Kait­se­lii­du lõ­pu­rän­nak La­he­maal: ka ko­ha­lik võib ko­du­met­sa ära ek­si­da

Sõ­nu­mi­too­ja aja­kir­ja­nik te­gi kaa­sa ühe päe­va Kait­se­lii­du La­he­maa õp­pe­rüh­ma lõ­pu­rän­na­kul.

Viis sam­mu teelt kõr­va­le ning külm ra­ba­ve­si tun­gib lä­bi mat­ka­saa­pa. 18. no­vemb­ri hom­mik Kuu­sa­lu val­las Pu­di­soo kü­la lä­he­dal met­sas al­gas 4,5 soo­jak­raa­di­ga, päi­ke­se­tõu­su­ni jäi veel mi­tu tun­di. Tead­sin, et po­le loo­tust saa­paid en­ne õh­tut kui­vaks saa­da. Õp­pe­rüh­ma ülem, kap­ten Hei­go Vi­ja, kel­le jä­rel õp­pe­rüh­ma laag­ri­pai­ka sör­ki­sin, tea­tas, et sõ­du­ri­saa­bas poleks vett lä­bi lask­nud.

Vei­di pä­rast ki­lo­meet­rit möö­da va­na pii­ri­tu­se­veo teed hak­kas paist­ma lõk­ke­ku­ma. La­he­maa õp­pe­rüh­ma küm­me­kond lii­get olid veet­nud öö met­sas, laag­ri­pai­ka jõud­sid öö­sel kel­la nel­ja pai­ku, kui olid lä­bi­nud Kol­ga koo­lis har­ju­tu­sed ning 9ki­lo­meet­ri­se orien­tee­ru­mis­ra­ja pi­me­das met­sas.

„Sai küll ma­ga­da, lau­sa mi­tu tun­di, külm pol­nud üld­se, ai­nult ni­na tõm­bas ve­si­seks ja öö­sel oli kuul­da ul­gu­mist,” kom­men­tee­ri­sid mõ­ned rüh­ma­liik­med ning rõõ­mus­ta­sin omaet­te, et mat­ka siis­ki ka­he­päe­va­se­na kaa­sa ei tei­nud.

Kait­se­liit­la­ne, kap­ten Hei­go Vi­ja, kes elab Kuu­sa­lu val­las, on Tal­lin­na ma­le­va Kait­se­lii­du baas­kur­su­si kor­ral­da­nud La­he­maal kolm kor­da. Esi­me­ne rühm alus­tas 2014. aas­tal.

Hei­go Vi­ja sel­gi­tas, ot­sus kor­ral­da­da väl­jaõ­pet La­he­maal sün­dis sel­lest, et tei­sed väl­jaõp­pe­ko­had on kau­gel, Kol­gast Rak­ver­re Vi­ru ma­le­va staa­pi 54 ki­lo­meet­rit, Tal­lin­na staa­pi paar ki­lo­meet­rit vä­hem ning Har­ju ma­le­va staap asub Män­ni­kul 63 ki­lo­meet­ri kau­gu­sel. Te­ma soov oli, et väl­jaõp­pe­pai­ga­le jõud­mi­seks ei to­hi va­ba­taht­li­kul ku­lu­da ko­dust sõi­tes üle 30 mi­nu­ti. See­ga sai koo­li­tus­ko­haks Kol­ga kool ja üm­ber­ring­sed met­sad.

Õp­pe­rüh­mas oli see­kord 14 lii­get, rühm alus­tas väl­ja­õpet tä­na­vu ke­va­del, lä­bi­da tu­li küm­me õp­pe­nä­da­la­va­he­tust. Paar lii­get loo­bu­sid, ei tul­nud lõ­pu­rän­na­ku­le. Li­gi poo­led liik­med olid Kuu­sa­lu val­last, üle­jää­nud kau­ge­malt üle Har­ju­maa. Hei­go Vi­ja sõ­nas, et ini­me­si on eri­ne­va­telt elua­la­delt kon­to­ri­töö­ta­ja­test nais­ko­du­kaits­ja­te­ni. Eri­ne­valt va­ra­se­ma­test aas­ta­test pol­nud see­kord rüh­mas koo­li­noo­ri, kõik olid täis­kas­va­nud, me­hi ja nai­si enam-vä­hem poo­leks.

Kui ma­ga­mis­ko­tid ja telk­mant­lid kok­ku pan­dud, ja­gu­ne­sid õp­pu­rid paa­ri­des­se. Laag­rip­lats ra­ba­jär­ve ää­res tu­li ma­ha jät­ta pu­has, lõ­ke kus­tu­ta­da, kui­vad ha­lud var­jua­lu­se al­la pan­na, pa­ken­did ko­ris­ta­da. Söö­giks oli õp­pu­ri­te­le kait­se­väe 24 tun­ni kuiv­toi­du­pakk, kus müs­lit, lei­ba, koh­vi, hakk­li­ha­kas­tet kar­tu­li­ga, šo­ko­laa­di, hal­vaad, küp­sist, teed, ener­gia­joo­ki, suhk­rut, soo­la, koh­vi­koort, sp­ro­tid, kruu­bi­pu­der li­ha­ga, li­saks ti­kud, su­le­tav ki­le­kott ning nii­su­tav salv­rä­tik. Kõik pa­ki­tud ste­riil­selt, et säi­liks kaua ja võ­taks vä­he ruu­mi. Rüh­ma­liik­med ju­tus­ta­sid, et söök on rik­ka­lik, ar­ves­ta­des se­da, et met­sas mü­ta­tes kõht nii vä­ga tüh­jaks ei lä­he­gi. Ka mi­nu toi­du­pakk jäi ava­ma­ta, müs­li ja kon­ser­vi­kar­pi pa­ki­tud must leib mait­se­sid vä­ga häs­ti paar nä­da­lat hil­jem vä­lis­rei­sil.

24 000 sam­mu hil­jem
Paa­ri­dele an­dis Hei­go Vi­ja kaar­di, ku­hu mär­gi­tud kont­roll­punk­tid, kus igas tu­leb lä­bi­da üks üle­san­ne. Lii­ku­ma ha­ka­ti 10mi­nu­ti­lis­te va­he­de­ga kom­pas­si ja kaar­di abil Pu­di­soo ja Uu­ri kü­la poo­le, rän­na­ku pik­kus kõi­ge ot­se­mat teed pi­di ole­ma 10 ki­lo­meet­rit, lõpp Kol­ga koo­lis ja ae­ga ku­lu­ma um­bes 3 tun­di.

Esi­me­se paa­ri­ga kaa­sa min­nes sai rut­tu sel­geks, et õp­pu­ri­te samm on tönts. Öi­ne ma­ga­ma­tus an­nab tun­da ning vä­he­malt 15ki­lo­ne sel­ja­kott ja üle nel­ja ki­lo kaa­luv relv su­ru­vad sel­ga. Võ­tan paa­riks ki­lo­meet­riks ühe õp­pu­ri sel­ja­ko­ti en­da kan­da, ta­ga­si an­des on sel­jas tun­da pin­get, mis mat­ka lõ­pu­ni ära ei lä­he.

Lii­gun kaa­sa eri paa­ri­de­ga. Nais­ko­du­kaits­ja, kes ta­va­li­selt laag­ri­tes sõ­du­ri­te­le sup­pi kee­dab, rää­gib, et soo­vib õp­pi­da, kui­das va­ja­du­sel laag­ri­pai­ka kaits­ta. Kon­to­ri­töö­ta­jad ju­tus­ta­vad, et tu­lid baas­kur­su­se­le, et end proo­vi­le pan­na, mu­ga­vust­soo­nist väl­ja saa­da, värs­kes õhus vii­bi­da. Nad mär­ki­sid, et pä­rast ka­he­päe­vast rän­na­kut on peh­me voo­di ja soe ve­si hoo­pis väär­tus­li­ku­mad kui ar­va­ta os­ka­me.

Kont­rol­li­punk­tid jõua­vad kät­te, saab püs­si­ga sih­ti­da, luu­re­har­ju­tu­si te­ha, kat­se­ta­da raa­dio­si­det. Kün­kad va­hel­du­vad la­ge­da maa­ga, Pu­di­soo jõe­ga koh­tu­des tu­leb min­na üle pur­de.

Järs­ku ke­set met­sa saab tee ot­sa, lä­he­me vei­di ta­ga­si, uu­ri­me kaar­ti, kat­se­ta­me teist ha­ru, ku­ni ot­sus­ta­me soh­ki te­ha ja võt­ta ap­pi te­le­fo­ni GP­Si. Tee­le jää­vad Sae lam­ba­ta­lu maad Uu­ri kü­las. Ot­sus­ta­me as­tu­da kor­raks üle elekt­ri­kar­ju­se­ga aia, et po­leks nii võ­sa­ne tee. Pea­gi kuu­le­me koer­te hau­ku­mist ja meie poo­le söös­ta­vad val­ged lam­ba­koe­rad. As­tu­me üle aia ta­ga­si ja jät­ka­me tee­kon­da.

Kui GPS näi­tab lin­nu­len­nult 4 ki­lo­meet­rit Kol­ga koo­li, ole­me loo­tu­se­tult ek­si­nud. Plaa­ni­me min­na sirg­joo­nes lä­bi met­sa. Mõ­ned sam­mud ee­mal tu­leb mei­le vas­tu Hei­go Vi­ja, kes rõõ­mus­tab, et ole­me õi­gel teel, ai­nult paar­sa­da meet­rit jäi vii­ma­ses­se kont­roll­punk­ti. Esi­me­se­na star­ti­nud paar oli jõud­nud Kol­ga koo­li, üle­jää­nud kor­ja­ti tee pealt kok­ku, ku­na kel­laaeg oli lii­ku­nud kau­ge­le ning õp­pu­rid pi­did en­ne ko­du­tee­le asu­mist Kol­ga koo­lis oma as­jad kok­ku pa­ne­ma ning ko­ris­ta­ma.

Mi­nu sam­mu­lu­ge­ja näi­tas tee­kon­na pik­ku­seks 16,6 ki­lo­meet­rit, lä­bi­tud sai li­gi 24 000 sam­mu. Rüh­ma­liik­med, kel­lel sa­mu­ti sam­mu­lu­ge­jad, said et­te näi­da­ta suu­re­ma numb­ri, sest päe­va sam­mu­de hul­ka läks ka eel­ne­val ööl met­sas lä­bi­tud tee.

Mat­ka lõ­puks üt­le­sid õp­pu­rid, et matk pak­kus roh­kem ad­re­na­lii­ni kui te­ki­tas vä­si­must. Li­sa­ti, et La­he­maa loo­dus on ilus – ürg­sed met­sad, vee­sil­mad ja vä­he asus­tust.

Kõik õp­pu­rid, kel­le­ga pä­rast mat­ka rää­ki­sin, kin­ni­ta­sid, et soo­vi­vad as­tu­da Kait­se­lii­tu ning an­da oma pa­nu­se Ees­ti rii­gi­kait­ses­se.
Baas­kur­su­se lä­bi­nu saab Kait­se­lii­dus min­na õp­pi­ma eria­la­ku­rus­te­le. Mil­li­se ma­le­va ja kom­pa­nii­ga ta lii­tub, saab ise va­li­da.

See­kord­sed õp­pu­rid said lõ­pu­tun­nis­tu­se kät­te lau­päe­val, 16. det­semb­ril Käs­mus va­nas me­re­koo­lis.