Kala­püü­gist me­rel

Tu­le­val nä­da­la­va­he­tu­sel tä­his­ta­tak­se ka­lu­ri­te päe­va. Olen töö­ta­nud kut­se­li­se ka­lu­ri­na sõu­de- ja moo­tor­paa­di­ga, ka väi­ket­raa­li peal ja STB tüü­pi lae­va­del kok­ku 18 aas­tat. Li­saks olen en­da tar­beks me­rel ka­la püüd­nud käe­so­le­va aja­ni, kok­ku 50 aas­ta­rin­gi. Elan ran­na­kü­las oma va­nai­sa ehi­ta­tud ma­jas kol­man­dat põl­ve.
Kui 1980nda­te aas­ta­te lõ­pus al­gas Bal­ti rii­ki­de rah­val är­ka­mi­se aeg, siis laul­di, et saa va­baks Ees­ti me­ri, saa va­baks Ees­ti rand, kus ka­lur võiks va­balt võr­ke las­ta ja noo­ta ve­da­da. Lau­lu esi­me­ne pool on nüüd täi­tu­nud, vii­ma­ne pool mit­te. Ja kal­dun ar­va­ma, et meie sil­mad ka ei näe, et prae­gus­te bü­rok­raat­li­ke sea­dus­te­ga saab ka­la­püük me­rel va­baks ehk sel­li­seks, na­gu püüd­sid esi­me­se Ees­ti ajal ran­na­ka­lu­rid.
Siis oli ka­la­püük me­rel va­ba ja ta­su­ta, tu­li en­da­le soe­ta­da püü­gi- ja ujuv­va­hen­did. Asi­se­mad ta­lud ra­ja­sid en­da­le suit­suah­ju­sid või koo­pe­ree­ru­sid naab­ri­te­ga. Möö­da ran­na­joont lii­ku­sid ka­la üle­sost­jad. Kau­ba­le saa­di, müües kas värs­ket saa­ki või suit­su­ta­tu­na. Hind oli kok­ku­lep­pe­li­ne ja sel­lest pee­ti kin­ni.
Nüüd on tei­si­ti. Me­ri on meil va­ba vee peal pü­si­va­te­le moo­tor­sõi­du­ki­te­le. Aga et ka­la­püüd­mi­seks me­re­le min­na, on meie sea­du­se loo­meor­ga­nid väl­ja töö­ta­nud hul­ga dog­ma­sid ja igal aas­tal lei­tak­se uu­si kri­tee­riu­me juur­de. Pais­tab, et vars­ti su­le­tak­se me­rel ka­la­püük ran­na­ka­lu­ri­te­le, ke­da püü­gi­loa aval­dus­te­ga nöö­gi­tak­se.
Det­semb­ris al­gab püü­gi­lu­ba­de aval­dus­te vas­tu­võtt. See on na­gu tants üm­ber au­ru­kat­la, mis igal aas­tal lä­heb hul­le­maks. Har­ju­maal on omal ajal aren­da­tud ka­la­püü­ki suur­tes ka­lu­ri­kü­la­des põlv­kon­da­de vii­si. Pal­jud noo­red on lah­ku­nud lin­na, ta­lu­des­se on jää­nud pen­sio­nä­rid, kes ei tun­ne in­ter­ne­ti­või­ma­lu­si, kah­juks ei ole abi ka jä­re­leai­ta­mis­tun­di­dest. Ku­na in­ter­ne­ti kau­du käib aval­du­se esi­ta­mi­ne üle jõu, tu­leb jää­da kui­va­le maa­le.
Mi­nu nä­ge­mus on, et püü­gi­lu­ba­de taot­lus­te vas­tu­võt­mi­ne ja ja­ga­mi­ne tu­leks an­da val­da­de pä­de­vus­se, na­gu oli 1990nda­tel aas­ta­tel. Val­la­ma­jas tea­ti, kui kau­gel kee­gi ran­nast elas ja kui sa­ge­li ka­la püü­dis.
Veel üks asi. Ole­me üle küm­ne aas­ta Eu­roo­pa lii­du liik­mes­riik, aga meie sea­du­sed on kin­ni mi­ne­vi­kust pä­ran­da­tud sea­dus­tes. Kui­da­gi ei ta­he­ta omaks võt­ta eu­ro­nor­me, ik­ka nõu­tak­se, et nak­ke­võr­gu pik­kus oleks 70 meet­rit. Kui­gi Skan­di­naa­via võr­gu­vab­ri­kud koo­vad võr­ke, mil­le pik­kus on 80, 90, 100, Nor­ras ise­gi 110 meet­rit. Seal käiak­se me­rel ka­la püüd­mas nen­de võr­ku­de­ga, mi­da vab­ri­kud too­da­vad. Kee­gi ei nõua, et olek­sid lü­he­mad. Mei­le tuuak­se ka­la­võr­ke ka Skan­di­naa­viast, aga siis al­gab prob­leem võr­gu pik­kus­te­ga.
Ka­la­püü­gi­sea­dus tu­leb viia sa­ma­le ta­se­me­le, mis on mu­jal Eu­roo­pa Lii­dus. Sä­tes­ta­da, et me­rel käiak­se püüd­mas nii pi­ka võr­gu­ga, kui see on vab­ri­kus val­mis­ta­tud.
Kol­mas mu­re – kui kut­se­li­ne ka­lur, kes elab ran­ni­kul, pa­neb mer­re 10 võr­ku 2 tä­hi­se va­he­le, siis har­ras­tus­ka­lur saab pan­na 1 võr­gu 2 tä­hi­se va­he­le. Kui õn­nes­tub saa­da per­re kaks püü­gi­lu­ba, peab ole­ma 4 tä­hist. Kui naab­ri­mees tu­leb ka, on paat täis võr­gu­kas­te ja tä­hi­seid, et mur­ra ja­lad. Li­saks pääs­te­va­hen­did.
Pi­da­sin se­da teks­ti kok­ku pan­nes nõu ka Ju­min­da ka­lu­ri Kar­li Lam­bo­ti­ga. Te­ma kom­men­taar oli, et jutt ju­ma­la õi­ge.