Jumala tempel

2529

Jaan Nuga, Harju-Jaani koguduse õpetaja

„Aga see, kes meid koos teiega on kinnitanud Kristusesse ja kes meid on võidnud, on Jumal, kes on meid ka pitseriga kinnitanud ning meile andnud käsirahaks Vaimu südamesse.“ (2Kr 1, 21-22)
Neid ridu kirjutades kumiseb mu peas veel äsja lõppenud Eesti Teaduste Akadeemia Meeskoori kontserdi avalugu: Pauluse esimese kirja korintlastele 3. peatüki read: „Eks teie tea, et te Jumala tempel olete“, millele Rudolf Tobias on viisi seadnud.
Me oleme Jumala tempel – meis elab Jumala Püha Vaim. Aga samas võib seda väljendit meie keeleruumis mõista ka Jumala pitseri tähenduses. Millise jälje jätame maailma? Kas on see Jumala jälg?
Lõppenud nädala neljapäeval olin Raasiku põhikooli jõulukontserdil, mille kava sidus väga osavasti üheks tervikuks tuntud muinaslugu vanapaarist, kes saab inglilt kingituseks lubaduse täita kolm soovi. Nagu ses loos ootuspärane, raiskab vanapaar kaks esimest soovi näägeldes tühja-tähja peale ning peab siis kolmanda kulutama eelneva olematuks soovimiseks.
Eks nõnda jookseb see lugu, see võrdpilt elust, igati ladusalt. Aga mis saaks siis, kui vanapaaril tuleks pähe tõeliselt olulisi asju soovida? Et laste peredes oleks armastust ja üksteisemõistmist. Et lapselapsed saaksid kasvamisega ilusasti hakkama. Et läbisaamine naabrite vahel oleks hea. Ja nii edasi. Kuidas see lugu siis läheks? Kas ingel saakski selliseid soove täita?
Eks teie tea, kuis me ühiskond ja perekonnad on mitmel viisil lõhestunud. Pühad on üksi jäänuile kõige raskem aeg. Kui argisekelduste keskel on üsna lihtne oma asjadega tegeleda ja iseend töösse uputada, siis pühad tuletavad meile tõeliselt tähtsat meelde ja suunavad me pilgu suhetele oma perekonnas ja sugulaste ning sõprade ringis. Sel hetkel oleks küll hea, kui leiduks ingel, kes aitaks unarusse jäetud suhteid elustada.
Sõna „ingel“ pärineb kreeka keelest ja tähendab kuulutust. Ingel on suisa ihulikult tuntav ja silmaga nähtavalt tõeline Jumala sõna. Kas leiduks Jumala Sõna, kes aitaks meil suhted lähedastega korda teha?
Õigupoolest just suhetest Jumala Sõna meile kõnelebki. Kui Jeesuselt küsiti, mis on tähtsaim suunis eluks, vastas ta: „Armasta Issandat, oma Jumalat, kogu oma südamega ja kogu oma hingega ja kogu oma mõistusega! See ongi suurim ja esimene käsk. Teine on selle sarnane: Armasta oma ligimest nagu iseennast! Neis kahes käsus on koos kogu Seadus ja Prohvetid.“ (Mt 22,37-40).
Jumal on meile selle ingli saatnud. Veelgi enam: Ta on ka ise tulnud, et elada meiega koos ja saada eluks meie südames. Kirikus, armulaual, tuleb Jumal ja teeb oma elu aseme meisse.
Kui nüüd Jumal on lihaks saanud Sõnas ülima armastuse tõeks teinud, milline on siis meie vastus sellele? Kui Jumala Vaim meis elab, milline on siis meie jälg siin maailmas?
Uku Masing, üks me viimase sajandi suuremaid mõtlejaid, on öelnud nõnda: „Armastus mu meelest peaks olema enamvähem pidev mõtisklemine, mida teha teisele, et ta naeraks meelehääst. Pidev mõtisklemine toob kaasa teostamisegi. Ja sellega on öeldud kõik algusest otsani. Kõik, mida saaks öelda veel, on ainult seletused sellele. Aga, kui keegi hakkab mõtlema kõigest, mida teine võiks teha temale, kuid pole teinud, siis ta pole armastaja, vaid kaupmees, nagu mina sageli. Ja see lugu on kurb.“
Eks me tõesti kipume kauplema, nagu too vanapaar seal etenduses. Aga on ka teine tee elamiseks. See on küll kitsam ja pingutust nõudvam, kuid pakub ka palju enam rõõmu. Kui mõtiskleme lakkamatult selle üle, mida head me tahaks teha oma lähedastele, ning palume ingleid appi seal, kus oma käed lühikeseks jäävad, siis see ongi tee, mis toob rahu ja rõõmu.
Õnnistagu Jumal meile neid pühi, tulgu tema me südamesse elama ja avagu me silmad märkamaks neid, kelle eest palvetada – keda armastada!