Ka las­teaiaõ­pe­ta­jaid tu­leb väär­tus­ta­da

On pal­ju rää­gi­tud, kui olu­li­sed on lap­se elus esi­me­sed eluaas­tad, et alus­ha­ri­dus on ko­gu ha­ri­dus­tee alus­ta­la, las­teaiast saab laps oma esi­me­se ko­ge­mu­se õp­pi­mi­ses, las­teaiaõ­pe­ta­ja suh­tu­mi­sest ja ees­ku­just ole­neb lap­se eda­si­ne õpi­hu­vi ja nii eda­si.
Meie las­teae­da­des töö­ta­vad tub­lid ja te­gu­sad, ha­ri­du­se­ga spet­sia­lis­tid, kes ar­mas­ta­vad lap­si ja töö­ta­vad pü­hen­du­mu­se­ga. Kui kaua on aga ini­me­ne val­mis töö­ta­ma vaid mis­sioo­ni­tun­dest? Ku­sa­gilt tu­leb et­te piir – kui es­ma­ta­san­di va­ja­du­sed on täit­ma­ta, ei jät­ku ra­ha, et maks­ta elua­se­me ja toi­du eest, rää­ki­ma­ta muu­dest va­ja­dus­test, siis on vä­ga ras­ke mo­ti­vee­ri­da te­da tööd te­ge­ma.
Prae­gu on las­teaiaõ­pe­ta­ja­te töö­ta­su suu­rus ko­ha­li­ke oma­va­lit­sus­te kä­tes. Va­le on öel­da, et ra­ha ei ole. Täh­tis on see, kui­das ra­ha jao­ta­tak­se, mil­li­ne on oma­va­lit­su­se suh­tu­mi­ne ja mis on sea­tud prio­ri­tee­ti­deks.
Nõud­mi­sed las­teaiaõ­pe­ta­ja­te­le ai­na suu­re­ne­vad. Sur­vet aval­da­tak­se mit­melt poolt. Uue­nev õpi­kä­sit­lus nõuab las­teaiaõ­pe­ta­ja­telt eri pä­de­vu­si – uu­te mee­to­di­te ka­su­tu­se­le­võt­tu, loo­vu­se ka­su­ta­mist, lap­sest läh­tu­mist, IT pä­de­vu­si. Tei­salt lap­se­va­ne­mad, kel­le nõud­mi­sed ja oo­tu­sed üha suu­re­ne­vad.
Ai­na roh­kem tu­leb las­teaia­rüh­ma­des­se eri­va­ja­du­se­ga lap­si, kel­le­ga hak­ka­ma saa­mi­seks on va­ja erios­ku­si. Koo­lieel­se las­tea­su­tu­se sea­dus nõuab iga lap­se in­di­vi­duaal­su­se­ga ar­ves­ta­mist. Kui aga las­teaia­rüh­mas on lap­si roh­kem kui 20 ja nen­de hul­gas on ka eri­va­ja­du­se­ga lap­si, siis tu­leb an­da au õpe­ta­ja­le, kes sel­le kõi­ge­ga hak­ka­ma saab.
Ju­hi­na pean iga päev mõt­le­ma, kui­das oma õpe­ta­jaid mo­ti­vee­ri­da. Või­me ju ar­va­ta, et üks mo­ti­vaa­tor on ko­du­lä­he­da­ne töö, kuid kui naa­ber­val­da­des on las­teaia­õ­pe­ta­ja­te töö­ta­su tun­du­valt kõr­gem ja ise­gi pea­lin­na töö­le sõi­tes jääb ra­ha roh­kem kät­te, siis kas ja kui kaua ko­du­lä­he­dus mo­ti­vee­rib?
Aeg-ajalt tu­leb ot­si­da ka uu­si õpe­ta­jaid, see ei ole pa­ku­ta­va töö­ta­su taus­tal liht­ne. Näi­teks Ala­ve­re Mõm­mi­las­se ot­si­si­me muu­si­kõ­pe­ta­jat pool aas­tat. Hu­vi­li­si oli, aga kui nad kuul­sid pal­ga­numb­rit, ei ol­nud pik­ka jut­tu.
Ates­tee­ri­mi­se kõr­val keh­tib las­teaiaõ­pe­ta­ja­te­le ka kut­ses­tan­dard, mil­le alu­sel on või­ma­lik hin­na­ta nen­de pe­da­goo­gi­list kom­pe­tent­sust. Usun, et suu­rem ena­mus meie las­teaiaõ­pe­ta­ja­test vas­tab sel­le­le kom­pe­tent­sus­mu­de­li­le. Miks aga peaks las­teaiaõ­pe­ta­ja taot­le­ma kut­ses­tan­dar­dist mõn­da ta­set, ja se­da veel omal ku­lul, kui see ei too en­da­ga kaa­sa min­git muu­tust (loe: pal­ga­tõu­su).
Sur­ve pal­ka­de tõst­mi­seks tu­leb ka alt­poolt. Mii­ni­mum­pal­ga tõus sur­ves­tab liht­töö­lis­te pal­ga­tõu­su. On to­re, et Ani­ja val­las tõu­sid õpe­ta­ja abi­de töö­ta­sud, kuid see on ka põh­jus, miks peaks kii­res­ti tõus­ma las­teaiaõ­pe­ta­ja palk, mui­du pole kui­da­gi või­ma­lik õi­gus­ta­da ha­ri­du­se­ga töö­ta­ja­te vas­tu­tus­ri­kast tööd.
Ar­van, et riik peaks las­teaiaõ­pe­ta­ja­te töö­ta­su tõu­su­le õla al­la pa­ne­ma vä­he­malt sel­les osas, et üht­lus­ta­da las­teaiaõ­pe­ta­ja­te pal­gad eri­ piir­kon­da­des. Uus va­lit­sus ee­sot­sas ha­ri­dus­mi­nis­ter Mai­lis Rep­si­ga on lubanud toe­ta­da oma­va­lit­su­si las­teaiaõ­pe­ta­ja­te pal­ga­tõu­su osas, sa­mas õi­gus­lik­ku alust veel ei ole. Jääb vaid loo­ta, et en­ne, kui va­lit­sus taas muu­tub, see lu­ba­dus täi­de­tak­se.
Mõ­ned aas­tad ta­ga­si ni­me­ta­ti las­teaia­kas­va­ta­jad üm­ber las­teaiaõ­pe­ta­ja­teks. Mis oli sel­le ees­märk, kui las­teaiaõ­pe­ta­ja, kes teeb sa­ma vas­tu­tus­ri­kast tööd kui koo­liõ­pe­ta­ja, ei saa sel­le eest vää­ri­list ta­su, rää­ki­ma­ta muu­dest hü­ve­dest. Õig­la­ne oleks si­du­da las­teaiaõ­pe­ta­ja töö­ta­su koo­liõ­pe­ta­ja alam­pal­ga­ga, et väär­tus­ta­da vas­tu­tus­ri­kast tööd, mi­da meie las­teaiaõ­pe­ta­jad iga päev tee­vad.