Esimest korda sai MTÜ Kehra Raudteejaam ajalookonverentsile kutsuda renoveeritud jaamahoonesse.
Laupäeval, 24. märtsil toimunud konverents „Meie kodukant rahvaluules ja ilukirjanduses“ oli kaheksas, mille MTÜ Kehra Raudteejaam alates 2010. aastast on korraldanud. Ka eelmine konverents 2016. aastal oli jaamahoones, kuid tookord kuulati ettekandeid jahedas ja hämaras ruumis, mille aknad olid laudadega kinni löödud, seintelt koorus värv. Pärast poolteist kuud tagasi toimunud avamist oli ajalookonverents esimene ettevõtmine, mis tõi jaamahoone taas rahvast täis – kohal oli ligi poolsada inimest, peale kohalike ajaloo- ja kirjandushuvilisi ka mujalt.
„Saatsime Eesti Emakeeleõpetajate Seltsile kutse, seetõttu tuli kirjandusteadlasi ja õpetajaid ka Tallinnast,“ sõnas Kehra Raudteejaama tegevjuht Anne Oruaas.
Ta selgitas, et keskenduda seekordsel konverentsil kirjandusele tekkis mõttest uurida, mida on Kehra ja Anija piirkonna kohta meie ilukirjanduses: „Valisime kõige kuulsamad autorid – Eduard Vilde, kes on kirjutanud „Kui Anija mehed Tallinnas käisid“ ja Anton Hansen Tammsaare, kes on siin kirjutanud „Kõrboja peremehe“. Nii „Kõrboja peremehe“ kui „Tõe ja õiguse“ ainestikust on päris palju Koitjärvelt, alates kasvõi Vargamäe nimest – see koht on tegelikult Piibe maantee ääres.“
Vilde ja Anija
Esimese ettekande tegi konverentsi moderaator Elle-Mari Talivee Underi ja Tuglase Kirjanduskeskusest. Ta rääkis Eduard Vilde romaanist „Kui Anija mehed Tallinnas käisid“, millega autor kirjutas ühe paiga Eestis tuntuks.
„Kui Anija mehed Tallinnas käisid“ ilmus 1903. aastal ning oli keskmine raamat ajaloolisest triloogiast, kuhu kuuluvad veel „Mahtra sõda“ ja „Prohvet Maltsvet“.
„Anija-raamat on katse portreteerida meest, kes tuli Anijalt ja läks Tallinnasse ning jutustada, mis temaga seal juhtus,“ rääkis Elle-Mari Talivee.
Romaani peategelane on koos ema ja kasuisaga Anijale kolinud Läänemaa paruni sohilaps Mait Luts. Uues kodukohas hakati teda tegeliku päritolu tõttu narrima ning noorukina läheb Mait pärisisalt toetust nõudma. Mõisnik ei taha, et jutud sohilapsest ilmsiks tuleksid ning võimaldab tal kolida Tallinnasse, kus heade puutööoskustega Mait läheb meistri juurde õpipoisiks, saab selliks, saksastub ja võiks naida meistri tütre, kuid armub Läänemaa mõisast Tallinnase põgenenud Leena Pajusse, keda kiusab taga Maidu poolvend, noor parun.
Traagilise lõpuga lugu oli tegelikult Vilde väljamõeldis, peale 21. juulil 1858 Tallinnas Viru väravate ees peksa saanud Anija-meeste nimede pole selles rohkem autentset, kuigi kirjanik uuris „Mahtra sõja“ jaoks väga palju ajaloolisi dokumente ning kirjutas Anija-meeste raamatu „Mahtra sõjast“ ülejäänud materjalide põhjal.
Elle-Mari Talivee näitas vanal kaardil peategelase teekonda Anijalt Tallinnasse. Konverentsil küsiti, kas ja kui palju võis Eduard Vilde romaani kirjutamisega seoses käia Anijal. Ettekandja vastata ei osanud, see pole teada.
Koitjärve ja Birkenruh
Annika Heinsalu Tallinna Kirjanduskeskusest kõneles paikadest Tammsaare teostes. Ta jutustas, et kirjanikku mõjutas ja inspireeris loodus – maastikud, kus ta oma elu jooksul käis. Üks koht, kus ta väga palju viibis, oli Oru talu Koitjärvel. Kuigi seal valmisid vaid väiksemad jutustused, sest romaanide kirjutamise ajal oli Tammsaare juba abielumees ja elas Tallinnas, vaid „Kõrboja peremehe“ kirjutas suvepuhkusel Kaunisaare külas Birkenruh mõisas. Siiski oli Koitjärve Annika Heinsalu hinnangul koos Vargamäe ehk Albu vallas Vetepere külas asuva lapsepõlvekodu ning Punase Lagedaga Sotšis üks kolmest Tammsaaret kõige rohkem mõjutanud maastikust. Ka „Kõrboja peremehes“ ja „Tões ja õiguses“ on Koitjärve ainestikku päris palju, kohakirjeldusi, nimesid, inimestega seotud lugusid.
Noor kirjanduseuurija Evelyn Fridolin Tallinna Tehnikakõrgkoolist arutles tegeliku ehk geograafilise koha ja kirjandusliku koha suhete üle. Tõi näiteid, kus kirjandus on geograafilise koha üle kirjutanud. Kõige tuntumate niisuguste kohtadena nimetas ta Vargamäena teatud Vetepere küla ning Paunverena teatud Palamuse küla.
Filmirežissöör ja stsenarist Raimo Jõerand, kes elab Raudojal, rääkis Kehrast 4 kilomeetri kaugusel asuvas Birkenruh´ mõisas 1917. aastal toimunust – kirjandusrühmituse Siuru liikmete suvitamise ajal Marie Underi ja Friedebert Tuglase vahel puhkenud armuloost: „1917. aasta suvi Birkenruh´s on Eesti kultuuris äärmiselt oluline – kohtusid Tuglas ja Under.“
Ta näitas katkeid ETV jaoks tehtud saatesarja „Hetk ajaloost“ filmilugudest nii Birkenruh’ kui Koitjärve kohta ning luges Marie Underi luulet.
Mõned aastad tagasi kirjutas Raimo Jõrerand „Eesti Vabariik 100“ filmiideede konkursile stsenaariumi Siurust ja Marie Underist, kelle elu ja tegevust on ta väga põhjalikult uurinud. Underit pidi mängima Mirtel Pohla, Tuglast Mait Malmsten, kuid film jäi toetuseta.
„Ootame seda filmi siiski väga,“ kinnitas Anne Oruaas.
Mari-Ann Remmel Eesti Rahvaluule Arhiivist tutvustas raudteepärimusi alates raudteega seotud ütlemistest, kõnekäändudest ja vanasõnadest kuni üleskirjutatud legendide või rahvasuus moondunud tõsilugudeni. Neid on ka Kehra kandist – 19. sajandi lõpus oli Kehra kooli õpetaja Jakob Tannenthal, kes oli Jakob Hurda kaastööline.
Konverentsi lõpus avati Kehra koduloomuuseumi toas fotonäitus 2012. aastal Birkenruh mõisas etendunud suvelavastusest „Birkenruh episood. Kurb armulugu“. Seda tutvustasid Margit ja Mait Eerik MTÜst Tuulekell. Näitus on jaamahoones avatud maikuuni.
MTÜ Kehra Raudteejaam sai 8. ajalookonverentsi korraldamiseks kohaliku omaalgatuse programmist 1989 eurot, toetas ka Anija vald. Järgmine konverents on tõenäoliselt Vabadussõja murdelahingutest ning tuleva aasta jaanuaris, mil lahingutest möödub 100 aastat.