Pühapäeval, 25. aprillil tuleb keskkonnaminister KEIT PENTUS-ROSIMANNUS Leesile kohtuma kohaliku rahvaga.
Kuusalu vallas Tammistu külas oma lapsepõlve suvekodu talukoha taastanud Marti Hääl, endine advokaat, Alexela Energia juht, algatas möödunud aasta lõpus Juminda poolsaare külade esindajatega arutelu Lahemaa rahvuspargi uue kaitse-eeskirja teemal. Seda ajendas kuuldud info, et Lahemaa kaitse-eeskirja eelnõu on tunnistatud valminuks ning suunatud keskkonnaministeeriumisse kooskõlastamiseks.
Külade esindajate kokkusaamisel sündis idee saata poolsaare kogukonna nimel keskkonnaministrile kiri. Selles teatatakse, et kohalike inimeste arvates ei ole eelnõu niisuguse kvaliteediga, mis annaks usku kohaliku elu arenguvõimesse ja jätkusuutlikkusse Lahemaal.
Kirjas on rõhutatud, et küsimus ei ole ühe või teise normi sõnastuses, vaid alustes, millele on rajatud kogu eelnõu. Selle menetlemise käigus küll küsiti rahvuspargi kogukonna ja eramaaomanike arvamust, aga nagu võib seletuskirja põhjal veenduda, sisulistes teemades kogukonna arvamustega ei arvestatud.
„Me ei saa põhimõtteliselt nõustuda sellise suhtumisega kogukonda ja eraomandisse,“ on öeldud kirjas ning lõppu lisatud palve, kui ministrile on oluline kogukonna arvamus ja visioon, siis oodatakse teda enne eelnõu kooskõlastamist ja edasist menetlemist Leesi rahvamajja mõtteid vahetama.
Nüüd on minister teatanud, et kohtub Lahemaa kaitse-eeskirja küsimuses kohaliku rahvaga 25. aprillil. Koosolek on avalik, korraldajate kinnitusel on oodatud kõik huvilised, kes soovivad kaitse-eeskirja teemal kaasa rääkida.
Kas luua muuseum või soodustada elu rahvuspargis?
Marti Hääl: „Kui vaatasin kaitse-eeskirja eelnõu, mis keskkonnakaitsjate arvates oleks justkui valmis, tundus mulle, et on vaja veel kord proovida muutust ellu viia, et pärast ei jääks hinge kriipima. Võibolla õnnestub siiski saavutada uus kvaliteet. Ma ei näe selles uues eeskirjas ridagi, mis reguleeriks rahvuspargis elavate inimeste ja ajalooliste külade püsimajäämist. Põhjalikult on tehtud eeltööd ja analüüsitud looduskeskkonna kaitsmist, kuid suurt midagi pärandkultuuri puudutavate teemade osas. Ometi on kaitse-eeskirjas nimetatud kaks põhieesmärki: looduse ja pärandkultuuri kaitse.“
Ta selgitab, et küsimus on selles, kas tegeleda Lahemaale muuseumi loomisega või hoida seda elava ja jätkusuutlikuna. Kuid kas on ratsionaalne teha muuseumi enam kui 40 000 hektarilisele alale: „Väärtuslikke poollooduslikke kooslusi ei loonud me emad-isad tuleviku jaoks, vaid olid loomad ja karjamaad. Ka hooneid ei rajatud ajaloolise kasutuse pärast, ikka vajadusest. Peaks mõtlema, kuidas pärandkultuuri säilitada, ning ette nägema, kuidas arendada ja soodustada sellega seotud tegevusi.“
Kuidas kaitsta rannakalapüüki
Ta toob näiteks rannakalanduse, mis on omaette kultuur ja oskus: „Kaitse-eeskirjas ei ole midagi, mis aitaks kaasa selle säilitamisele. Kalavarude kehv seis ei ole argument. Kui Soome lahes oleks täielikult kalapüük keelatud, siis saaks aru, miks lastakse Lahemaa rannakalandusel välja surra. Kuid kalapüük pole keelatud. Puudu on administratiivsest tahtmisest, et kehtestada Lahemaa rannaküladesse kalapüügi erireeglid, nagu on näiteks püsiasustusega väikesaartel.“
Marti Hääl on käesolevast aastast Juminda poolsaare külade esindajate ja seltside volitusel koos Tapurlast Artur Talvikuga, Virvelt Jaan Velströmi ja Jumindalt Aive Mõttusega Lahemaa koostöökogu liige. Märtsi alguses toimunud koosolekul Palmses oli juttu ka rannakalandusest ja sellest, kuidas võrgulubade saamiseks peavad rannakülade harrastuskalurid võistlema kõigi tallinlastega, kes soovivad Kurkse kandis kala püüda.
„Mulle öeldi, et kirjuta eelnõu Lahemaa rannakalapüügi kaitseks. Kuid kaitse-eeskiri ja selle eesmärgid on riiklik asi, miks peab kodanik riigi eest ise eelnõu kokku panema?“ kommenteerib Marti Hääl.
„Või lautrikoha, paadi- ja võrgukuuri rajamine, pärandkultuuris olid need rannaelu lahutamatu osa. Nüüd on nende ehitamine tehtud seadustega nii keeruliseks, et mina tänu juristiharidusele sain lõpuks hakkama, aga kui mõtlen vee-erikasutusloa protsessi peale, mida iga Lahemaa kodanik peaks läbima, siis pigem ei alustatagi. Me peaksime jõudma niikaugele, et kaitse-eeskiri ja seadused muutuksid, lautrikohtade rajamine ja korrastamine kui Lahemaa kaitse-eesmärgi kohane tegevus, oleks rannakülade elanikele mõistlik ning jõukohane.“
Vastuolulised nõuded
Lahemaa rahvuspargis toimetavatele inimestele suunatud nõuete vastuolulisust iseloomustab Marti Hääl enda kogemusega: „Poollooduslike koosluste hooldamine on riiklikult tunnustatud looduskaitseline tegevus. Soetasime veised, puhastasime hektarite kaupa võsastunud niite, võtsime oma kodu ümbruse rannaniidud ja endise küla ühiskarjamaad taas kasutusse. Kui tahtsime ehitada loomadele üle talve pidamiseks ka sobiva varjualuse, öeldi, et seda karjamaale Lahemaal ehitada küll ei tohi. Samas kiidetakse, kuidas poolloodusliku hooldamise parim viis on loomapidamine. Loomal peab olema ka ruum. Tuleks leppida kokku, kas loomadel tohivad Lahemaa rahvuspargis olla varjualused või poollooduslikke maid ei hooldata loomadega. Pärandkultuuri raames ei tohiks see küsimusi valmistada, ilma loomapidamishooneta meie esivanemad loomi ei pidanud.“
Ta lisab, et kohalikud elanikud on aastaid püüdnud selgitada, kuidas rahvuspargis kaitstakse keskkonda eraomandi arvelt, ent seda ei taheta kuulda võtta: „Keskkonnaametnikud on looduskaitselistes küsimustes kordades pädevamad kui kogukond, aga tuleb mõista, et loodust kaitstakse suures osas ka eramaadel ning inimeste elukeskkonnas. Kui näiteks erametsa majandamiseks esitatakse taotlus ja seda menetletakse kaheksa aastat, siis tuleb välja arvutada mittemajandamisest saamata jäänud tulu ja see kinni maksta. Tegelikult tuleks aga kogu energia suunata Lahemaa tuleviku visioneerimiseks ja selle saavutamiseks vajalike soodustingimuste loomisele, muuhulgas ka Lahemaa kaitse-eeskirjas.“
Kuidas rahvuspargis elamine teha eeliseks?
Ministrile saadetud kirjale alla kirjutanud Artur Talvik: „Asjad peaksid minema nii, et saaksime aru, kui tohutult suur eelis on elada rahvuspargis. Külla tulnud välismaalased arvavad, et siinsetel elanikel on vedanud. Tegelikkus on see, et nõuded ja takistused ei ole tasakaalus. Need ei tohiks olla liiga jäigad. Kui hakkasin Tapurlasse maja ehitama, öeldi esmalt, et see peab olema pisike, nagu vanasti olid kalurite majad. Õnneks on me küla alguses endise piiritusevedaja suur häärber, tänu sellele õnnestus mul oma maja teha soovitud suuruses. Keskkonnahoid ei saa olla inimesest nii palju tähtsam, et kodu rajamisel kirjutatakse ette, kui väike see peab olema. Tuleks teha nii, et siinsed inimesed tunnevad rõõmu, uhkust ja kasu elamisest Lahemaal.“
