Kas Kuu­sa­lu va­jab uut pas­to­raa­di­põ­len­gut?

Kui ki­ri­kuaiast must suit­su­sam­mas tõu­sis, läks Kuu­sa­lus elu äk­ki kii­reks. Kõik plaa­nid, mis sel­le­le päi­ke­se­pais­te­li­se­le ke­va­dõh­tu­le olid pan­dud, tu­li üm­ber mõel­da. Toi­mu­mas oli mi­da­gi suu­re­mat ja olu­li­se­mat. Vil­ku­rid vil­ku­sid, pääst­jad tor­ma­sid lee­ki­des­se, ini­me­sed ko­gu­ne­sid üm­ber suu­re lõk­ke ja vaa­ta­sid pealt. Mis seal põ­les? Kas põ­les va­na pas­to­raat? Kuu­sa­lu süm­bol? Osa ühi­sest aja­loost, isik­li­kud mä­les­tu­sed või la­he jo­pe, mis ki­ri­ku kalt­su­kast ost­ma­ta jäi. Igal ju­hul oli see üks suur ja­ma ja meil kõi­gil oli kah­ju. Mi­da oleks või­nud sel­le en­ne­ta­mi­seks te­ha, kes on süü­di, kes vas­tu­tab ja tei­sed se­da­laa­di kü­si­mu­sed ei oma­nud sel het­kel min­git täht­sust, sest mil­lest­ki oli­me kõik silm­näh­ta­valt il­ma jää­nud. 
Aga ini­me­sed ei vah­ti­nud nii­sa­ma, nad hak­ka­sid kõik koos töö­le.

Moo­dus­ta­ti ahe­lik, mis ula­tus pas­to­raa­dist üm­ber tii­gi ki­ri­ku­ni. Seal sei­sid noo­red ja va­nad ning and­sid käest kät­te eda­si kõi­ke väär­tus­lik­ku, mis põ­le­vast ma­jast pääs­ta suu­de­ti. Oli täies­ti ebao­lu­li­ne, kas si­nu kõr­val sei­sis si­nu nõ­me naa­ber või kas sa olid vo­li­ko­gus opo­sit­sioo­nis või koa­lit­sioo­nis. Kõik, kes ko­ha­le tu­lid, leid­sid sõ­na­tult en­da­le töö ning olid osa mil­lest­ki suu­re­mast. 

Ateist ris­kis oma elu­ga, et ju­ma­la­sõ­na lee­ki­dest pääs­ta. Mi­na klõp­si­sin fo­to­sid, sest tund­sin, et see on mi­nu üle­san­ne. Kee­gi meist ei mõel­nud oma tun­ni­ta­sust ega po­sit­sioo­nist, sest olu­li­ne oli töö, mis va­jas te­ge­mist. See oli vä­ga ilus ja ko­gu­kon­na­tun­net tu­gev­dav sünd­mus.

La­gu­ne­vaid ma­ju on meie val­las mit­meid. Ühest aja­loo­li­sest hoo­nest Kuu­sa­lu va­nas sü­da­mes jääb ko­he al­les vaid mä­les­tus. Te­ma saa­tus pol­nud efekt­ne tu­le­surm, vaid vaik­ne hoo­le­tus­se jät­mi­ne ja kõ­du­ne­mi­ne. Oleks me kõik koos vaid va­rem se­da mär­ga­nud, olek­si­me saa­nud ka sel­le ma­ja pääs­ta. Mõel­da väl­ja tal­le so­biv üle­san­ne ja ta el­lu ära­ta­da.

Mõ­ni­kord on hea mil­lest­ki na­pilt il­ma jää­da. Tun­da kur­bust ja soo­vi ae­ga ta­ga­si ke­ri­da. Need het­ked just­kui ära­ta­vad unest ja eh­ma­ta­vad ni­na eest kau­ge­ma­le vaa­ta­ma. Kuid veel pa­rem on õi­gel het­kel te­gut­se­ma ha­ka­ta! Ta­ju­da en­da üle­san­net suu­re­mas süs­tee­mis ning an­da oma isik­lik pa­rim. Sel­les ai­tab meid si­se­tun­ne, sü­da­me­tun­nis­tus ja usk pa­re­mas­se hom­ses­se.

Või­bol­la põ­les pas­to­raat just sel­leks, et me lõ­puks mär­kak­si­me, et ole­me või­me­li­sed koos kõik va­ja­li­ku ära te­ge­ma? Ai­nult kät­te­võt­mi­se asi! Tah­te kü­si­mus.

Pas­to­raat on kus­tu­ta­tud, tal on uus ka­tus peal ja te­ma ees sei­sab Ah­rens, käed laia­li, just­kui mee­nu­ta­maks se­da põ­len­gut, kus te­ma pä­ran­dit ven­na­li­kult käest kät­te eda­si kan­ti. 

Võt­kem sel­lest õp­pust. Är­me unus­ta koos­tööd, koos­töö on loo­mu­lik! Koos­töö puu­du­mi­ne on eba­loo­mu­lik. Eba­loo­mu­lik on mit­te toi­mi­da ko­gu­kon­na­na, eba­loo­mu­lik on üks­teist mit­te toe­ta­da.

Meie val­las prak­sub siit ja sealt ning val­la juh­ti­mi­ne ajab ju­ba mõn­da ae­ga väl­ja kir­bet suit­su. Hõõ­gu­vad praod pil­lu­vad sä­de­meid nii si­se­maal kui ran­na­joo­nel. Oht on, et vars­ti mi­da­gi põ­le­ma lä­heb.

Siis ei oleks enam või­ma­lik ae­ga nii­sa­ma sur­nuks lüüa ja oma jon­ni aja­da. Ehk oleks mõist­li­kum as­ja mit­te nii kau­ge­le las­ta, jät­ta jonn nüüd ja ko­he, võt­ta ra­hu­li­kult ahe­lik­ku ja ha­ka­ta pääst­ma se­da, mi­da pääs­ta an­nab.