
Riigimehe KAAREL EENPALU auks oli Arukülas vastuvõtt Hellema talus ning kontsert-vastuvõtt mõisas.
„Kaarel Eenpalu pärandus meile on teadmine, et põhimõtted ja aated on need, mille nimel kompromisse ei tehta. Ta õpetas, kuidas pürgida ilule, eneseväärikusele, iseenda saatuse peremeheks olemisele,” rääkis justiitsminister Urmas Reinsalu esmaspäeval, 28. mail Arukülas Hellema talu hoovis riigimehe Kaarel Eenpalu mälestuskivi juures. Mälestuspeo korraldas Hellema perenaine, Kaarel Eenpalu lapselaps Anne Eenpalu. Endist riigivanemat tulid meenutama sadakond inimest, lisaks justiitsministrile ka siseminister Andres Anvelt, poliitik ja ajaloolane Trivimi Velliste, MTÜ Konstantin Pätsi Muuseumi tegevjuht Elle Lees.
Enne mälestustseremooniat tutvustas Anne Eenpalu külalistele Hellema talu. Ta jutustas, et vanaisa Kaarel Eenpalu ning tema abikaasa Linda esiktütar Helle suri 1917. aastal mustadesse rõugetesse, kuna sõjatingimustes puudusid arstirohud. Hellema talu sai nime tütre mälestuseks.
Auastmelt oli Kaarel Eenpalu leitnant. Anne Eenpalu kõneles, et sõjaväelase elukutse teda ei huvitanud: „Suurepärase organiseerijana aitas ta üles ehitada Hellema suure saagikusega õppe-katsetalu. Ta ostis oma teenitud rahaga välja talu, mille oli saanud kingiks Vabadussõjas osutatud teenete eest. Tema maale kuuluvasse mõisa peahoonesse rajas kogukonna lastele kooli.”
Anne Eenpalu sõnas, et vanaisa-vanaema hoolitsesid teenistujate eest samaväärselt kui oma tütarde eest: „Tallinnast toodi maatoidule lisa, kord aastas elas talus õmbleja, kes kohendas ja uuendades kõikide riideid. Laudas oli 50 lüpsilehma ning jõime kruusidest lüpsisooja piima. Kasvatati õlleotra, eksportkartulit.”
Ta lisas, et Eenpalud aitasid Aruküla elanikel parandada aleviku heakorda, panid aluse kultuurielule: „Peretütred tegid koos teistega talutöid, suveõhtutel mängisid korv- ja võrkpalli. Linda Eenpalu hankis tütardele rahvariided ja propageeris avalikel üritustel rahvariiete kandmist.”
Hellema talu hoovis on Kaarel Eenpalu mälestuskivi, millel tekst: „Mina usun jumalasse, maamulla pühadusse, eestlase ja tema eluruumi püsimisse. Kaarel Eenpalu, sündinud Palu talus Tartumaal 28. mail 1888. Hukkunud Siberis Kirovi laagris 28. jaanuaril 1942.”
Mälestuskivi juures kõneles Urmas Reinsalu, et Kaarel Eenpalu tegudes on kaks läbivat joont – rahvuslike huvide eest seismine, kui oli vaja riiki luua, vajadusel selle eest relvaga seista: „Ta jäi oma aadetele truuks ka siis, kui oli ülekuulamislaua taga. Teine läbiv joon on tema teod. Alguses oli sõna, sellele järgnes alati tegu, nii oli see riigikorralduses kui majanduses. Ta ei pidanud vaid akadeemilist ilukõnet, tegi ka praktilisi samme. Tema teened on perenimede eestistamine, aga ka põhimõte, et esmalt tuleb hoolt kanda enda ja oma ümbruse eest, alles siis hoolitseda riigi ja rahvuse eest.”
Mai alguses asetas justiitsminister Urmas Reinsalu Kaarel Eenpalu meenemündi Maarjamäel kommunismiohvrite memoriaali ja ohvitseride mälestusmärgi nurgakivi silindrisse.
Siseminister Andres Anvelt meenutas, et kohtus Anne Eenpaluga viimati veebruaris Eesti Vabariigi 100. aastapäeval Tartumaal Palu talu õuel. Kaarel Eenpalu vineerist kuju külge seoti siis sinimustvalge sall, meenutamaks tema teeneid riigivanemana.
Saatuslik number 8
Andres Anvelt: „Pikaaegse politseinikuna olen uurinud põhjalikult Eesti politsei ajalugu. Kaarel Eenpalu asutas Eesti politsei tühja koha pealt. Olid küll inimesed, kes valmis politseitööd tegema, kuid põhimõtteid, traditsioone ega oskusi polnud. Noored mehed olid läinud koolipingist Vabadussõtta, sealt edasi politseisse. Pean seda tegu tänapäeva politsei aluseks.”
Anne Eenpalu jutustas, et mälestuskivi juures on veskikivist laud: „Saksa ajal oli kivi veel hoolega jahvatanud. Kui mina tulin talu taastama, oli kivi maja esiukse juures. Lasin meestel kivi veerema panna ning kuhu pidama jäi, sinna ka jätsime. Tõime põllult suure kivi, tsementeerisime aluse.”
MTÜ Konstantin Pätsi Muuseum tegevjuht Elle Lees kõneles, et Kaarel Eenpalu oli riigivanematest noorim, värskeim, väga aktiivne: „Ta oli isamaalisuse istutaja me ühiskonnas. Ta kinnistas Eesti lipu, kodu, nimed, kõik sümbolid, mis peavad ühe rahva juurde kuuluma. Tema isamaaline hoiak läks paljude helgete peade ja intelligentidega kaasa üle mere, kus nad kasvatasid oma järglasi samas isamaalises vaimus.”
Aruküla mõisas kontserdile-vastuvõtule oli tulnud külalisi tervitama Raasiku vallavanem Andre Sepp, kes sõnas, et eestlasi pole palju, kuid nende hulgas tõusevad esile, kes kannavad hinges eestlust: „Arukülas pole vist kedagi, kes ei teaks Kaarel Eenpalu ja tema lugu.”
Raasiku endine abivallavanem Ardo Niinre, kellel on Kaarel Eenpaluga samal päeval sünnipäev, lausus, et on märganud riigimehe elukäigus numbrit 8: „Kui Kaarel seisaks praegu minu kõrval, küsiksin temalt, kuidas on 8 tema saatusega seotud. Ta sündis 28. mail 1888. aastal, küüditati 28. juulil, 1938. hakkas juhtima teist valitsust, 1938. aastal oli ka laulupidu, kus ta dirigeeris Eesti hümni. Ta suri 28. jaanuaril.”
Ta lisas, et Kaarel Eenpalu oli tugev mees, kes aitas üles ehitada riiki ja kannatas sama palju, nagu kogu Eesti rahvas.
Poliitik Trivimi Velliste ütles, et kunagine igatsus kuldaja järele oli seotud eelkõige Pätsi ja Laidoneriga, kuid ka Eenpaluga: „Ta oli Pätsi parem käsi, oskas rääkida ja tegutseda, algatas rea uusi asju. Tänu Eenpalule eestistasid üle 200 000 eestlase oma perenimed, Rosenbaumidest said Roosipuud.”
Aruküla mõisa kontserdil esinesid huvialakeskuse Pääsulind õpilased ning Aruküla põhikooli linditantsijad.
Kaarel Eenpalu
Karl-August Einbund, hiljem Kaarel Eenpalu, sündis 28. mail 1888. aastal Palu talus Tartumaal. Õppis Tartu Ülikooli õigusteaduskonnas, koos tulevase abikaasa Lindaga propageeris karskusliikumist, asutas haridusseltse, korraldas esimesed rahvaraamatukogud.
Rahvaerakonna liikmena valiti 1919. aastal Eesti Asutava Kogu liikmeks. Vabadussõjas formeeris Kaarel vabatahtlikest koolipoisse ja juhtis neid Rannu lahingus. Auastmelt oli ta leitnant. 1920. aasta jaanuaris asus esimest korda siseministri toolile, oli Eesti politsei loomise juures. Eenpalu algatusel asutati 1925. aastal politseikool, siseministrina töötamise ajal ka Eesti piirivalve. Ta täitis 8 korral siseministri, mitmel korral riigikogu esimehe ülesandeid. Alustas riigikontrolörina, oli lühikest aega ka riigivanem. Eenpalu eestvõttel viidi sisse võidupüha tähistamise traditsioon. Hoogu said emadepäeva tähistamine, kodude kaunistamine, nimede eestistamise kampaania. Kaarel Eenpalu suri Kirovi vangilaagris nälga ja kurnatusse 28. jaanuaril 1942. aastal. Abikaasa Linda ja tütred Mai ning Virve arreteeriti Arukülas Hellema talus 14. juunil 1941 ja küüditati Tomski oblastisse Siberis. Linda Eenpalu koos tütre Virvega vabanes küüdikülast 1956. aastal, kuid Arukülla oma tallu neid ei lubatud. Tütar Mai vabanes 1958. aastal. Eestisse tulid nad tagasi 1959. aastal.