Igaüheõigus eeldab teistega arvestamist

1523

Kalvi Kõva, Riigikogu maaelukomisjoni esimees, SDE

Augustis hakkas kehtima looduskaitset ja igameheõigust reguleeriv seadus, mis  on põhjustanud nii vastakaid arvamusi, kriitikat kui ka infomüra.
Seega väärivad seadusesätted, mis täpsustavad ja üksjagu ka muudavad inimeste looduses liikumises  korda, üleseletamist.
Igameheõigus lähtub põhjamaisest arusaamast, et loodus on rahva, meie kõigi ühine vara, millest igaühel on õigus osa saada. See õigus paneb samas kõigile – matkajatele, loodusehuvilistele, marjulistele – seenelistele ja mõistagi ka maaomanikele kohustuse ümbritsevat keskkonda hoida.
Erinevalt varasemast, mil tähistamata ja piiramata eramaal võis viibida päikesetõusust päikeseloojanguni, lubab uus seadus eramaal ööpäevaringselt olla. Siin kehtivad küll mitmed olulised  tingimused ja erandid.
Iga mõistlik matkasell või metsas jalutaja teab ju,  et ta ei tohi minna maaomaniku õuemaale või maatükile, mida sealsed elanikud aktiivselt kasutavad.  Ja loomulikult  tuleb igati austada teiste inimeste kodu puutumatust ja privaatsust.
Võõral maatükil viibides ei tohi häirida kellegi kodurahu, lärmi teha ega teiste vara kahjustada, näiteks tallata vilja või aedvilja. Kui nii  peaks  minema,   siis  on  maaomanikul õigus nõuda kahju hüvitamist.
Omanikul on täielik õigus mitte lubada võõraid oma maale,  ta tohib ise tingimusi seada ja oma huve täiendavalt kaitsta. Parimaks viisiks on siltide, mis teatavad kas „võõrastel viibimise keelust“ või „sissesõidukeelust,“ väljapanemine.
Näiteks  võib omanik lubada oma maal matkata, kuid mitte seeni korjata. Ta võib anda ka suusõnalisi korraldusi, nõudes oma krundilt lahkumist või häirimise lõpetamist.
Tähistamata ja piiramata eramaal võib telkida kuni 24 tundi, kui omanik pole seda ära keelanud. Kui on plaanis pikemalt telgiga vabas õhus viibida  ja loodust nautida, tuleb selleks omanikult luba küsida.
Jätkuvalt on jõus vana reegel, et lõket tohib süüdata vaid sellises kohas, mille omanik on lõkketegemise kohana ära tähistanud. Seadusesse on kirjutatud ka punkt, et kui on välja kujunenud mingi jalgraja või tee kasutamise tava, siis  peab omanik lubama jalakäijad ja jalgratturid sellele teele.
Peab ütlema, et loodushuvilised on sarnaste reeglite järgi talitanud juba pikki aastaid minu kodutalu maadel, mis asuvad Haanja looduspargis. Selle aja jooksul pole vähemalt mina kohanud ühtegi ebasoovitavat   telkijat   või  matkajat   ega   näinud  tüüpe,  kes  tulevad metsa lagastama või lärmama.
Seega loodan väga, et loodussõprade ja maaomanike rahumeelne eksistents on pisut muutunud korra raames ka mujal Eestis võimalik.
Mitmed keskkonnaeksperdid on juba toonud välja, et üheks võtmesõnaks siin saab olema omavaheline suhtlemine ehk asja inimlik külg. Teisisõnu tuleb käituda vastutustundlikult, üksteist arvestavalt ja austavalt. Oleks äärmiselt kahetsusväärne, kui loodusesse tulijad hakkaksid igameheõigust kuritarvitama.
Eestimaa kauni looduse kaitsmine ning järeltulevastele põlvedele hoidmine on meie kõigi kohus. Olgu siis riigimaadel ja RMK matkaradadel või eramaadel.