Viimasel ajal oleme üsna palju kirjutanud Anija mõisast. Põhjus on lihtne – vana hoone, mida Anija vallavolikogu pärast kooli sulgemist 2002. aastal suuresti kohaliku rahva vastuseisu tõttu maha ei müünud, on pärast aastaid kestnud virelemist ärganud justkui uuele elule. Seal toimuvad kontserdid ja lavastused, peetakse kohvikut, korraldatakse laatasid, õpitubasid ja muud.
Suuresti on praegu mõisas toimuvale andnud tõuke Kehrast 2008. aastal Anijale kolinud MTÜ Koostöökoda. Algul toimetati paaris väikeses toakeses, kirjutati projekte ja tehti koolitusi. Kui mõni aeg hiljem kutsusid Harju maavalitsus ja riigi sihtasutus Koostöökoja endale partneriks, otsustas mittetulundusühing alustada Anija mõisa renoveerimist. Euroopa Liidust saadi üle 4 miljoni Eesti krooni toetusraha – see oli väga suur summa, mille eest sai korda teha 9 ruumi. Vallaeelarvest poleks see võimalik veel ilmselt niipea.
Renoveeritud ruumidesse kolis Koostöökoda möödunud aasta al-gul. Nüüd, poolteist aastat hiljem, selgus, et tööd, mida seal loodeti teha veel kaua, enam Anijal teha ei saa – vastavalt seadusemuudatusele ei korralda karjääri- ja õppenõustamisteenuste pakkumist enam maavalitsused, vaid haridus-teadusministeerium ise või sihtasutuse kaudu.
Väikese, kuid toimeka MTÜ jaoks tähendab see parajat peavalu. Kui suuresti senisest tegevusest ilma jäetud Koostöökoda ei suuda renoveeritud ruumidele leida piisavalt sihtotstarbelist kasutust, on kohustus maksta ruumide renoveerimiseks saadud miljonid tagasi.
Tänases lehes nendib MTÜ juht – kuigi Anija mõisas tehtu üle ollakse uhked, on siiski tunne, et nende initsiatiivi on pisut karistatud.
