JAANUS JALAKAS 25 aastat vaimuliku ametis

3626

Kuusalu Laurentsiuse koguduse õpetaja tähistas tööjuubelit pühapäeval. 9. oktoobril pärast lõikustänupüha jumalateenistust.

Kuusalu pastoraadis toimunud tänuõhtusöögil osalesid peapiiskop Andres Põder, piiskop Einar Soone, Ida-Harju praost Tauno Kibus, Kuusalu vallavanem Urmas Kirtsi, praostkonna teised vaimulikud, Kuusalu Laurentsiuse koguduse liikmed, sõbrad. Jaanus Jalakas palus kingitusi mitte tuua ja kõnesid mitte pidada. Oma sõnavõtus meenutas ta 25 aasta jooksul tehtut ning tänas koostööpartnereid, sõpru ja abilisi.

Jaanus Jalakas ordineeriti ehk pühitseti vaimuliku seisusesse 1. oktoobril 1986. aastal Tallinna Toomkirikus.

Ta on pärit Härmakosu külast, kuni 8. klassi lõpuni õppis Kuusalu koolis. Edasi läks õppima Jäneda sovhoostehnikumi agronoomiks – isa Paul Jalaka jälgedes.
Isa töötas Kehra sovhoosis Vikipalu, Pillapalu ja Härmakosu brigadirina.

„Kui olin 1981. aastal Kehra sovhoosis diplomieelsel praktikal, sain aru, et ei taha selle eri­ala peale minna. Oli selge, et minu kutse on saada kirikuõpetajaks. Eeskuju oli Kuusalu koguduse õpetaja Eduard Salumäe – elasin Kuusalu koolis õppides tema pere juures. Mu isa oli aastaid koguduse juhatuse esimees,“ meenutab Jaanus Jalakas Sõnumitoojale.

Usuteaduste Instituudi kaug­õppesse astus ta 1983. aastal. Töötas Tallinna Toomkirikus kütjana ja kirikumehena, oli ka ametis nukuteatris. 1985. aastal läks Hiiumaale kirikuõpetajale appi. Pärast ordineerimist sai Kärdla, Reigi ja Pühalepa koguduste õpetajaks, elas perega Kärdlas. Lühemat aega töötas ta ka Käina ja Emmaste koguduste õpetajana.

Hiiumaal oldud aja kohta sõnab Jaanus Jalakas, et seal oli kogudustega väga hea koostöö: „Meenub, kuidas tahtsime Pühalepa kirikut kogudusele tagasi, see oli muudetud viljalaoks. Kui täitevkomiteest uuriti, et kuidas saame oma väikeste sissetulekutega kiriku korda teha, vastas koguduse juhatuse esimees, et meil on noor õpetaja, usume, et saab hakkama.“

Pühalepa kiriku korrastamisse on õpetaja sõnul läinud palju riigi raha, aga see sai korda, pühitsemistalitus oli 1992. aastal.

„Kuusallu tulin kirikuõpetajaks 30. novembril 1997. aastal. Siin oli natuke teine olukord, alguses ei läinud nii hästi, püüdsin olla väga demokraatlik. Näen kogu Eesti kirikus probleemi– kogudus peaks olema õpetaja tugi, aga alati ei ole, veetakse vägikaigast, et kumb on olulisem, kas juhatuse esimees või õpetaja. Kuid tuleks tegutseda üheskoos. Hiiumaal elamise ajal oli Kuusalu kogudus mu silme ees, aga vahepeal olid asjad läinud hoopis teisiti,“ räägib Jaanus Jalakas.

Kuusalusse tuli kirikuõpetaja abikaasa Anne ning laste Hanna, Samueli, Oti ja Ingeliga. Alustati õpetaja elumaja remondiga.

„Maises mõttes oli meil Hiiumaal turvalisem elu. Aga raske aeg sai Kuusalus mööda. Pärast koguduse juhatuse erakorralisi valimisi on alles jäänud väga tublid abilised. Arenguruumi on muidugi maa ja ilm, aga oleme saanud Kuusalus ja Leesil koguduse hoonete katuseid korda teha, teinud mitmesuguseid hooldustöid. Kuusalus õnnestus see tänu koguduse nõukogu esimehele Martin Urvale ja Kuusalu vallale ning Leesil tänu Loksa valla tookordsele vallavanemale Madis Praksile. Loksa kiriku juures oleme samuti saanud abi omavalitsustelt.“

Jaanus Jalakas on ka Leesi Katariina koguduse õpetaja ja Loksa Maarja kiriku hooldaja õpetaja. Aastatel 1998-2007 oli ta Ida-Harju praost.

Viimase aja suuremad projektid on Jaanus Jalaka eestvedamisel viidud Kuusalu kihelkonnas ellu tänu Euroopa Liidu Leader-programmile – Kuusalu Laurentsiuse kirik ja Loksa Maarja kirik said tornikellade komplektid.

„Üldkokkuvõttes on läinud hästi, kuigi loomulikult võiks paremini,“ sõnab ta. „Meie pere lapsed on suureks saanud, läinud ära Tallinna. Õpetaja Salumäe pani Kuusalu kirikuaias oma lapsed tööle, ka meie lapsed on siin saanud töökasvatuse. Kuusalu on ideaalne koht töö abil oma lapsed üles kasvatada, kui võrdlen Eesti maakogudusi. Oleks paras aeg tee lahti teha järgmisele perele. Mingit äraminekuplaani ma ei pea, aga aeg on selleks küps.“

Veel lausub Jaanus Jalakas, et kogudusetöö pole peamiselt mitte hoonete korrastamine, vaid eelkõige loomulikult hingehoid.