
rannakalur Kolga-Aablast
Tuleval nädalavahetusel tähistatakse kalurite päeva. Olen töötanud kutselise kalurina sõude- ja mootorpaadiga, ka väiketraali peal ja STB tüüpi laevadel kokku 18 aastat. Lisaks olen enda tarbeks merel kala püüdnud käesoleva ajani, kokku 50 aastaringi. Elan rannakülas oma vanaisa ehitatud majas kolmandat põlve.
Kui 1980ndate aastate lõpus algas Balti riikide rahval ärkamise aeg, siis lauldi, et saa vabaks Eesti meri, saa vabaks Eesti rand, kus kalur võiks vabalt võrke lasta ja noota vedada. Laulu esimene pool on nüüd täitunud, viimane pool mitte. Ja kaldun arvama, et meie silmad ka ei näe, et praeguste bürokraatlike seadustega saab kalapüük merel vabaks ehk selliseks, nagu püüdsid esimese Eesti ajal rannakalurid.
Siis oli kalapüük merel vaba ja tasuta, tuli endale soetada püügi- ja ujuvvahendid. Asisemad talud rajasid endale suitsuahjusid või koopereerusid naabritega. Mööda rannajoont liikusid kala ülesostjad. Kaubale saadi, müües kas värsket saaki või suitsutatuna. Hind oli kokkuleppeline ja sellest peeti kinni.
Nüüd on teisiti. Meri on meil vaba vee peal püsivatele mootorsõidukitele. Aga et kalapüüdmiseks merele minna, on meie seaduse loomeorganid välja töötanud hulga dogmasid ja igal aastal leitakse uusi kriteeriume juurde. Paistab, et varsti suletakse merel kalapüük rannakaluritele, keda püügiloa avaldustega nöögitakse.
Detsembris algab püügilubade avalduste vastuvõtt. See on nagu tants ümber aurukatla, mis igal aastal läheb hullemaks. Harjumaal on omal ajal arendatud kalapüüki suurtes kalurikülades põlvkondade viisi. Paljud noored on lahkunud linna, taludesse on jäänud pensionärid, kes ei tunne internetivõimalusi, kahjuks ei ole abi ka järeleaitamistundidest. Kuna interneti kaudu käib avalduse esitamine üle jõu, tuleb jääda kuivale maale.
Minu nägemus on, et püügilubade taotluste vastuvõtmine ja jagamine tuleks anda valdade pädevusse, nagu oli 1990ndatel aastatel. Vallamajas teati, kui kaugel keegi rannast elas ja kui sageli kala püüdis.
Veel üks asi. Oleme üle kümne aasta Euroopa liidu liikmesriik, aga meie seadused on kinni minevikust pärandatud seadustes. Kuidagi ei taheta omaks võtta euronorme, ikka nõutakse, et nakkevõrgu pikkus oleks 70 meetrit. Kuigi Skandinaavia võrguvabrikud koovad võrke, mille pikkus on 80, 90, 100, Norras isegi 110 meetrit. Seal käiakse merel kala püüdmas nende võrkudega, mida vabrikud toodavad. Keegi ei nõua, et oleksid lühemad. Meile tuuakse kalavõrke ka Skandinaaviast, aga siis algab probleem võrgu pikkustega.
Kalapüügiseadus tuleb viia samale tasemele, mis on mujal Euroopa Liidus. Sätestada, et merel käiakse püüdmas nii pika võrguga, kui see on vabrikus valmistatud.
Kolmas mure – kui kutseline kalur, kes elab rannikul, paneb merre 10 võrku 2 tähise vahele, siis harrastuskalur saab panna 1 võrgu 2 tähise vahele. Kui õnnestub saada perre kaks püügiluba, peab olema 4 tähist. Kui naabrimees tuleb ka, on paat täis võrgukaste ja tähiseid, et murra jalad. Lisaks päästevahendid.
Pidasin seda teksti kokku pannes nõu ka Juminda kaluri Karli Lambotiga. Tema kommentaar oli, et jutt jumala õige.