Ida-Harju sotsiaaltöötajad arutasid tulevikuplaane

3539
Vasakul REIN HEINA ja AIRI ÖÖSALU Loksalt, nende vastas AARE ETS ja PILLERIIN KURG Kuusalu vallavalitsusest, LIIVI VAIN Jõelähtme vallavalitsusest ja LIIVI PUUMETS Raasiku vallavalitsusest.

Ida-Harju sotsiaalteemalisel koosolekul Kehras räägiti sotsiaaltranspordist, tugiisikutest, koduhooldusest ja koolitusvõimalustest.

Harju ettevõtlus- ja arenduskeskus on asunud kaardistama, mis ideed ja ettepanekud on piirkonna sotsiaalvaldkonna töötajatel, millised on nende suurimad mured ning mida soovitakse parandada. Teravaim teema, mis on välja tulnud Harju kõigis omavalitsustes, on sotsiaaltransport – praegu pusib iga omavalitsus ise transporti, sotsiaaltöötajad sõidavad päevad läbi ning veavad kliente. Leiti, et niimoodi pole ilmselgelt mõistlik ning lahendus võiks olla, et omavalitsused teeksid transpordi pakkumisel koostööd.
Praeguse plaani järgi on tulemas kolm rahastusvooru, neist esimene sügisel, kui laiali jagatakse 5 miljonit eurot sotsiaalteenuste sisuliseks arendamiseks. On teada, et millegi uue ehitamiseks sellest kindlasti ei jätku, küll aga on läbirääkimistel, et raha võiks saada väiksemate sisustus- või ehitustööde tarbeks. Järgmisel aastal on plaanis taotlusvoor 8 miljoni euroga ning 2018. aastal on toetusraha 18 miljonit.
Sotsiaalteenuste planeerimise avaseminar oli 27. jaanuaril, veebruaris olid Harjus kolm piirkondlikku töökoosolekut, Ida-Harju sotsiaalvaldkonna töötajad kohtusid 10. veebruaril Kehras Anija vallamajas.
Harju ettevõtlus- ja arenduskeskuse projektijuht Juta Asuja sõnas, et kohtumistel on välja tulnud kõigile ühised, kõige üldisemad vajadused, mida on vaja hakata lahendama ja täitma. Ta rõhutas, et nimekiri pole veel lõplik ning ministeerium pole meetmeid lõplikult välja töötanud, selleks peavad andma maakondlikud arenduskeskused sisendi, et minna täpsemaks.
Ta märkis, et sotsiaaltranspordi süsteemi arendamine omvalitsuste kaupa eraldi läheks väga kalliks, poleks jätkusuutlik ega mõistlik: „Oleme mõelnud, et transporti võiks korraldada ühiselt üle Harjumaa, kui mitte üle Eesti.“
Jaanuaris tutvustas ühisest sotsiaaltranspordist rääkimas esindaja Lääne-Viru Omavalitsuste Liidust (VIROL), kelle koostööpartnerid on omavalitsused neljast maakonnast.
Juta Asuja sõnas, et ülevaade oli informatiivne ning silmiavav ning omavalitsusjuhtidel on otsustamiskoht, kuidas sotsiaaltransporti paremini korraldada: „Selge, et ei olda rahul praeguse variandiga, et sotsiaaltöötajad aina sõidavad ning teevad põhitööd siis, kui jõuavad.“ Ta lisas, et kindlasti ei tohiks teenuse eest võtta kliendilt rohkem raha, kui maksaks  piirkonna  ühis­transpordi pilet.
Loksa abilinnapea Rein Heina lausus, et Loksal on siiani hästi toiminud tasuta väikebussiteenus, mida korraldas Loksa haigla endine omanik Ida-Tallinna keskhaigla. Transport viis 3 korda nädalas rahvast Tallinnasse arstile ning kaasa said kõik soovijad. Kuna Loksa haigla on müügis, pole teada, mis saab transporditeenusest edasi.
Teine teema, millele sotsiaaltöötajad tähelepanu juhtisid, oli tugiisikud ja isiklikud abistajad – nende leidmine, motiveerimine ja koolitamine. Toodi välja, et palgad on väga väikesed ning tugiisikutel pole motivatsiooni – tuge tugiisikule ei ole, kuigi omavalitsuste vajadus nende järele aina kasvab.
Juta Asuja rääkis, et tugiisikuid nõutakse järjest rohkem ka siis, kui laps on käitumishäiretega – kui see on sisse kirjutatud rehabilitatsiooniplaani, on vanematel õigus nõuda. Seega tuleks tema sõnul ühtlustada arusaamad, kellele on tugiisik mõeldud, ning võiks olla ühine keskus, kust omavalitsused saaksid hankida tugiisikute teenust.
Anija abivallavanem Marge Raja ütles, et tugiisik vajab kindlat tööd ning see ei tohiks olla väga raske, vald võib küll maksta koolituse eest, kuid ei suuda tagada, et tugiisik jääks tööle – tunnitasu on sama, kuid abivajajad on erinevad, ning kui on tegu väga raske hoolealusega, otsib tugiisik lihtsamat ja rahulikumat tööd.
Sotsiaaltöötajad sõnasid, et tugiisikute esmased sihtrühmad peaksid olema lastega pered ning puudega lapsed, samas on tugiisikuid vaja ka vanglast vabanenutele, eakatele.
Veel arutati, et haridusliku erivajaduse lastega on mõnel pool nii, et vald tasub tugiisikule ühe osa, vanem teise – kui mõlemad vanemad käivad tööl, ei peakski tulema kogu raha omavalitsuselt.
Koduhoolduse teemal rääkisid sotsiaaltöötajad, et toimiv abivahend on häirenupp, kuid see tekitab paljudes ebameeldivust ning sotsiaaltöötajates hirmu, et peab olema pidevalt valves. Variant oleks ka telehooldus, mille katsetamise vastu on ministeeriumil suur huvi.
Vajadus oleks abistajate järele, kes on näiteks insuldi tagajärjel kodus ning vajaksid vahel tõstmist, pesemist, riidesse panekut – koduhooldustöötajat, kellel on põetusalased teadmised ning aitaks abivajaja ree peale, selline töötaja võiks olla piirkonna peale. Lisaks oleks vaja asendushooldusteenust, kui hooldaja peab paariks tunniks ära käima.
Sotsiaaltöötajad  sõnasid,  et  ootavad toetavaid tegevusi – koolitusi, supervisioone, teenuste standardite ühtlustamist, ühtlaseid hindu, sest arusaamatust on palju.
Marge Raja märkis, et mitmel kohtumisel on tulnud välja, tegelikult pole sotsiaaltöötajatel võimalusi, aega ega võimalust kogemuste vahetamiseks ning üksteise kogemustest õppimiseks.

Eelmine artikkelAIDI GERDE TUISK ja STEFAN LOOTUS Eesti MV poodiumil
Järgmine artikkelAnija ja Aegviidu valla ühinemist hakkavad arutama 5 töörühma