
Sõnumitooja ajakirjanik tegi kaasa ühe päeva Kaitseliidu Lahemaa õpperühma lõpurännakul.
Viis sammu teelt kõrvale ning külm rabavesi tungib läbi matkasaapa. 18. novembri hommik Kuusalu vallas Pudisoo küla lähedal metsas algas 4,5 soojakraadiga, päikesetõusuni jäi veel mitu tundi. Teadsin, et pole lootust saapaid enne õhtut kuivaks saada. Õpperühma ülem, kapten Heigo Vija, kelle järel õpperühma laagripaika sörkisin, teatas, et sõdurisaabas poleks vett läbi lasknud.
Veidi pärast kilomeetrit mööda vana piirituseveo teed hakkas paistma lõkkekuma. Lahemaa õpperühma kümmekond liiget olid veetnud öö metsas, laagripaika jõudsid öösel kella nelja paiku, kui olid läbinud Kolga koolis harjutused ning 9kilomeetrise orienteerumisraja pimedas metsas.
„Sai küll magada, lausa mitu tundi, külm polnud üldse, ainult nina tõmbas vesiseks ja öösel oli kuulda ulgumist,” kommenteerisid mõned rühmaliikmed ning rõõmustasin omaette, et matka siiski kahepäevasena kaasa ei teinud.
Kaitseliitlane, kapten Heigo Vija, kes elab Kuusalu vallas, on Tallinna maleva Kaitseliidu baaskursusi korraldanud Lahemaal kolm korda. Esimene rühm alustas 2014. aastal.
Heigo Vija selgitas, otsus korraldada väljaõpet Lahemaal sündis sellest, et teised väljaõppekohad on kaugel, Kolgast Rakverre Viru maleva staapi 54 kilomeetrit, Tallinna staapi paar kilomeetrit vähem ning Harju maleva staap asub Männikul 63 kilomeetri kaugusel. Tema soov oli, et väljaõppepaigale jõudmiseks ei tohi vabatahtlikul kuluda kodust sõites üle 30 minuti. Seega sai koolituskohaks Kolga kool ja ümberringsed metsad.
Õpperühmas oli seekord 14 liiget, rühm alustas väljaõpet tänavu kevadel, läbida tuli kümme õppenädalavahetust. Paar liiget loobusid, ei tulnud lõpurännakule. Ligi pooled liikmed olid Kuusalu vallast, ülejäänud kaugemalt üle Harjumaa. Heigo Vija sõnas, et inimesi on erinevatelt elualadelt kontoritöötajatest naiskodukaitsjateni. Erinevalt varasematest aastatest polnud seekord rühmas koolinoori, kõik olid täiskasvanud, mehi ja naisi enam-vähem pooleks.
Kui magamiskotid ja telkmantlid kokku pandud, jagunesid õppurid paaridesse. Laagriplats rabajärve ääres tuli maha jätta puhas, lõke kustutada, kuivad halud varjualuse alla panna, pakendid koristada. Söögiks oli õppuritele kaitseväe 24 tunni kuivtoidupakk, kus müslit, leiba, kohvi, hakklihakastet kartuliga, šokolaadi, halvaad, küpsist, teed, energiajooki, suhkrut, soola, kohvikoort, sprotid, kruubipuder lihaga, lisaks tikud, suletav kilekott ning niisutav salvrätik. Kõik pakitud steriilselt, et säiliks kaua ja võtaks vähe ruumi. Rühmaliikmed jutustasid, et söök on rikkalik, arvestades seda, et metsas mütates kõht nii väga tühjaks ei lähegi. Ka minu toidupakk jäi avamata, müsli ja konservikarpi pakitud must leib maitsesid väga hästi paar nädalat hiljem välisreisil.
24 000 sammu hiljem
Paaridele andis Heigo Vija kaardi, kuhu märgitud kontrollpunktid, kus igas tuleb läbida üks ülesanne. Liikuma hakati 10minutiliste vahedega kompassi ja kaardi abil Pudisoo ja Uuri küla poole, rännaku pikkus kõige otsemat teed pidi olema 10 kilomeetrit, lõpp Kolga koolis ja aega kuluma umbes 3 tundi.
Esimese paariga kaasa minnes sai ruttu selgeks, et õppurite samm on tönts. Öine magamatus annab tunda ning vähemalt 15kilone seljakott ja üle nelja kilo kaaluv relv suruvad selga. Võtan paariks kilomeetriks ühe õppuri seljakoti enda kanda, tagasi andes on seljas tunda pinget, mis matka lõpuni ära ei lähe.
Liigun kaasa eri paaridega. Naiskodukaitsja, kes tavaliselt laagrites sõduritele suppi keedab, räägib, et soovib õppida, kuidas vajadusel laagripaika kaitsta. Kontoritöötajad jutustavad, et tulid baaskursusele, et end proovile panna, mugavustsoonist välja saada, värskes õhus viibida. Nad märkisid, et pärast kahepäevast rännakut on pehme voodi ja soe vesi hoopis väärtuslikumad kui arvata oskame.
Kontrollipunktid jõuavad kätte, saab püssiga sihtida, luureharjutusi teha, katsetada raadiosidet. Künkad vahelduvad lageda maaga, Pudisoo jõega kohtudes tuleb minna üle purde.
Järsku keset metsa saab tee otsa, läheme veidi tagasi, uurime kaarti, katsetame teist haru, kuni otsustame sohki teha ja võtta appi telefoni GPSi. Teele jäävad Sae lambatalu maad Uuri külas. Otsustame astuda korraks üle elektrikarjusega aia, et poleks nii võsane tee. Peagi kuuleme koerte haukumist ja meie poole sööstavad valged lambakoerad. Astume üle aia tagasi ja jätkame teekonda.
Kui GPS näitab linnulennult 4 kilomeetrit Kolga kooli, oleme lootusetult eksinud. Plaanime minna sirgjoones läbi metsa. Mõned sammud eemal tuleb meile vastu Heigo Vija, kes rõõmustab, et oleme õigel teel, ainult paarsada meetrit jäi viimasesse kontrollpunkti. Esimesena startinud paar oli jõudnud Kolga kooli, ülejäänud korjati tee pealt kokku, kuna kellaaeg oli liikunud kaugele ning õppurid pidid enne koduteele asumist Kolga koolis oma asjad kokku panema ning koristama.
Minu sammulugeja näitas teekonna pikkuseks 16,6 kilomeetrit, läbitud sai ligi 24 000 sammu. Rühmaliikmed, kellel samuti sammulugejad, said ette näidata suurema numbri, sest päeva sammude hulka läks ka eelneval ööl metsas läbitud tee.
Matka lõpuks ütlesid õppurid, et matk pakkus rohkem adrenaliini kui tekitas väsimust. Lisati, et Lahemaa loodus on ilus – ürgsed metsad, veesilmad ja vähe asustust.
Kõik õppurid, kellega pärast matka rääkisin, kinnitasid, et soovivad astuda Kaitseliitu ning anda oma panuse Eesti riigikaitsesse.
Baaskursuse läbinu saab Kaitseliidus minna õppima erialakurustele. Millise maleva ja kompaniiga ta liitub, saab ise valida.
Seekordsed õppurid said lõputunnistuse kätte laupäeval, 16. detsembril Käsmus vanas merekoolis.