KAUPO PARVE luges Kõnnu noormehe kirju

2895
Jakob Jahilo rollis olnud KAUPO PARVE on harrastusnäitleja. Kuigi on Kuusalu valla elanik, käib ta mängimas Jõelähtme näitetrupis.

EV 91. aastapäeva, 24. veebruari kontsert Kuusalu rahvamajas lõppes lavastusega „Tervist, koduküla tütarlaps”.

Tänavusel aastapäevakontserdil sai publik näha kaht lühietendust. Alguses esitasid Kuusalu kooli õpilased Betti Alveri luulekonkursil pea­preemia võitnud kava „Mesilane ära maga”, mis kujutab noorsõdurite elu ning on kokku pandud Hando Runneli luuletustest. Lavastas Kuusalu keskkooli huvijuht Saima Kallionsivu.

Kolga-Kuusalu kammerkoor laulis Taavi Esko dirigeerimisel neli isamaalist laulu.

Kontserdile pani punkti Kolga muuseumi dokumentaaletendus, mille lavastas muuseumi juhataja Anu Karjatse. Samal ajal, kui punaarmeelase vormis Kaupo Parve luges ette Kõnnu külast pärit Jakob Jahilo kirju, näidati laval Eesti Filmiarhiivist Kolga muuseumisse saadud filme Kuusalu kihelkonna elust

erinevatel aegadel – nii sõjaeelseid kaadreid kui ka kolhoosi­aega.

Kirjad maja seina vahelt
Jakob Jahilo kirjad leiti remondi käigus 2004. aastal Murksi külast Asta Raadiku kodumaja seina vahelt. Need on saadetud 1945. aastal tuttavale tütarlapsele, kirjutaja ise viibis siis Kose-Lükatil ja Ülemiste vahtkonnas.

Kirjad olid välja pandud Kolga muuseumis Eesti Vabariigi 90. aastapäevale pühendatud näitusel. Anu Karjatse rääkis, kohe tekkis mõte, et kirju võiks etendusena rahvale tutvustada, kuna muuseumi külastades ei jõudnud inimesed neid läbi lugeda.

Kaupo Parve sõnas hiljem, et nähtu oli pigem Kolga muuseumi välinäitus, mitte etendus: „Tegu pole ilukirjandusega, need on raskes ja sunnitud olukorras kirjutatud kirjad. Privaatsed ja emotsionaalsed, nii, nagu mõtles üks lihtne külanoormees.”

Tõlkija Tiiu Sandrak Kolgast aga kiitis pärast, et tekst mõjus ilukirjanduslikuna: „Kirjad on kirjutatud väga hea keele ning ilusa ja rikka sõnakasutusega. Need on nagu luuletused. Tekst on erakordselt literatuurne. Autori masendus oli suur, tekstidest tuleb välja looduse ja tegelikkuse suur vastuolu. Et tegu on meesterahvaga, kes nii hästi kirjutas, võib öelda, et Jakobiga läks kaduma suurepärane kirjanduslik anne.”

Kirjade autor JAKOB JAHILO on pärit Kõnnu külast, mis nüüd asub Kuusalu vallas.
Kirjade autor JAKOB JAHILO on pärit Kõnnu külast, mis nüüd asub Kuusalu vallas.

Jakob Jahilo nimetab kirjades oma venda Tambet Jahilot.  Anu Karjatse rääkis, kuna Jakobil peret polnud, võeti ühendust vend Tambeti lastega ja küsiti, kas tohib kirju lavastuses kasutada. Vennalapsed olid kutsutud etendust vaatama, kuid tütred ei saanud tulla, kohal oli vennapoeg Hans Jahilo.

Anu Karjatse: „Täname Heli Pikka, kelle kaudu need kirjad originaalkujul muuseumisse jõudsid. Tagasisidet etendusele on olnud positiivset. Küsitakse, millal ja kus veel seda etendust näha saaks, kuid praegu jääme vastuse võlgu. Kirju on võimalik lugeda ja filme vaadata muuseumis. Muidugi soovime ka meie, et võimalikult paljud inimesed saaksid osa neist tunnetest ja emotsioonist, tegemist on lihtsa noormehe mõtetega, mis on nii kaunilt paberile pandud.”

Kirjad olid üllatus
Jakob Jahilo vennatütar Linda Jahilo kirjutas Sõnumitoojale, et tema õega ega vend ei teadnud kirjadest midagi. Nad ka ei tundnud Asta Raadikut. Ema sõnul ei olnud ta onu pruut.

„Mul on hea meel, et muuseumi inimesed nii meie onu mälestust hoiavad. Minu mäletamist mööda ei olnud onu lihtsa talumehe tüüpi, temas oli midagi soliidset. Otsisin oma kursusekaaslase abiga üles Varbola kandis asunud suurtalu, kus onu Jakob sõja eel ja algul töötas töödejuhatajana. Leidsime Kohilast vanaproua, kes oli samas talus tüdrukuks. Ta mäletas, et Jakob oli ilus sirge mees, väga viisakas ja distsiplineeritud. Ta ei käinud meestega loba ajamas. Jakob mehkeldas Saaremaalt pärit tüdruku Juuliga, kes pärast lühikest tutvust abiellus naabertalu peremehega – ju siis oli ikka vahe, kas taluperemees või teise talu palgaline, mis siis, et töödejuhataja.”

Teine vennatütar Anne Nugin vastas Sõnumitoojale Rootsist: „Mäletan onu külaskäiku ja postkaarte sünnipäevaks ning kohtumisi perega, mis olid väga südamlikud. Mäletan esimest Tallinnas-käiku arsti kontrolli onu kopsuhaiguse tõttu. Ta mõjus mulle alati väga soliidse ja intelligentse inimesena. Hiljem ta kadus ja see teade mõjus koledana. On väga meeldiv, et onu kunagisi mõtteid ja unistusi kaasati EV aastapäeva tähistamisele ning et tapeedi alla peitmise asemel saab täna ajalooks muutunud mälestusi teistega jagada.”

Hans Jahilo ütles, et etendus talle väga meeldis: „Mäletan onu ajast, kui käisin Kõnnu koolis. Tema kirjad toodi meile mõni aeg tagasi ja trükitult. Kirjad olid sellised, mida onu postiga ei saanud saata. Kes teda vaatamas käis, nendega saatis. Isa ei tahtnud onust palju rääkida. “

JAKOB JAHILO – 1914-1968
Jakob Jahilo sündis 14. augustil 1914 Kõnnu külas. Ta õppis Kõnnu külakoolis ja Arkna Põllutöökoolis, töötas Varbolas ühes suurtalus töödejuhatajana.

Sõdis 1944 sakslaste poolel ja II maailmasõja lõpus kandis Punaarmee mundrit.

Aastal 1948 ta arreteeriti, mõisteti 25 aastaks paranduslike tööde laagrisse. Saadeti Vorkutasse Inta vangilaagrisse, kust vabanes 1957. aastal. Eestisse jõudis koos Siberisse küüditatud ema ja õega 1960. aastal. Sugulased teavad, et arreteerimise taga oli ühe pealekaebaja tapmine Varbolas.

1962. aastal haigestus tuberkuloosi. Kogu pere pidi seetõttu regulaarselt Tallinnas Kivimäe haiglas kontrollis käima.

Elas Kõnnu külas, kuigi ametlikult ei tohtinud, sisse oli kirjutatud Petserisse. Keegi kaebas, et elab kodus ja Jakob pidi Kõnnust lahkuma.

Elu viimastel aastatel elas ta koos elukaaslasega Tartus. Mais 1968 varastati neilt dokumendid. Jakob Jahilo läks Petserisse uusi vormistama ja jäi kadunuks. Põrm leiti mõni kuu hiljem Aegviidu metsadest. Ta on maetud 31. augustil 1968 Kuusalu kalmistule.


Katkend kirjast
13.05.45

„Mõni päev tagasi paistis vaimust vastele võidupäike, mis mässis kui vastsündinud rõivastesse, nagu veripunastesse kaltsudesse selle issanda taeva all. Kogu Tallinna hullud ja väljast sisse rännanud rätsepad tuikusid sel mainitud päeval mööda pealinna tänavaid, vaatamata ametile ja auastmele. Võis näha pilti, kus direktor ja polkovnik lasksid käpukil võidu mööda asfalttänavaid, sihtpunkt oli kindlasti mõlemal ühine, ligemale vabaõhu hullumaja väravaile.

Oleme oodanud aega, mis valgus võidaks pimeduse, kuidas kogu rahvas ootab seda hetke, kuid sündis nii, et pimedus pääses võidule valguse üle. Ning selle pimeduse katte all peab hääbuma kõik elu.

Ah, ma ei tea isegi, miks tülitan sind. Kuid igavuse pärast pole midagi teha, lugemismaterjali peale ajalehti ei ole ning ega säälgi ka lugemisväärset pole.

Tuulutan oma südame kambert peale kodurahva ka sinu ees, teades, et sinu süda tuksub ka kodumaa poegile, mida tõendasid ka siis, kui käisid rindel meid vaatamas ajal, kui olime vastus neil ida hunnidel.”

Eelmine artikkelLoksa saalijalgpalliturniiri parim Tallinna Kvadra
Järgmine artikkelVoose külarahvas on järjekordse karjääri vastu