„Usun, et kõik, kes on Kehras elanud ja seda kuulnud, tunnevad ära, millega tegu – see on tehase signaal,“ lausus MTÜ Kehra Raudteejaam juht ANNE ORUAAS, kui lasi näituse avamisel arvutist sireeni.
Näituse „Kehra tselluloosi- ja paberivabrik 80“ jaoks tegi süntesaatoril kehralaste jaoks kunagi väga tuttava signaali Valter Jürna, kes ka ise kuulis seda palju ja tuletas nüüd meelde.
Mõne nädala eest, 25. augustil, möödus 80 aastat päevast, mil president Konstantin Pätsi nupulevajutusega käivitati pidulikult Kehra paberitehas. Kehra jaamahoones tegutsev MTÜ avas sel puhul teisipäeval, 4. septembril tulevase Kehra muuseumi toas ülevaatenäituse tehase ajaloost tänapäevani.
Näitusel on hulgaliselt fotosid tehasest ja tehasega seotud inimestest – arhitektidest, direktoritest, töötajatest, tehase klubi taidluskollektiividest, dokumente ja mälestusi, ka presidendi tehase avamisel peetud kõne, paberivabriku endist ja praegust toodangut, aga ka sealt saadud materjalist tehtud käsitööd ning palju muud, mis tehasega seotud.
„Asju on päris palju, usun, et neil, kes on aastaid Kehras elanud, on siin palju äratundmist,“ lausus näituse peamine koostaja Anne Oruaas.
Avamisel tänas ta nimeliselt kõiki, kes aitasid näituse valmimisele kaasa – tõid eksponeerimiseks tehasega seotud asju või olid abis näituse kokkupanekul.
Näitusele valitud fotod on rohkem inimestest, kui masinatest ja tootmisest: „Näituse eesmärk on tuletada peamiselt meelde inimesi, sest viis aastat tagasi andis tehas välja suurepärase raamatu, kus on pildid paberivabriku ehitamisest ja tehnoloogilisest protsessist.“
Näitusekülastaja saab soovi korral vaadata filme tehase avamisest 1938. aastal ning paberitootmisest Kehras tänapäeval.
Põlvest põlve hoitud papirull ja Kehra vilt
Anne Oruaas märkis, et MTÜ töötas näituse koostamisega alates kevadest.
„Kui see mõte tuli, oli peamine mure, kuidas saame kokku kõik need asjad, mida pidasime sellel näitusel oluliseks. Eelkõige otsisime tehase varasemat toodangut, tehasega ja selle töötajatega seotud asju. Kui hakkasime lõpuks kõike meile toodut kokku panema, saime toa täis. Arvan, et tuuakse juurdegi, mitu inimest on öelnud, et neil on veel midagi, mida näitusel pole,“ lausus ta.
Endine kotitsehhi juhataja, 43 aastat Kehra tehases töötanud Elvi Lillsoo andis ka avamisel näituse jaoks Kehra päevade logoga salvrätipaki.
Näituse koostamisel aitas kaasa tehase praegune omanik, AS Horizon. Sealne töötaja Irina Zubets leidis tehase kontori keldrist ratsionaliseerijatele antud tunnistusi ja nahkköites märkmiku, tehase tehnikaklubi külalisteraamatu aastatest 1967–1974. Valeri Stupak tõi näitusele suure lipu, mis oli mõeldud sotsialistliku võistluse parimale tsehhile. Peale selle kujundas ta jaamahoone fuajeesse tehase paberirullidest silueti.
Üht-teist, näiteks Konstantin Pätsi suur pilt, laenati Harjumaa muuseumist, kus oli näitus Kehra tehasest 7 aastat tagasi. 2012. aastal, kui MTÜ Kehra Raudteejaam korraldas tehasele pühendatud ajalookonverentsi, oli sama näitus kuu aega üleval ka Kehra rahvamajas.
Praeguse näituse üheks kõige väärtuslikumaks eksponaadiks nimetas Kehra Raudteejaama juht papirulli, mis võib olla peaaegu sama vana kui tehas – taolist pappi, mida nimetati ka Kehra tapeediks, kuna seda võis liimida seina ja üle värvida, toodeti tehase avamisest kuni 1950ndateni.
„Meie saime selle Johannes Ploomilt, kes lõpetas Kehra kooli 1961 ja kelle isa töötas tehases. On liigutav, et üht papirulli on hoitud põlvest põlve, tõime selle Johannes Ploomi lapselapse suvilakuurist. Uskumatu, et üks perekond säilitas seda aastakümned eesmärgiga, et see jõuaks Kehra muuseumisse, teadmata, kas seda muuseumi kunagi üldse tuleb,“ rääkis Anne Oruaas.
Ta lisas: „Hämmastav, et see papirull on säilinud. Näiteks õmmeldud kotte, mida valmistati tehases enne liimitud kottide tegemist, ega ka niiskuskindlaid kotte meil leida ei õnnestunud.“
Tehases toodetud niiskuskindlaid kotte olevat kohalik rahvas kasutanud kartulite-porgandite hoidmiseks. Tehase töötajad said ka muud „defitsiiti“ – paberimasinatel kasutati tselluloosi kuivatamiseks villast ja puuvillast vilti, mida kohalikud naised harutasid lõngaks ning kudusid sellest nii sokke-kampsuneid, kui ka vaipu ja kardinaid. Näitusel on lisaks kudumitele näha ka vildirull, millest Kehra naised lõnga said.
„Kui vildirull oli masinast laiem, tõmmati selle servast riba ära, et vilt mahuks masina peale. Need ülejäägid anti oma töötajatele. Märja tselluloosi kuivatamiseks kasutati villast, kuival osal puuvillast vilti,“ selgitas 24 aastat Kehra tehases töötanud Elle Unga.
Anne Oruaas lisas: „Tehase vilt oli Kehras üldlevinud – kuigi minu vanemad tehases ei töötanud, mäletan, et ema kudus sellest.“
Vilti kasutatakse tehase tootmisprotsessis siiani, kuid villase asemel on nüüd sünteetiline, mida harutada ei saa.
Näituse väärtuslikumad esemed, näiteks endise peainseneri Raul Kuutma hõbemedal, mille ta sai Moskvast Nõukogude Liidu rahvamajandussaavutuste näitustelt niiskuskindlate paberkottide juurutamise eest, on klaasist vitriinkapis, mille Kehra Raudteejaam ostis kohaliku omaalgatuse programmi toetusest. KOPist eraldati tehase juubelinäituse korraldamiseks 1529,06 eurot.
Näitus Kehra tehase ajaloost ja tänapäevast on jaamahoones avatud 1. detsembrini.
