Käsitöötegijail olid Tallinna mardilaadal tihedad päevad

2961
AIVI HIIBUS ja MAIA RAUDKIVI tutvustasid ja müüsid mardilaadal Aruküla Vildivilla toodangut.

„Mardilaadal tekitas suurt elevust kootud kleitide kollektsioon,“ öeldi esmaspäeval TV3 uudislõigus MERIKE MAAROOSI kleidisõu kohta.

Mardilaada müügibokside vahele üles seatud laval esitletud Soodla kudumikunstniku Merike Maaroosi kleidisõud „Glamuuri männi alt“ võis esmakordselt  näha  keva­del Anija mõisas tema juubelipeol. Mannekeenid, kelle seas oli Meie Küla Eitesid ja nende lapsi, kuid ka mardilaadal müüjatena ametis olnud naisi, liikusid laval pasunakoori „Õnn tuli õuele“ saatel. „Väga hästi läks, rahvas plaksutas,“ rõõmustas Merike Maaroos.
„On näha, et kõigile meeldis,“ kinnitas mardilaada korraldaja Liivi Soova TV3le.
Osa esitletud paarikümnest kleidist oli juba varem omaniku leidnud, mardilaada külastajad ostsid Raudoja Kõrtsi laadaboksis Merike Maaroosi ja Triinu Allipere koostööna sündinud 12st kleidist ära neli. Peale nende sai sealt osta kunstnik Ave Nahkuri loomingut ning Kehra sushi- ja tordimeistrina tuntud Katrin Roomere käsitööšokolaade.
Mardilaat, kus müüdi ja õpetati tegema Eesti käsitööd, pakuti eestimaist toitu ning esitleti raamatuid, oli Saku suurhallis avatud neli päeva, 5.-8. novembrini.

Iisaka talu rahvas alati kohal
Kuusalu valla Uuri külas asuva Iisaka talu lambakasvatus- ja käsitöötalu pidavad Mare ja Väino Veersalu on pealinna mardilaatadel osalenud esimesest korrast alates ehk 19 aastat.
„Mardilaat on käsitööliste laulupidu – siin on koos käsitöö tegijad ja edasimüüjad,“ põhjendas Mare Veersalu. „Minult on küsitud, kas laatadel käimine tasub end ära. Kõik kindlasti mitte. Aga peale müümise jagame  oma visiitkaarte kontaktidega. Inimene tahab valida ja mõelda, ehk helistab paari kuu pärast ostusooviga.“
Tallinnas toimuvat Mardilaata peab ta käsitöötegijale peaaegu kohustuslikuks ning arvab: kui sind pole seal, pole sind olemaski. Iisaka talu on alati kohal ja pererahvas ise müümas.
„Hinnad on meil kõikjal samad, vahet pole, kas müüme kodust või laadal. Hulgiostjale teeme soodustusi, üks firma näiteks ostis sokke jõulikinkideks,“ rääkis ta.
Kuna olid mardilaadal abikaasaga kahekesi, sai ta laadal ka pisut ringi vaadata: „Ostud teen tavaliselt viimasel laadapäeval. Emotsiooniostja ma pole, ostan seda, mida vaja. Kui teed ise käsitööd, siis mõtled enne, kas ikka ostan, kui oskan seda ka ise teha.“

Kuusalu vallast ka teine lambakasvatustalu
Oma talu lambavillast tehtud kudumeid müüs mardilaadal ka Kuusalu valla teine lambakasvataja – Kolga lähedalt Sae talu perenaine Imbi Jäetma. Sae talus valvavad lambaid maremma arbuzzi tõugu karjakaitsekoerad, kelle karv on samuti kootud sokkidesse-kinnastesse.
Mardilaadal kauples ta lamba- ja koeravillast sokkide, kinnaste, mütside ja kampsunitega, pakkus ka lambanahkseid veste ja endavilditud vaipu: „Õnneks on me suguvõsas memmesid, kes käsitsi koovad. Paar sõbrannat teevad ka lustiks käsitööd. Kui mu ema veel kudus, ütles ikka, et raha sellest ei tule, aga enesetunne on hea.“
Kõige minevam laadakaup oli kootud sõrmikud. Sae talu toodang oli laadal pisut kallim, kui neil kodus. Perenaine põhjendas, et laadal osalemisega kaasnevad lisakulud. „Rahvast on palju. Ma pole saanud kohvi juua ega ringi vaadata, ei tea isegi, mis kell on,“ ütles ta teise laadapäeva keskel.
Anija valla Kihmla-Salumäe külavanem Anneli Verpson, kes tuli Sae talu toodangut uudistama, rääkis, et on koerakasvataja, kuid koerakarva pole kellelegi pakkuda: „Olen käsitööhull ja ostsin siit palju lõnga kokku. Peale selle saab laadalt väga palju ideid. Mul on praegu mõttes teha kirikindad.“

Vildivilla ja Raasiku õlletehas
Viimasel laadapäeval esines laval Aruküla arhailise meestelauluansambel Lüü-türr. Raasiku valla käsitöökunsti tutvustas-müüs Saku suurhallis Aruküla käsitöökohvik Vildivilla, müüdi vilditud asju, waldorfnukke, keraamikat..
„Enne käisime siin Aruküla waldorfkooliga, Vildivilla nime all oleme teist korda,“ rääkis selle perenaine Aivi Hiibus. „Päris hästi läheb, ostetakse kõike. Laat on tore, ka ise oleme saanud siit üht-teist osta.“
Mardilaada hindas edukaks ka Raasiku õlletehase toodangut müünud Marianne Loik: „Kliente on palju, ostetakse nii õlut kui kalja. Osa neist juba teab meie õlut, mõni ostab proovimiseks. Esimesel päeval sai kogu kaup otsa, teistel päevadel pidime rohkem tooma. Hästi osteti kinkepakendis õllepudeleid.“
Marianne Loik muigas, et inimesed, kes läksid nende õllemüügileti juurest mööda, võtsid lauale õlleteo illustreerimiseks mõeldud purgist tüki humalat ja panid suhu: „Nad tegid seda nii kiiresti, et ei jõudnud midagi öelda. See on üsna kibeda maitsega.“

Töötuba Ratastel osutus väga menukaks
Veronika Nuter, kes suvel elab ja töötab Kuusalu valla Virve külas ning asutas tänavu MTÜ Töötuba Ratastel, oli mardilaadal teist aastat, mõlemad korrad on teda kutsunud käsitööliit. Laadapäevad olid tema jaoks nii tihedad, et polnud aega pidada lõunat, rääkimata sellest, et tutvuda, mida teised pakuvad.
Kuigi Veronika Nuter tegi laada jaoks tikitud motiividega jõulu- ja õnnitluskaarte, müüs ta neid vähe, põhiliselt kogunesid tema laua ümber naised, kes soovisid õppida ringheegelnõela kasutamist: „Huvi oli üle ootuste suur. Samas rahaliselt oli laat fiasko: kaartide müümiseks polnud aega ning neid ei olnud ka näha, sest laua ümber oli pidevalt inimesi ning pidin kaarte hoidma kastis laua all.“
Kõigil neljal laadapäeval istus Veronika Nuteri laua ümber pidevalt naisi, keda õpetas vaheldumisi eesti, vene, soome ja inglise keeles: „Oli prouasid Rootsist ja Hollandist, Lätist. Eestist tuli käsitööõpetajaid ja mitmete koolide gruppe. Paljud on ise käsitöötegemist õppinud, kuid ringheegelnõelaga töötamist ei õpetata. Reedel-laupäeval panid naised end vahepeal minu juurde kirja, muidu ei saanud löögile. Kahel päeval tegin teistele laadamüüjatele enne laada ametlikku avamist koolitusi.“
Mardilaadal ringivaatamiseks jäi Veronika Nuteril aega vaid nii palju, et viimasel päeval kümme minutit enne sulgemist käis vaatamas etnokudumeid.