Sel kuul saab kodukandi-rahva seas populaarne Pääsukese kauplus Kehras 14aastaseks.
Kui Sõnumitooja küsis Härmakosus elavalt Airi Allveelt, kas ja kui tihti käib ta Kehras, vastas laulja: „Päris sageli käin, seal on ju Pääsukese pood.“
Sama on kinnitanud ka mitmed teised Soodla-kandi inimesed – Kehras käiakse üsna tihti just Pääsukese või nagu seda omaniku järgi vahest sama sageli nimetatakse, Kuriku kaupluse pärast. Omanik Jüri Kurik teab, et osa püsikundesid käib isegi Koselt.
Vanaisa oli vallavanem
Jüri Kuriku vanemad on pärit Jõgevamaalt, tema vanaisa Jaan Kurik oli esimese Eesti Vabariigi ajal Jõgeva vallavanem, Vabadussõjas oli olnud soomusrongi vagunipealik. Kui Eesti okupeeriti, saadeti ta Kolõma vangilaagrisse, tema naine ja pojapere küüditati 1949. aastal Siberisse.
„Minu õde oli siis aastane. Vend Jaan ja mina sündisime Siberis, Novosibirski oblastis,“ ütleb Jüri Kurik.
1958. aastal lubati neil Eestisse naasta, kuid tema noorema lapsena oli vaid aastane, vanemad otsustasid lükata pika kodutee edasi. Surmalaagrist imekombel pääsenud vanaisa kolis samuti nende juurde Novosibirskisse. Eestisse naasid Kurikud 1965. aastal. Kuna Jõgevale minna ei lubatud, kolisid Kehrasse, kus elasid Jüri Kuriku teise vanaisa vend ja õed: „Kuhu ikka lähed, kui kedagi ei tunne. Saime Burini-onu juurde eramajja Kooli tänaval. Hiljem kolisime Ülejõele, seal elas üks naisterahvas, vist oli ta nimi Paula, tema juures oli esimene korrus vaba.“
Kui ema-isa läksid tehasesse tööle, anti perele korter Laste tänaval, mis siis oli Komsomoli tänav. Siberis esimese klassi lõpetanud Jüri Kurik eesti keelt ei osanud – külmal maal oli selle rääkimine olnud keelatud. Ta pandi Kehra kooli venekeelsesse klassi, eesti keelt hakkas õppima kodus vanematega rääkides.
Pärast keskkooli läks Jüri Kurik Tallinnasse merekooli. Selle lõpetamise järel suunati tööle Murmanskisse, kus oli 10 aastat laevadel radist – võttis vastu telegramme, saatis edasi. Kui Nõukogude Liit hakkas lagunema, tuli laevalt ära, läks Arukülla mööbliettevõttesse Kooperaator elektrikuks.
Kioskipidajast edukaks kaupmeheks
„Tahtsin teha midagi endale ja omaette,“ põhjendab Kehra poepidaja, miks 1990ndate alguses alustas oma äriga.
Esialgu pani linna keskväljakule püsti kioski, õigemini ehitas, sest kõik sai tehtud oma kätega: „Minu kiosk oli samas kohas, kus praegu on Konsumi hoones saapaparandus. Selle juures on post, olin täpselt selle posti juures, sain sealt kioskisse voolu.“
Kioskis hakkas müüma puuvilju-juurvilju, muud toidukraami. Koht sai Kehras populaarseks, sest raha loeti hoolega, Kuriku juures oli kaup odavam kui poes.
„Siis hakati rääkima, et väikestel kioskitel pole tulevikku – need pannakse varsti kinni,“ meenutab Jüri Kurik, kuidas sündis otsus alustada oma kaupluse tegemist.
Ka Pääsukese poehoone ehitas omanik ise, selleks kulus umbes kolm aastat: päeval müüs kioskis toidukraami, õhtuti ja vabadel päevadel ehitas: „Oleks raha olnud rohkem, oleks pood saanud kiiremini valmis, aga kolmandal aastal lõpuks avasin.“
Uues poes oli esialgu tööl 8 müüjat, kauplus oli avatud seitse päeva nädalas kella 9-21.
„Elu pani asjad paika: kui mõni töötaja lahkus, siis uut asemele ei võtnud, proovisin, ehk saame ise hakkama. Praegu oleme kolmekesi: mina, abikaasa ja üks müüja. Kuna konkurents on suur, ümberringi palju poode, otsustasime, et enda ülevalhoidmiseks teeme ise rohkem tööd,“ jutustab Jüri Kurik.
Kuigi nüüd on kauplus avatud viiel päeval nädalas ning kella kuueni õhtul, algab omaniku tööpäev kell 4.30 varahommikul. Kella kuue paiku sõidab pealinna, ostab ühest väikesest pagariärist leiva-saia, kuna suured ei müü väikesele sama hinnaga, mis suurtele ketipoodidele, sõidab läbi hulgilaod, kust ostab värskeid „juurikaid“ ning muud toidukraami ning Kehrasse jõuab kella 10 paiku.
Kvaliteet on hinnast tähtsam
Pääsukese poe sagedased ostjad ütlevad, et sealt saab alati värsket puu- ja juurvilja, omanik on lahke ja aus – ei kiida kunagi kaupa, mis pole seda väärt. Veel olevat tal fenomenaalne mälu, mäletab, mida keegi on ostnud ja oskab neile soovitada just õiget kaupa.
Jüri Kurik lausub, kui tema poepidamise algusaastail oli ostjaile oluline, et kaup oleks odav, siis nüüd peetakse tähtsaimaks kvaliteeti: „Korralik kaup ei saagi olla kõige odavam.“
Jüri Kuriku valem kaubakvaliteedi tagamiseks on lihtne – ta peab saama oma partnereid usaldada, kui on kelleltki saanud kehva kaupa, siis teist korda samalt müüjalt ei osta. Võimaluse korral proovib hulgiladudes järele, mida ostab.
„Olen selles süsteemis nii kaua tegutsenud, et mul on piisavalt kogemusi. Tunnen suurt osa Eesti talunikke ja hulgimüüjaid. Suured hulgiostjad toovad juur- ja puuvilju Itaaliast ja Hispaaniast, mina töötan väiksematega, kes ostavad Poolast. Sagro tomat jäi mul poes seisma, sest sellel pole praegu maitset, seevastu magus ja õhukese koorega Poola vaarikatomat läheb väga hästi.“
Pääsukese omanik on püüdnud täita ka oma klientide erisoove, näiteks tellib üks pensionäriproua aeg-ajalt värskeid maasikaid, hulgimüüjad on tema ettepanekul ostnud Eesisse noori kookoseid: „Kuulan inimeste soove ja aeg-ajalt pakun ka omalt poolt neile midagi uut välja.“
Kuidas on Pääsukese poel õnnestunud aastaid kahe suure ketipoe vahel edukalt tegutseda? „Teen kõvasti tööd ja mul on tahtmine seda teha,“ tõdeb Jüri Kurik, kes vahelduseks kaupmehe-ametile käib sageli Jõgevamaal – Eesti riik tagastas Pedja jõe ääres Jaan Kuriku järeltulijaile 24 hektarit talumaad.
