrongi kuulipildujavagunist, murdelahingute puidust kaart, mida saab pusletükkidena kokku panna ning tükke vajadusel kasutada istepinkidena ning 1. diviisi ülema, kindral Aleksander Tõnissoni papist kuju ja laud sidevahenditega – telefoni, kirjutusmasina ja telegraafiaparaadiga. Laua kõrval seisab soomusronglase kuju.
Ekspositsiooni tutvustanud Valdo Praust jutustas, et pärast 1918. aasta novembris alanud Vabadussõda lõi Eesti sisuliselt 16 päevaga oma sõjaväe ja hakkas punastele osutama korralikku vastupanu. Kõige olulisem lahing peeti 4. jaanuaril 1919 Kehrast ligi 5 kilomeetri kaugusel Lahinguväljal, kus soomusrong nr 1, mida juhtis kapten Anton Irv, sundis vaenlase taganema.
„Soomusrong on selle masina kohta, millega võideti Kehra lahing, väga palju öeldud,“ sõnas Valdo Praust.
Ta rääkis, et Eestil oli küll kolm soomusrongi, kuid soomusplaate neil polnud, vaid puitsõrestikust vagunid, mis olid laudadega üle löödud, vahel oli liiv. Tollase soomusrongi keskel olid auruvedur, kauba- ja reisivagunid meeskonna varustuse ja moonaga. Kõige ees oli platvormvagun, selle järel suurtüki- ja kuulipildujavagunid. Kehra muuseumis on just kuulipildujavaguni makett.
Tulevases Kehra muuseumi toas on ajutise näitusena avatud „Sada paari kindaid-sokke Eesti 100. sünnipäevaks“. Anu Mäeoru algatusel kudusid Kehra 34 naist suvest saadik kokku 173 kinda ja sokipaari, millest suurem osa on ka müügis – müügitulu antakse murdelahingute muuseumile Aleksander Tõnissoni vahakuju tegemiseks. Kõige rohkem, 22 paari, kudus Elma Matsalu, suuremad annetajad olid veel Anne Raspel, Elvi Lillsoo, Maarika Laagriküll ja Airiin Parman.
Kehra jaamahoone ja Vabadussõja murdelahingute muuseum on avatud kolmapäevast laupäevani kella 10-17, igapäevaselt on seal kohal MTÜ Kehra Raudteejaam esimene palgaline töötaja Koidu Treial.