PEETER PAENURM rääkis Kuusalu noortekeskuse üritusel „Isadelt noortele“ elust kaitseväes.
Kolmapäeval, 7. novembril pani 20 aastat vaimuliku ametit pidanud Peeter Paenurm, kes tänavu augustist töötab Eesti kaitseväe staabi- ja sidepataljoni kaplanina, Kuusalu noortekeskusesse minekuks selga laigulise välivormi ning võttis kaasa suure seljakoti. Ta tutvustas noortele kaitseväelase varustust ning rääkis ajateenistuse tähendusest.
„Kohal oli väike hulk lapsi, aga usun, et neil oli huvitav kuulda telkmantli all magamisest või priimuse peal söögi soojendamisest. Need, kes ei ole skautluses või noorte kotkaste rühmas kaasa teinud, pole sellistes ekstreemsetes oludes hakkamasaamisega kokku puutunud,“ rääkis ta.
Peeter Paenurm tuli koos abikaasa Mari Paenurme ja kolme lapsega Kuusallu elama tänavu juulis, kui võttis vastu pakkumise asuda sidepataljoni kaplani kohale. Enne seda oli ta kümme aastat vaimulik Haapsalu koguduses ning sama kaua Tartu Maarja koguduses.
Viis aastat on ta tegutsenud ka kaitseliidu Tartu maleva kaplanina.
Kuusalu külas elavad Peeter Paenurme ema Ester ja isa Toivo. Peeter Paenurm on legendaarse kirikuõpetaja Eduard Salumäe lapselaps. Peeter Paenurme tütar Maarja Engel on 9aastane, poeg Jaagup Martin 7aastane, mõlemad õpivad Kuusalu koolis.
Viieaastane Johannes Oskar käib eralastehoius, Kuusalu lasteaias kohti pole.
Peeter Paenurm ütleb, et päris isamaalist loengut ei olnud plaanis noortekeskuses lastele pidada, sest varustuse tutvustamise kaudu sai rääkida ka sõdurielust ja kohustustest oma kodumaa ees.
„Ei saa öelda, et mehed, kes kaitseväes pole teeninud, oleksid poolikud inimesed, aga seal käimine on väga oluline – karastab ja paneb ka mõtlema, kuidas oleme valmis seisma oma isamaa ja rahva eest. Kui austame ning armastame enda last, naist ja kodu, suudame ka kodumaa eest seista. Noored võiksid ajateenistusse minna rõõmu ja uhkusega. Tüdrukud peaksid oma noormeestelt küsima, kas nad on kaitseväes käinud või lähevad sinna – sel juhul võib neid rohkem usaldada pere loomisel,“ arutleb Peeter Paenurm.
„Mees võib olla kõrgelt haritud, aga kui vaim on nõrk, pole tahet keerulistes olukordades toime tulla, on ka perel temast vähem tuge. Meie aja suur probleem on, et paljudel poistel pole isade eeskuju. Kuidagi on ära kadunud või võetud eriline väärikus või eneseuhkus, et olen mees ja isa, ei saa lubada, et jätan pere hooletusse.“
Ta tõdeb, et väga palju on peresid, kus üksikema kasvatab oma ainsat last. Kui laps on sündinud, minnakse lahku. Ema saab tunda emarõõmu ja -kohustust, kuid enamasti sinna peresse enam uusi lapsi ei sünni.
„Noored inimesed peaksid mõtlema ka mõne sammu kaugemale iseendast, lastel on turvaline sündida peresse, kus on ema ja isa. Vajalik on kasvada mõlemaga koos,“ toonitab ta.
Peeter Paenurm on läbinud kohustusliku ajateenistuse nõukogude sõjaväes. Viisteist aastat tagasi käis kaplanite kursusel ja temast sai Eesti reservohvitser.
Kaplan on erialaohvitser. Rahvusvaheliste õiguste järgi võib kaplan kanda enesekaitseks lahinguolukorras püstolit, kuid mitte automaati – nagu ka meditsiiniüksuse.
„Minu ülesanne on tegeleda sõdurite ja kaadriväelastega, põhirõhk on ajateenijatel. Kaplan on hingehoidja, motivatsiooni tõstja ja moraali toetaja.
Kirikuõpetajast kaitseväelane ei õnnista sõda ega relvi, vaid teenib sõjaväelasi. Räägin noortele kaitseväe eetikakoodeksist, saan anda huvilistele leeritunde.
Käin kaasas õppustel välilaagrites, eelmisel nädalal olid me pataljoni noored Soodla kandis. Elasin nendega koos sõdurielu.“
Praegu tegeleb ta rohkem nende uute ajateenijatega, kes tulid kaitseväkke oktoobri alguses. Suvel tulevad need, kes on kaitseväkke läinud vabatahtlikult. Hilisemas seltskonnas on rohkem motivatsiooniküsimusi, ilmad on karmimad, panevad füüsise ja närvid tõsisemalt proovile.
Peeter Paenurm nendib, et ka niisuguses olukorras annab tunda see, kas noor on tugevast perest, kus isa olnud eeskujuks, või kas ta on üksiklaps: „Kaitseväes õpitakse üksteisega arvestama, mitmekesi koos ühes ruumis magama ja pesema, teiste eest hoolt kandma. Kaitsevägi on mõnelegi poisile vajalik kool, et nad peret luues oleksid võimelised kõigiga arvestama ja töödega toime tulema.“
