HENN PÄRN: „Kuusalu vald on kõrge poliitilise kultuuriga.”

2519

Kuusalu vallavolikogu liige HENN PÄRN on 6 aastat töötanud riikliku lepitajana ja olnud ligi 4 aastat Riigikogu liige.

IRLi nimekirjast Kuusalu vallavolikogusse valitud Henn Pärn peab end läbi ja lõhki Kuusalu kihelkonna inimeseks, ehkki on alaliselt elanud mujal. Ta on sündinud 4. aprillil 1941. aastal Kõnnu lähedal Kalme külas. Tema vanaisa Jaan Paern elas Laane talus ning isa Eduard Pärn ehitas oma pere jaoks üles Varemete talu Kimbalu karjamõisa varemetele. Varemete talu on aastaid olnud Henn Pärna pere suvekodu, praegu elab seal ta tütar Kadri Seeder oma perega.

Henn Pärna lapsepõlve jäävad kaks tõsist katsumust. Kui ta oli kuueaastane, puhkes jõululaupäeval Varemete talus tulekahju, mille tagajärjel suri keskmine vend. Henn Pärn meenutab, et isa oli siis juba viidud Siberisse vangilaagrisse ning nad tahtsid vendadega ema aidata ja ise tule pliidi alla teha. Kuna puud olid niisked, võttis keskmine vend süütamiseks appi bensiinikanistri. Toimus plahvatus. Tema oli lähedal ja püüdis venda päästa, sai ka ise põletushaavu ning oli pool aastat voodis haige.

Veidi rohkem kui aasta hiljem, märtsis 1949 küüditati ta koos ema ja vennaga Siberisse. Põhjus sama, mis ka isa ja mitme teise sugulase arreteerimisel – nende pere aitas varjata piiskop Kõpu poega Gunnar Kõppu, kes oli teatanud, et on vande andnud Eesti sõjaväele ja vene sõjaväkke ei lähe.

Eestisse tagasi tuli Henn Pärn koos ema Aliide Pauliine Pärna (sündinud Aalman, pärit Läsnalt)  ja vend Ahtoga 1955. aastal. Isa oli vangilaagris surnud kollatõppe.

Henn Pärn meenutab, et oskas esialgu ainult vene keelt: „Tulin Kõnnu kooli, sõnagi aru ei saanud, mida räägiti. Hakkasin uuesti eesti keelt õppima ja lõpetasin suvel 7. klassi.”

Seejärel õppis ta Tallinna Polütehnikumis neli aastat tööstuslikke elektriseadmeid. Aasta töötas Põllumajandus­projektis madalpingeliinide projekteerijana ning siis saadeti kolmeks aastaks sõjaväkke. Pärast ajateenistust asus tööle Tallinna Soojuselektrijaama tehnikuna. Töö kõrvalt hakkas õppima TPIs automaatikat-telemehaanikat õhtuses õppes. Tänu aktiivsele sportimisele pakkus ettevõte töökohta oma spordihoones ja võimalust õppida kõrgkooli statsionaaris.

Üliõpilaste rahutused
Henn Pärn kirjeldab, kuidas ta sattus 1968. aasta sügisel ehitusmalevast saadud tuttavate kaudu Tallinnas üliõpilaste demonstratsioonile: „See sai alguse Tartust ja oli ajendatud samal aastal olnud Praha kevadest, kus iseseisvuspüüd  maha suruti. Meid oli mitusada üliõpilast, marssisime plakatitega Tallinnas.
Mina kandsin  loosungit „Elagu nõukogude peen valimissüsteem!”. Mind taheti TPIst välja visata, aga läksin aastaks akadeemilisele puhkusele. Ma olen kolmekordne  komsomol – polütehnikumis kopteeriti koos grupiga ja siis sõjaväes millegipärast avastati, et polegi komnoor, tehti kiiresti liikmeks teenistuse viimasel aastal ning kolmandat korda astusin instituudi ajal, jälle leiti  dokumentides mingi viga. Kommunistlikkusse parteisse pole kunagi läinud. Pärast instituudi lõpetamist asusin tööle  elektrijaama laborisse, juhatajana ametisse määramiseks oleks tulnud hakata parteilaseks, läksin mujale tööle.”

Ta jutustab veel, kuidas töötas tootmiskoondise Vasar peamehhaanikuna ning äkki teatati julgeolekust, et ta ei või sellisel töökohal olla, pole usaldusväärne, sest  oli tegemist teatud tööpinkidega, millega valmistati sõjatööstusele padruneid. Temast sai Vasara  tootmisosakonna asejuhataja.
Aastatel 1979-1988 oli ta Silikaatbetooni Instituudi Katsetehase peakonstruktor.

Eesti Kütus ja avanemine Euroopa turule
Edasi läks Henn Pärn tööle ENSV naftakomiteesse, töötas bensiinijaamade osakonnajuhatajana, hiljem direktori asetäitjana.

„Lõime esimesena ühisettevõtte soomlastega. Korraldasime bensiinijaamade reorganiseerimist – andsime neid rendile kooperatiivile Tankur. Need avati klientidele, tehti sisse söögikohad. Kõige kriitilisem oli siis, kui tekkisid häired bensiiniga varustamises. Muutsime hankekanaleid, tegelesime Eesti eraldamisega Venemaa naftasüsteemist. Eesti turule tuli Soome firma Neste. Saime kogu naftavaldkonna Eestis kultuurseks, ei läinud maffia kätte.”

Aastatel 1991-1995 oli Henn Pärn riikliku AS-i EK peadirektor.  Kui AS EK  müüdi ameeriklastele,   asus ta juhtima Eesti Õliliitu, mis kuulus  Eesti Tööandjate Keskliitu. Tema juhtis kahe tööandjaid esindava liidu liitumisläbirääkimisi ja sai 1998. aastal ühinenud organisatsiooni uueks tegevjuhiks.

„Olles Tööandjate ja Tööstuse Keskliidu juht, osalesin kolmepoolsetel läbirääkimistel – tööandjad, töövõtjad, valitsus. Sellest tulenevalt tuli hiljem pakkumine hakata riiklikuks lepitajaks,” sõnab ta.

Henn Pärn on riiklik lepitaja praegu kolmandat korda – oli 2001-2003 ja 2006-2009 ning alates 10. detsembrist 2009 algas kolmas ametiperiood. Kuna Ametiühingute Keskliit soovis näha sel kohal enda kandidaati, on kolmas nimetamine vaidlustatud kohtus, protsess on jõudnud ringkonnakohtuni.

Kalme külavanemana Loksa vallavolikogusse
Oma sünnikandi kohaliku elu küsimustega hakkas Henn Pärn tegelema siis, kui ta valiti kümmekond aastat tagasi Kalme külavanemaks.

„Rebase Riks, küla vanim elanik, ütles, et pean hakkama. 2002. aastal kandideerisin Res Publica nimekirjas Loksa vallavolikogusse ja osutusin valituks. Pool aastat sain volikogus olla, kui järgnesid Riigikogu valimised. Res Publica sai siis uue tulijana palju hääli, ka mind valiti Riigikogusse ja pidin vallavolikogust lahkuma. Riigikogus olin ligi neli aastat, siis tekkis riikliku lepitaja määramises kriis, loobusin Riigikogu liikme kohast ning võtsin taas vastu pakkumise hakata riiklikuks lepitajaks.”

Kohaliku elu teemasid käis ta arutamas Loksa valla külavanemate kogus.

„See oli külavanemate ühistegevuse kuldaeg. Tegime Ülo Vooglaiuga külavanematele koolitusi. Oli ise toimiv kogu, elu käis, meil oli vallaeelarves oma väike summa, mida saime kasutada,” kiidab ta.

Loksa päästeoperatsioon
2005. aasta sügisel, kui liitusid Kuusalu ja Loksa vald, kandideeris Henn Pärn Loksa linnavolikogusse: „See oli päästeoperatsioon. Kuid Loksat ei õnnestunud poliitiliselt pöörata. Res Publica noored poliitikud ei suutnud Loksal võimu hoida ja pidid andma selle Keskerakonnale tagasi. Kuid vastandumine teistele, nagu seda teeb Loksa võim praegu, ei vii kuhugi ja arvan, et Keskerakonna domineerimine Loksal lõpeb niikuinii. Ajalugu on näidanud, et monostruktuurid lõhkevad monojuhtimise all. Loksal areneb praegu omaette subkultuur, see rikub meid ja neid.”

Ta on seda meelt, et tulevikus võiks olla Ida-Harjus suur vald, mis algab Lääne-Viru piirist, hõlmab Kuusalu ja Jõelähtme valda ning Loksa linna ja ulatub Tallinnani: „Meid ühendab tuiksoonena Tallinna-Narva maantee, ühis­osa on olemas.”

Kuulub koalitsiooni
2009. aasta kohalikel valimistel kandideeris Henn Pärn, kellest pärast Res Publica ja Isamaliidu ühinemist oli saanud IRLi liige, Kuusalu vallavolikogusse: „Kahjuks kaua­aegsed kohalikud poliitikud, kes kuuluvad IRLi, otsustasid kandideerida volikogusse valimisliitudes Ühiselt Edasi ja Meie Kodu. Et oleks esindatud ka IRL, panime kiiruga kokku väikese 8liikmelise nimekirja. Saime ühe koha volikogusse.”

IRL on koos Ühiselt Edasi ja Reformierakonnaga moodustanud Kuusalu vallas koalitsiooni. Henn Pärn on volikogu külaelukomisjoni esimees.

Ta kiidab Kuusalu valla poliitilist kultuuri: „Kuigi paljudele ei meeldi, et Enn Kirsman, kes on IRLi liige, kirjutab, kritiseerib ja esitab arupärimisi, hoiab see võimulolijaid virgetena. Nagu üks volikoguliige naljaga pooleks ütles: „Kui meie ei märka, küll siis Kirsman märkab.” Opositsioon on äärmiselt vajalik. Mulle meeldib see, et vaatamata erimeelsustele suheldakse omavahel, ei minda isiklikuks. See näitab kõrget poliitilist kultuuri. See on suur väärtus ja seda tuleb hoida, Kuusalu valla poliitiline kultuur on kõrgem kui paljudes teistes omavalitsustes. Tänu sellele on Kuusalu vallal läinud ka suhteliselt hästi.”

Ta märgib, et vald saab hakkama, aga samas ei näe uusi pürgimusi: „Ma ei tea, kuidas ollakse valmis lairiba toomiseks valda. Sellest saavad alguse lisaväärtused töökohtade loomisel. Riik toob lairiba internetiühenduse teatud kohtadesse, tuleks mõelda, mismoodi saada see edasi igasse kodusse. Oleme liialt kinni valla põhikohustuste täitmisel, aga tulevikule mõtlemine on edu alus. Üks võimalus on delegeerida teatud ülesanded näiteks kaugtöökeskustele.”

Väga oluline on tema sõnul ka see, kas saab käima koostöö Lahemaa rahvuspargi valitsejatega: „Nii palju, kui on jõudu, tuleb osaleda koostöökogus, saada üle vastandumisest ja umbusust, et edaspidi oleks Lahemaal lahe elada.”

Külaelukomisjoni liikmena muretseb ta veel tuletõrje veevõtukohtade pärast – need peaksid olema korda tehtud igas külas. Kõnnus süvendati talgute korras kaupluse vastas asuvat tiiki, tugevdati kallast.

„Loksa vallas olid kõik külad võrdselt väikesed ja külavanemate koostöö toimis väga hästi. Kuusalu vallas on 64 küla, neid on raske panna koos tegutsema.

Suured alevikud oma probleemidega on jätnud väikeste külade esindajatele otsekui tunde, et nad on ääremaal. Ääremaad ei ole olemas, see on vaid vaimne seisund.”

Kunagine pillimees
Oma hobide kohta räägib Henn Pärn, et nooremana oli ta pillimees, mängis bändides kontrabassi. Praegu on pillimees poeg Kristjan Pärn. Veel on ta laulnud koorides ja ansamblites, koos abikaasa Ehaga osalenud võistlustantsu klubi treeningutel.

Kord kuus toimuvad tema eestvedamisel IRLi Harju piirkonna poliitikaklubi ettevõtmised.