
Kuusalu vallavolikogu liige
Kui kirikuaiast must suitsusammas tõusis, läks Kuusalus elu äkki kiireks. Kõik plaanid, mis sellele päikesepaistelisele kevadõhtule olid pandud, tuli ümber mõelda. Toimumas oli midagi suuremat ja olulisemat. Vilkurid vilkusid, päästjad tormasid leekidesse, inimesed kogunesid ümber suure lõkke ja vaatasid pealt. Mis seal põles? Kas põles vana pastoraat? Kuusalu sümbol? Osa ühisest ajaloost, isiklikud mälestused või lahe jope, mis kiriku kaltsukast ostmata jäi. Igal juhul oli see üks suur jama ja meil kõigil oli kahju. Mida oleks võinud selle ennetamiseks teha, kes on süüdi, kes vastutab ja teised sedalaadi küsimused ei omanud sel hetkel mingit tähtsust, sest millestki olime kõik silmnähtavalt ilma jäänud.
Aga inimesed ei vahtinud niisama, nad hakkasid kõik koos tööle.
Moodustati ahelik, mis ulatus pastoraadist ümber tiigi kirikuni. Seal seisid noored ja vanad ning andsid käest kätte edasi kõike väärtuslikku, mis põlevast majast päästa suudeti. Oli täiesti ebaoluline, kas sinu kõrval seisis sinu nõme naaber või kas sa olid volikogus opositsioonis või koalitsioonis. Kõik, kes kohale tulid, leidsid sõnatult endale töö ning olid osa millestki suuremast.
Ateist riskis oma eluga, et jumalasõna leekidest päästa. Mina klõpsisin fotosid, sest tundsin, et see on minu ülesanne. Keegi meist ei mõelnud oma tunnitasust ega positsioonist, sest oluline oli töö, mis vajas tegemist. See oli väga ilus ja kogukonnatunnet tugevdav sündmus.
Lagunevaid maju on meie vallas mitmeid. Ühest ajaloolisest hoonest Kuusalu vanas südames jääb kohe alles vaid mälestus. Tema saatus polnud efektne tulesurm, vaid vaikne hooletusse jätmine ja kõdunemine. Oleks me kõik koos vaid varem seda märganud, oleksime saanud ka selle maja päästa. Mõelda välja talle sobiv ülesanne ja ta ellu äratada.
Mõnikord on hea millestki napilt ilma jääda. Tunda kurbust ja soovi aega tagasi kerida. Need hetked justkui äratavad unest ja ehmatavad nina eest kaugemale vaatama. Kuid veel parem on õigel hetkel tegutsema hakata! Tajuda enda ülesannet suuremas süsteemis ning anda oma isiklik parim. Selles aitab meid sisetunne, südametunnistus ja usk paremasse homsesse.
Võibolla põles pastoraat just selleks, et me lõpuks märkaksime, et oleme võimelised koos kõik vajaliku ära tegema? Ainult kättevõtmise asi! Tahte küsimus.
Pastoraat on kustutatud, tal on uus katus peal ja tema ees seisab Ahrens, käed laiali, justkui meenutamaks seda põlengut, kus tema pärandit vennalikult käest kätte edasi kanti.
Võtkem sellest õppust. Ärme unusta koostööd, koostöö on loomulik! Koostöö puudumine on ebaloomulik. Ebaloomulik on mitte toimida kogukonnana, ebaloomulik on üksteist mitte toetada.
Meie vallas praksub siit ja sealt ning valla juhtimine ajab juba mõnda aega välja kirbet suitsu. Hõõguvad praod pilluvad sädemeid nii sisemaal kui rannajoonel. Oht on, et varsti midagi põlema läheb.
Siis ei oleks enam võimalik aega niisama surnuks lüüa ja oma jonni ajada. Ehk oleks mõistlikum asja mitte nii kaugele lasta, jätta jonn nüüd ja kohe, võtta rahulikult ahelikku ja hakata päästma seda, mida päästa annab.