Eelmised osad ilmusid Sõnumitoojas nr 32 ja 33. Koostatud Mati Õuna kirjutiste põhjal.
BORIS GORBUNOV
Üldmobilisatsioon kuulutati välja juba 22. juunil Saksa-NSV Liidu sõja alguse päeval. Eestis hakati mehi Punaarmeesse võtma juuli-augusti jooksul. Mobilisatsioon Eestis toimus etappidena eri maakondades eri päevadel. Sõjaväekohuslased pidid kindlaksmääratud ajal ilmuma kogunemispunkti. Käsust kõrvalehoidjat ähvardas mahalaskmine. Sõjaväekohuslased vältisid kutsete vastuvõtmist, hakkasid end varjama, liitusid metsavendlusega, põgenesid kogunemispunktidest. Enamik mobiliseerituid saadeti paari päeva jooksul raudteel või mereteel Tallinnast Leningradi. Kuna 8. augustist oli raudtee juba Saksa vägede kontrolli all, koguti Eesti kutsealused Tallinna sadamatesse, et saata Venemaale.
Tallinnast evakueerimisel 28.-29. augustil hävis Soome lahe voogudes inimeste ja laevade kõrval enamik mobilisatsiooni korraldanud ja juhtinud ENSV Vabariikliku Sõjakomissariaadi dokumentidest. Venemaal hakati Eesti kutsealuseid registreerima alles Eesti Laskurkorpuse loomisel. Nii polegi täpselt teada, palju Eesti mehi mobiliseeriti ja kui palju neist nõukogude tagalasse jõudis. Võib arvata, et mobilisatsioonipunktidesse ilmus 45 000 meest, neist 10 000 põgenes, 3000 hukkus Juminda miiniväljadel ja Venemaale jõudsid 32 000 meest.
Üks Tallinnast mobiliseeritud kutsealune Väino Laasnurm meenutab: „27. augusti õhtul hakkasime pikas kolonnis, neli meest reas, sadama poole astuma, kus meid paigutati Venemaa laevadele. Kogu tee Tallinna kogunemispunktist hipodroomist sadamani oli palistatud tiheda rahvahulgaga, kes olid tulnud Eesti mehi ära saatma. Valitses nukker meeleolu. Meid pandi laevale Alev. Kui laev mehi täis, hakkasime liikuma. Öö veetsime reidil, õhtul asusime teele. Jälle kõlas kõigilt laevadelt, kus Eesti mehed, Eesti hümn, millega ühinesid tuhanded kaldalolijad. Laul lõpuks vaikis ja tulekahjudes kodulinn Tallinn kaugenes suveõhtu hämarusse.”
28.-29. augustil sattusid paljud laevad Eestist mobiliseeritud meestega Juminda miiniväljale. Mati Õunal õnnestus saada Valentin Villemsoo kui ühe vähestest ellujäänutest mälestused sellest traagilisest ööst merel. Ta on praegu 93aastane ja elab Tallinnas. Valentin sattus Läti kaubalaevale Kalpaks, mille lastiks 1800 inimest.
Valentin meenutab: „Ilm oli 27. augustil vaikne, pilvine, tibutas uduvihma, Tallinn paistis silmapiiril tulekahjude punasel taustal. Mul jäid maha isa, ema, õde, vend. Järgmisel päeval keskhommikul hakkasid Saksa lennukid meie laeva pommitama. Laev rappus ja kõikus, surmahirm tuli peale. Lennukite rünnakud laevale kordusid veel ja veel. Ootamatult oli kuulda laevakeres tugevat plahvatust, laev kaldus vööri poole kaldu. Laeva jõumasinad seiskusid. Oli käsk tegutsemiseks, oma elu päästmiseks. Üksteist trügides tormati väljapääsu poole, maksis tugevama jõud, paaniline rüselemine. Oma noore mehe jõudu kokku võttes õnnestus mul haarata lauajupp ja vette hüpata. Vaist ütles – eemale uppuvast laevast, sest laev tõmbab koos veekeerisega kaasa ka inimesed.
Laevalt hüppasid vette kõik, kes suutsid. Laev keeras end järsult vertikaalsesse asendisse ja sekundite vältel, vööriga ees, vajus põhja. Pääseseid need, kes suutsid end vee peal hoida ja oskasid ujuda, hoidsid kinni laevalt vettejäänud ja vee peal püsinud esemetest, laudadest. Laevahukust vee peale jäänud esemetest tehti gruppide kaupa päästeparve-taolisi moodustusi. Viimane lootus ellu jääda oli meie parveks suur kastitaoline laeva abiehitis. Ronisime sellele viiekesi. Veel tuli 2 Saksa lennukit ja asusid pommitama siiani vee peal olnud laevu. Lähedal olnud laev läks kohe põhja, teine jäi põlevana vee peale. Kes vees ei taibanud ühineda gruppidesse, jäidki veepinnale üksi ulpima. Õhtune punane päike vajus silmapiiri taha, saabus augustiöö pimedus, ees ootas pime öö oma ohtudega.
Jätkub järgmises lehes.
