Kas eelistada suurt või väikest kooli?

1128

„Oleme hirmus uhked, et meil sünnib praegu aastas 16 000 last. Eliitkoolidesse pääseb neist vast paar tuhat. Vajadus pürgida eliitkooli teeb väikestest lastest drillitud ahvikesed, kes kuuendast elu­aastast peale peavad käima lapsevanemate sisse aetud kuldseid rööpaid pidi.

Põhikooliroll peaks olema alates eelkoolist igas lapses välja arendada tema isikupärased anded ja vaimsed võimed. Laps ei ole klient, kellele õpetaja osutab grammatika-teenust.“             
Marju Lauristin, Eesti Ekspress, 27. august 2009 .a.

Vaatasin huviga eelpool tsiteeritud Eesti Ekspressi artiklist „Parimad koolid 2009“ nende koolide paremusjärjekorda, kuhu meie lõpetajad tavaliselt lähevad. Leidsin Kose gümnaasiumi 53. kohalt, Jüri gümnaasiumi 94. kohalt, Liivalaia gümnaasiumi 150. kohalt, Tallinna Juhkentali gümnaasiumi 152. kohalt, Tallinna Sikupilli keskkooli 229. kohalt, Tallinna teeninduskooli 244. kohalt. 

Järeldusi peaks oskama teha ka need lapsevanemad, kes nüri järjekindlusega saadavad oma järjekordse lapse kooli, mis on kindlasti kodukoolist kaugemal. Tüüpilised arvamused: „Oh, see kool on nii väike, mis võimalused siin ikka on!“, „Oh, siin pole mingeid ringe, laps ei saa end arendada!“, „Oh, ma tunnen neid õpetajaid, mis nad mu lapsele ikka õpetada suudavad!“, „Oh, see on liiga kodu ligidal ja kõik tunnevad üksteist, ma ei kannataks seda klatši, kui keegi mu lapse vallatustest räägib.“ jne. 

Nii peabki väike poiss või tüdruk oma esimeste kodust eemalolemise päevade ajal olema kaugel, võõraste inimeste hulgas ja neid võõraid peab isa-ema arvates olema palju. Päevad mööduvad kodu järele igatsedes ning et koju jõudmist kiirendada, seatakse end varakult koolibussi väljumiskoha lähedale. Elu seisneb ootamises, ootamises, ootamises. Hinge koguneb solvumine ja trots, sest teised juba ammu kodus, mina kõõlun keset võõrast alevit ning ikka ootan ja ootan. 

Kui siis lapsevanem kogemata, ametiülesannetega seotult või kellegi sugulase lapse tähtpäevadega seoses satubki sinna pisikesse kodulähedasse maakooli, ei jõuta ära imestada, kui südamlikud on kooliaktused, kui hästi ja kui moodsaid laule lapsed laulavad, teda üllatab, et pea iga laps saab võimaluse lühikese ürituse ajal seista paljude inimeste ees ja esineda julgelt ja ilmekalt, ja tasegi pole laita. Koolis ringe ju pole, huvikoolis ei käida, kuidas nad oskavad? 

Ja siit tagasi koolide „edetabeli“ juurde. Kui väikesest maakoolist läheb laps 13 kilomeetri kaugusele (paras hea ilmaga rattaga sõita) Kose gümnaasiumi, mille hea haridustase on eksamitulemustega igal aastal tõestatud ja kus meie väikese maakooli vilistlasi on piisavalt olnud edukate lõpetajate seas, miks siis kihutada oma lapsuke Tallinna, kust saab koju ainult hilisõhtul või liiga vara, see tähendab viimastest tundidest ära tulles. Kas bussini jääv aeg veedetakse tõesti „Kullo“ tasulistes ringides või „hängitakse“ ja „tšillitakse“ väsimuse viimase piirini kaubanduskeskustes?

Äkki võiks iga lapsevanem enne seda, kui ta hakkab oma last lasteaeda või kooli kirja panema, võtta endale kevadel, nii märtsikuus, paar vaba päeva ja veeta neist üks terve koolipäeva ulatuses kodust kaugemas koolis ning kasutada ainult õpilastele ette nähtud transporti, teise võiks veeta samadel tingimustel kodulähedases koolis või lasteaias. Väikeses koolis vaevalt et keeldutakse, kui keegi soovib tutvuda. Mõnel üritusel võiks ka enne oma lapse kooliaega ära käia. 

Kodust ja kodukohast on inimesel enamasti märksa rohkem õnnelikuks eluks kaasa võtta, kui praegune rahakeskne maailm arvata oskab. Maailmas jääb järjest vähemaks kohti, kus inimesele annavad jõu ja emotsioonid koduõu ja koolitee, hooliv külatädi ning emmele-issile läbi ja lõhki tuttav õpetaja. Õpetaja, kes mäletab, mida oli vaja osata selleks ajaks, kui elu sunnib noort inimest kodust välja minema, võõraste hulgas hakkama saama. Ja see ei pea mitte toimuma lasteaia eas! Seda meie kodueelist võiks osata hinnata. 

PS. Pikavere põhikooli juures jaanuarist avatavas lasteaiarühmas on veel vabu kohti ja ega koolgi õpilastest pungil ole!