Ida-Har­ju Koos­töö­ko­ja liik­med tut­vu­sid Mon­te­neg­ro kul­tuu­ri ja et­te­võt­lu­se­ga

Mai­kuus käi­sid Ida-Har­ju Koos­töö­kot­ta kuu­lu­va­te et­te­võ­te­te ja MTÜ­de esin­da­jad, st­ra­tee­gia juht­ko­mis­jo­ni ja hin­da­mis­ko­mis­jo­ni liik­med ning te­gev­mees­kon­na töö­ta­jad – kok­ku 16 ini­mest Ani­ja, Raa­si­ku ja Ko­se val­last – nä­da­la­sel õp­pe- ja ins­pi­rat­sioo­ni­rei­sil Bal­ka­ni pool­saa­rel asu­vas väi­ke­rii­gis, 2006. aas­tal Ser­biast ise­seis­vu­nud Mon­te­neg­ros.

„Se­ni ole­me õp­pe­rei­si­del käi­nud vaid Eu­roo­pa Lii­du liik­mes­rii­ki­des. Mon­te­neg­ro ei kuu­lu Eu­roo­pa Lii­tu ega saa osa Lea­der-prog­ram­mist, kuid on ju­ba peaae­gu 15 aas­tat ol­nud kan­di­daat­riik. Oli hu­vi­tav min­na vaa­ta­ma, miks neid po­le se­ni vas­tu võe­tud, mil­li­sed tin­gi­mu­sed on neil täit­ma­ta. Rei­si pea­mi­ne ees­märk oli tut­vu­da pä­rand­kul­tuu­ri, et­te­võt­lu­se, ko­ha­li­ku toi­du ja too­de­te­ga,“ lau­sus Ida-Har­ju koos­töö­ko­ja aren­dus­juht Sil­le Noor.

Ta li­sas, et mon­te­neg­ro­la­sed on vä­ga et­te­võt­li­kud – eest­las­te­le näi­da­ti nii pe­re­fir­ma­sid kui suurt riik­lik­ku vei­ni­töös­tust, sa­mas on seal jät­ku­valt pal­ju kor­rupt­sioo­ni ja eri­ti just maa­piir­kon­da­des ka mus­talt töö­ta­mist ehk mak­su­de maks­mi­sest kõr­va­le­hii­li­mist.

Li­saks Sil­le Noo­re­le osa­les rei­sil Ani­ja val­last Pi­ret Mõt­tus MTÜst Keh­ra Raud­tee­jaam. Raa­si­ku val­la MTÜ­sid ja et­te­võt­teid esin­da­sid Maar­ja Si­kut, Mar­git Ee­rik, Õn­ne­la Met­saorg, Ka­rin Möl­lits, Kai­do Kir­sip, Vel­lo Te­der ja Ala­ri Kruus­vall.

Pä­rand­kul­tuur
Mon­te­neg­ro pä­rand­kul­tuu­ri­ga said Ida-Har­ju kü­la­li­sed tut­vu­da ran­ni­ku­lin­na Ko­to­ri piir­kon­nas.

„Kü­las­ta­si­me Pe­ras­ti lin­na ja Pü­ha Jü­ri saart. Le­gen­di jär­gi leid­sid kaks ven­da veest neit­si Maar­ja ikoo­ni ja vii­sid kal­da­le, kuid ikoon il­mus me­res sa­mas ko­has uues­ti. Sel­les näh­ti mär­ki, et te­gu on pü­ha pai­ga­ga ning ikoo­ni il­mu­mi­se koh­ta ha­ka­ti ra­ja­ma saart. Lae­vad täi­de­ti ki­vi­de­ga ja las­ti va­ju­da me­re põh­ja. Ku­lus 130 lae­va ja tek­kis saar, ku­hu ehi­ta­ti ki­rik. Ki­ri­kus on maa­le ja tä­nup­laa­te pal­ju­delt poe­gi ja me­hi me­relt ko­ju oo­da­nud ema­delt ja nais­telt,“ ju­tus­tas Sil­le Noor.

Prae­gu on see ka­to­li­ku ki­rik po­pu­laar­ne lau­la­tus­te kor­ral­da­mi­se paik: „Usk on Mon­te­neg­ro ela­ni­ke jaoks vä­ga olu­li­sel ko­hal.“

Ko­to­ri lah­te, mis on üks Aad­ria me­re ran­ni­kust kõi­ge kau­ge­ma­le ula­tu­vaid lah­ti, on ni­me­ta­tud Eu­roo­pa kõi­ge lõu­na­pool­se­maks fjor­diks. La­he sü­ga­vai­mas so­pis asu­vat lin­na ümb­rit­seb Ve­neet­sia va­ba­rii­gi ajal ehi­ta­tud lin­na­müür ja ar­hi­tek­tuu­ris do­mi­nee­ri­vad sel­lest ajast pä­ri­ne­vad hoo­ned.

Ko­ha­lik­ku pä­rand­kul­tuu­ri ka­su­ta­tak­se ka piir­kon­na aren­da­mi­sel. Ko­to­ri kü­las­ta­vad suu­red kruii­si­lae­vad ja vä­ga pal­ju tu­ris­te – sel ajal täi­tub lin­na­ke ini­mes­te­ga ning ko­ha­li­kud saa­vad oma sis­se­tu­le­ku tu­ris­te tee­nin­da­des.

Riik­lik vii­na­mar­ja­kas­va­tus ja vei­ni­töös­tus
Ühel päe­val oli Ida-Har­ju rah­val väl­ja­sõit Mon­te­neg­ro pea­lin­na Pod­ri­va lä­his­te­le, mis on kuu­lus vii­na­mar­ja­kas­va­tu­se piir­kond. Es­malt sõi­de­ti Ost­ro­gi kloost­ris­se, mis asub 900 meet­ri kõr­gu­sel me­re­pin­nast ja oli alg­selt ehi­ta­tud kal­ju­koo­bas­tes­se. See on üks täht­saim or­to­dok­si kloos­ter, kus hoi­tak­se Mon­te­neg­ro ühe au­väär­se­ma pü­ha­ku Pü­ha Vas­si­li säil­meid, ning mis on ka tun­tud pal­ve­rän­na­ku­te koht.

Sa­mal päe­val kü­las­ta­ti Plan­ta­ze vii­na­mar­ja­kas­va­tust ja vei­ni­töös­tust. Mon­te­neg­ro tu­han­de aas­ta ta­gus­te­le vei­ni­toot­mi­se tra­dit­sioo­ni­de­le tu­gi­nev Plan­ta­ze on Eu­roo­pa üks suu­re­maid vii­na­mar­ja­de, vei­ni­de ja vii­na­mar­jab­rän­di toot­jaid. 1963. aas­tal loo­dud et­te­võ­te kuu­lub rii­gi­le ning an­nab rii­gi­kas­sas­se ar­ves­ta­ta­va tu­lu. Vii­na­mar­ja­kas­van­du­se pin­da­la on li­gi 2,3 hek­ta­rit, mil­lelt kor­ja­tak­se üle 22 mil­jo­ni ki­log­ram­mi vii­na­mar­ju aas­tas. Aas­tas vil­li­tak­se ku­ni 16 mil­jo­nit pu­de­lit vei­ni, mi­da müüak­se 44 rii­gis.

Vii­na­mar­jaaed on ra­ja­tud vä­ga ki­vi­se­le pin­na­se­le – 5 prot­sen­ti pin­na­sest on muld, 95 prot­sen­ti moo­dus­ta­vad ki­vid. Kok­ku on seal um­bes 9 mil­jo­nit vii­na­mar­ja­tai­me, 29 eri sor­ti. Poo­koks­te ehk uu­te vii­na­mar­ja­tai­me­de are­ta­mi­se ja kas­va­ta­mi­se­ga te­gel­etak­se ko­ha­peal. Tai­med on are­ta­tud seal­se pin­nas­ti­ku jär­gi – juu­red tun­gi­vad või­ma­li­kult sü­ga­vas­se maa­kih­ti­des­se, et taim ta­luks pa­re­mi­ni kui­va.

Saa­ki ko­ris­ta­tak­se vä­he­mal mää­ral ma­si­na­te­ga, suu­res osas kä­sit­si. Igal aas­tal pal­ga­tak­se sel­leks li­sa­töö­jõu­du, 600-1000 töö­ta­jat pea­mi­selt Tür­gist, Ma­ke­doo­niast ja Ser­biast. Vei­ni­vii­na­mar­ja­de ko­ris­tus kes­tab juu­li lõ­pust sep­temb­ri lõ­pu­ni, osa kor­ja­tak­se ka ok­toob­ris, et mar­ja­suh­kur val­miks ja saaks ma­gu­sat vei­ni.

Eest­las­te­le näi­da­ti üh­te kol­mest vei­ni­keld­rist, mil­les val­mib aas­tas li­gi­kau­du 2 mil­jo­nit liit­rit eri­ne­vaid vei­ne. Vei­ni­keld­rid on teh­tud en­dis­tes­se len­nuan­gaa­ri­des­se, kus tem­pe­ra­tuu­ri kõi­ku­mi­sed on mi­ni­maal­sed, mis on vei­ni­toot­mi­se jaoks vä­ga täh­tis.

Et­te­võt­tel on ka vir­si­kuis­tan­du­sed. Nen­de too­dan­gust val­mis­ta­tak­se ko­ha­lik­ku aroo­mi­joo­ki ra­ki­jat. Kaa­saeg­se­tes vir­si­kuis­tan­dus­tes ka­su­ta­tak­se tilk­nii­su­ta­mist ja kunst­vih­ma­süs­tee­me, mis loo­vad või­ma­lu­se too­ta 12 eri sor­ti vir­si­kuid ja 4 sor­ti nek­ta­rii­ne üle 600 ton­ni aas­tas.

Riik­li­ku et­te­võt­te eri ük­sus­tes on 500 ala­list töö­ta­jat. Li­saks vii­na­mar­ja- ja vir­si­ku­kas­van­dus­te­le, vei­ni­toot­mi­se­le ning poo­keoks­te toot­mi­se­le te­gel­etak­se veel fo­rel­li­kas­va­tu­se, olii­viõ­li toot­mi­se ja res­to­ra­ni­de pi­da­mi­se­ga. Ka vi­ker­fo­rel­li toot­mi­ses ol­lak­se Mon­te­neg­ros üks suu­rim – too­dang on üle 100 000 ton­ni aas­tas. Kunst­li­kult ra­ja­tud fo­rel­li­tii­gi pin­da­la on li­gi 6000 ruut­meet­rit.

Loo­dus­tu­rism
Ühel rei­si­päe­val tut­vus Ida-Har­ju Koos­töö­ko­ja grupp Mon­te­neg­ro loo­dus­kau­ni­te koh­ta­de­ga: Mo­ra­ca oru, Dur­mi­to­ri rah­vus­par­gi ja Eu­roo­pa kõr­gei­ma, Ta­ra jõe kan­jo­ni­ga, li­saks käi­di Zabl­ja­kis, kus asub Mon­te­neg­ro kuul­saim suu­sa­kes­kus.

Maar­ja Si­kut kir­jel­das, et loo­du­se poo­lest on Mon­te­neg­ro vä­ga mit­me­ke­si­ne – me­ri ja ran­nad va­hel­du­vad kal­ju­de ja kan­jo­ni­te ning lop­sa­ka tai­mes­ti­ku­ga. Mo­ra­ca kan­jo­nit pee­tak­se üheks loo­dus­kau­ni­maks piir­kon­naks Mon­te­neg­ros. Tu­ris­mi­tee­nu­se pak­ku­jaid on ko­ha­peal vä­he­või­tu, kuid soo­vi­jail on või­ma­lik min­na näi­teks par­ve­mat­ka­le või ka­las­ta­ma. Eest­las­te­le jäi sil­ma, et tee­nus­te rek­laa­mi­le ko­ha­peal ei pa­nus­ta­ta, bän­ne­rid olid va­nad ja plee­ki­nud.

Dur­mi­to­ri rah­vus­par­gis ja Ta­ra jõe kan­jo­ni juu­res pa­ku­tak­se mat­ka­mis­või­ma­lust, on jalg­rat­ta­rent. Piir­kond on mä­gi­ne, tee­ra­jad kit­sad, jär­sud ja ki­vi­sed. See­tõt­tu on seal lii­ku­mi­ne väl­ja­kut­se­te­roh­ke. Seik­lus­hu­vi­lis­te­le pa­ku­tak­se ka või­ma­lust las­ku­da tros­si­ga üle Ta­ra jõe kan­jo­ni.

Tu­ris­ti­de seas on po­pu­laar­ne rah­vus­par­gi üks pea­mi­ne vaa­ta­mis­väär­sus – 365 meet­rit pikk ja kan­jo­ni põh­jast 172 meet­ri kõr­gu­sel asuv Dur­de­vi­ca sild. Sel­le juu­res on müü­gi­kios­ke, kus saab kaa­sa os­ta või maitsta ko­ha­li­ke kä­si­töö­meist­ri­te ning toi­du- ja joo­gi­val­mis­ta­ja­te too­teid, näi­teks mett, gra­naa­tõu­na­vei­ni, ka ko­ha­li­ke tra­dit­sioo­ni­de jär­gi val­mis­ta­tud nap­su, mil­le pu­de­lis on puu­vi­li. See on pu­de­lis­se pan­dud vil­ja val­mi­mi­se ajal ning kas­va­nud pu­de­lis nii suu­reks, et enam väl­ja võt­ta ei saa.

Zabl­ja­ki suu­sa­kes­ku­ses har­ras­ta­tak­se tal­vel mäe­suu­sa­ta­mist, su­vel on või­ma­lik mat­ka­ta või sõi­ta ATV­ga, har­ras­ta­da lin­nu­vaat­lust. Ma­ju­tus­või­ma­lus­te pak­ku­mi­seks ehi­ta­tak­se jär­jest uu­si ma­ju­tu­sa­su­tu­si.

Suit­su­li­ha­meist­ri­te kü­la
Eest­la­sed kü­las­ta­sid ka kü­la, kust on pä­rit Mon­te­neg­ro kuu­lus vin­nu­ta­tud sink. Sa­mas too­de­tak­se ka juus­tu ja ae­tak­se ko­du­sel teel kan­ge­mat kraa­mi.

Maa­piir­kon­nas asu­vas Nje­gus­hi kü­las te­ge­leb suit­su­li­ha toot­mi­se­ga ena­mik ma­ja­pi­da­mi­si. Ida-Har­ju Koos­töö­ko­ja liik­med kü­las­ta­sid ta­lu, kus li­saks li­ha­le too­de­ti ka juus­tu, kui­gi tun­du­valt väik­se­ma­tes ko­gus­tes kui suit­su­li­ha. Juus­tu teh­akse enda leh­ma­de pii­mast ning müü­akse ko­ha­li­kus res­to­ra­nis tu­ris­ti­de­le. Et­te­võt­mi­ses töö­ta­vad iga­päe­va­selt viis ini­mest, kõik nad on sa­ma pe­re liik­med.

Suit­su­li­ha too­de­tak­se eri tar­ni­jailt os­te­tud li­hast. Suit­su­ta­mi­ne võ­tab ae­ga ku­ni 6 kuud. En­ne suit­su­ta­mist li­ha soo­la­tak­se. Ühe koo­di kä­sit­si soo­la­mi­seks spet­siaal­se me­re­soo­la­ga ku­lub um­bes 20 mi­nu­tit. Soo­la­mi­sel ka­su­ta­tak­se abi­töö­jõu­du, sel­le­ga te­ge­leb et­te­võt­tes 80-120 ini­mest.

Pik­ka suit­su­ta­misp­rot­ses­si viib lä­bi pe­re va­nae­ma, kes on sel­le ala pa­rim spet­sia­list ja suu­ri­ma ko­ge­mu­se­ga. Suit­su­ta­mi­seks ka­su­ta­tak­se ai­nult pöö­gi­puud. Eest­las­te kü­las­käi­gu ajal oli ta­lu suit­su­kamb­ri­tes kok­ku 6000 li­gi 12 ki­lo kaa­lu­vat koo­ti. Val­mis suit­su­li­ha hoi­tak­se pi­me­das ja ja­he­das.

Muu­seum, töös­tu­set­te­võ­te, öko­farm
Mon­te­neg­ro aja­loo­li­ses pea­lin­nas Ce­tin­jes, mi­da ni­me­ta­tak­se ka muu­seu­mi­de lin­naks, kü­las­tas Har­ju­maa grupp ku­nin­gas Ni­ko­la I muu­seu­mi. Ni­ko­la I Pet­ro­vič oli Mon­te­neg­ro ku­nin­gas aas­ta­tel 1910-1918. Muu­seum asu­ta­ti 1896. aas­tal ja asus 1916. aas­ta­ni va­lit­su­se hoo­nes. Aust­ria-Bul­gaa­ria oku­pat­sioo­ni ajal see rüüs­ta­ti ja muu­seum ava­ti uues­ti 1926. aas­tal ku­nin­ga­los­sis.

Pi­ret Mõt­tus ju­tus­tas, et muu­seu­mi all­kor­ru­sel on väär­tus­li­kud väl­ja­pa­ne­kud klaas­kap­pi­des, üla­kor­ru­sel saab möö­da kit­sast ko­ri­do­ri lii­ku­des kii­ga­ta nöö­ri­ga pii­ra­tud väi­kes­tes­se kal­li­te mööb­li­tük­ki­de ja hin­na­lis­te vai­pa­de ja maa­li­de­ga tu­ba­des­se. Juu­gends­tii­lis pa­lee toad on eri stii­li­des: ida­mai­ne, ve­neet­sia, vik­to­riaan­lik. Muu­seu­mi­väär­tu­se­ga ese­med – möö­bel, rel­vad, maa­lid, li­pud, au­mär­gid, vää­ris­ki­vid, rii­ded – on seo­tud rii­gi aja­loo ja kul­tuu­ri­ga ala­tes kes­ka­jast ku­ni 1918. aas­ta­ni. Elek­ter ole­vat maj­ja pan­dud 1910. aas­tal ja sii­di­ta­pee­did va­he­ta­ti väl­ja pä­rast 2000. aas­tat.

Ko­to­ri val­las Ka­va­cis käi­di ehi­tus­ma­ter­ja­le toot­vas et­te­võt­tes In­ter Be­toon, mil­le põ­hi­li­sed müü­giar­tik­lid on kil­lus­tik ja be­toon ning nen­de trans­port. Kil­lus­tik­ku too­de­tak­se mä­ge­des asu­vas maard­las. Ka­va­cis on se­gu­sõlm koos kil­lus­ti­ku müü­gi­­- p­lat­si­ga, sa­mas on ka kal­lu­ri­te ja se­gu­mik­se­ri­te park­la. Be­too­ni igast par­tiist võe­tak­se kva­li­tee­di kont­rol­liks proo­vi­kuu­bik, toot­mi­ne on ser­ti­fit­see­ri­tud.

„In­ter Be­toon on suu­ru­selt tei­ne be­too­ni­te­has Mon­te­neg­ros. Et­te­võt­tel on 70 töö­ta­jat, kesk­mi­ne palk on 1200 eu­rot. See on Mon­te­neg­ro kesk­mi­sest töö­ta­sust, 700 eu­rost, tun­du­valt kõr­gem, sa­mas tu­leb va­ja­du­sel ar­ves­ta­da ta­va­pä­ra­sest pi­ke­ma­te töö­päe­va­de­ga. Fir­mat ju­hib um­bes 30aas­ta­ne noor nai­ne,“ rää­kis Vel­lo Te­der.

Sa­mas piir­kon­nas asub ka et­no­farm. Maa kuu­lub en­di­se­le po­lii­ti­ku­le ja mit­me­te et­te­võ­te­te oma­ni­ku­le, kes os­tis vil­ja­tu maa­tü­ki, ku­hu hak­kas ra­ja­ma et­no­far­mi, mil­les prae­gu on um­bes 300 töö­ta­jat. Far­mis on pal­ju loo­mi ja lin­de, 700 kit­se, li­gi 200 lam­mast, li­saks mä­gi­hir­ved, va­si­kad ja pul­lid, ho­bu­sed, ka­nad-ku­ked. Kas­va­ta­tak­se puu­vil­ju, too­de­tak­se li­ha, juus­tu ja õli. Is­tu­ta­tud on 1200 noort olii­vi­puud. Ees­märk on kõi­ke ise too­ta. Sa­mas on ka res­to­ran, kus pa­ku­tav toit on nen­de en­di kas­va­ta­tud ning pa­ku­tak­se et­no­far­mi kit­se­de, lam­mas­te ja leh­ma­de pii­mast val­mis­ta­tud juus­tu.

„Mon­te­neg­ros näh­tu põh­jal võib öel­da, et seal­sed ini­me­sed on vä­ga et­te­võt­li­kud. Kui­gi seal po­le nei­le sel­leks loo­dud sel­li­seid või­ma­lu­si na­gu meil, ka­su­ta­vad nad ko­ha­peal­seid või­ma­lu­si, kaa­sa­vad oma pe­re­kon­na ja hak­ka­vad toi­me­ta­ma,“ mär­kis Sil­le Noor.