Jaanipäevast, võidust, vabadusest, vabaolemise oskusest

1252

Igal rahval ja riigil on omad tähtsad ja tähistamist väärivad sündmused. Osa neist on iseloomulikud ja tähtsad vaid sellele konkreetsele rahvale-riigile, teised omavad laiemat tähendust. Osad on seotud rahvalike traditsioonidega, teised rahvusele olulised ja osad jälle riigi käekäiku kajastavad.

Eestlastel on suve keskele sattunud järjest 2 olulist päeva – võidupüha ja jaanipäev. Kui  jaanipäev on eestlastele suvepühana olnud rahvalikuks pidupäevaks ajast-aega ja ilmselgelt enne sedagi, kui temast sai jaanipäev (ristiusuga seotud), siis võidupüha on ajaloolises mõttes päris värske päev ja tegelikult oluline omariikluse mõistes põhiliselt meile endale. See tähistab võitu ühe suurriigi vägede üle, mis vormistati vabadussõjas 23. juunil.1919.

Eraldivõetuna oli Landeswehri sõda vaadeldav relvakonfliktina, kuid tegelikult oli ta üks osa meie vabaks võitlemise teel ja tema tähtsusest saime eriti eredalt aru pärast vabaduse uuesti kaotamist. Seega on see päev meie ajaloos sama oluline kui iseseisvuspäev 24. veebruaril 1918 või Tartu rahu sõlmimise päev 2. veebruaril 1920.

Need kuupäevad on vaadeldavad verstapostidena eestlaste vabaks saamise teel, mille lõpetab 20. august 1991. Nüüd oleme vabad saanud olla pikema perioodi kui 1918. aastal iseseisvusdeklaratsiooni ette lugemise järgselt.

Kohati tundub, et vahepealset okupatsiooni pole olnudki, võtame oma vabana olemist loomulikuna. Kahjuks käib sellise unustamisega käsikäes ka vabaduse mõistele sisu andmisel unustamine, et õiguste kõrval on  meil kõigil olulisel kohal kohustused, vabadusega on tihedalt seotud vastutus. Meie vabadusi piiravad kooselureeglid, mille puhul on olulisel kohal teiste inimeste õigused. Osa neist reeglitest reguleeritakse seadusega, osad on jäänud heade tavade valdkonda.

11. juuni Sõnumitoojas ühe arvamusloo näitel on hea iseloomustada sõnavabaduse väärkasutust. Autor põimib oma arvamusloosse suvaliselt detaile, mida tegelikkuses ei saa omavahel siduda ja siis teeb vägivaldseid järeldusi.

Teine näide on meie igikestev haldusreform, millest paljud tahavad rääkida, kuid vähesed saavad aru, mida selline reform tegelikult tähendab. Kahjuks rääkijad takerduvad peaaegu alati piiride tõmbamisse, mis aga ei ole haldusreform.

Ei saa keelata kasutamast vabadust olla pealiskaudne, kahepalgeline või rumal, kuid siis peab olema valmis ka järelmiteks – naerualuseks sattumisest  kuni laimu eest vastutusele võtmiseni. Vastutusest vabastab teatud tõend, aga siis reeglina piiratakse ka isiku vabadus.
Seega on meie üheks oluliseks vabaduseks vabadus oma mõtteid väljendada, aga oma mõtete väljendamisel on kena neid faktiliste argumentidega põhjendada. Paraku paljud meie sõnavabaduse nautijad ei võta endale argumenteerimise kohustust, parimal juhul ehk emotsionaalse-demagoogilise. Argumenteerimata arvamuse avaldus on sõnavabaduse väärkasutus, pooltõdede esitamine on selle kuritarvitamine. Ja nii on ka kõikide muude vabadustega.

Me oleme täna küll vabad, kuid me peame ikka veel õppima vabad olema ja vastavalt käituma.

Soovitan kõigile vahel vabaduse ja vastutuse teemal mõtelda ning soovin kõigile ilusat võidupüha ning rõõmsaid vihmata jaane.