Harrastuskalur: „Võtke raha vastu ja lubage merest püüda.“

1987

Mereäärsed hobikalurid pole rahul, et kalastuskaarte tuleb taotleda võidujooksuna – see on üleolev suhtumine inimestesse.

Kuusalu valla Hara küla elanik Tiit Sirel kirjeldab, kuidas ligi kolm nädalat – alates 3. detsembri hommikust kuni 21. detsembrini – olid temale ja abikaasale pingelised ning närvesöövad.

3. detsembril kell 9 algas üle-eestiliselt kalastuskaartide taotlemine 2013. aastaks võrguga kalapüüdmiseks merel.
Taotlust sai vormistada ja raha üle kanda interneti vahendusel pilet.ee keskkonnas või minnes ise kohale maakondlikesse keskkonnaametitesse.

Rannakülades istusid kalapüügihuvilised selleks ajaks arvutite taha, paljud neist olid päeva spetsiaalselt töölt vabaks võtnud või palunud töökohal aega enda jaoks.
Pilet.ee koduleht jooksis kohe umbe, pidevalt pidi klikke kordama. Tunnile järgnes teine. Kes käega ei löönud, selle viis visadus sihile, pärast kella 11 saadi toimingud liikuma, soovitud püügikuude eest oli võimalik internetipanga kaudu tasuda, mille järel ilmus kaupmehe kodulehele kinnitus, et kalastuskaart on fikseeritud.

Tiit Sireli abikaasa Tiia Vaheoja üritas kalastuskaarti vormistada oma Tallinna töökohas. Tal õnnestus mitme kuu püügiõiguse eest panga kaudu ära maksta, kuid siis tekkis tõrge – tagasi kaupmehe juurde ei pääsenud. Jäi selgusetuks, kas püügiõigus vormistati või mitte. Kui hakkas õhtul uurima, nägi, et raha oli kontolt maha läinud, märget kalastuskaardi kohta polnud. Ta hakkas helistama pilet.ee infotelefonile, mis lülitus tasulisele ooterežiimile. Iga kõne korral ootas viis minutit või rohkem, keegi ei vastanud ja kauem ei jõudnud liini kinni hoida.

Järgnesid e-kirjad ja telefonikõned Harju keskkonnaametisse, kust anti vastukäivaid selgitusi. Esialgu pakuti asendusena püügiõigust paariks suvekuuks – seda limiiti oli tänavuseks oluliselt suurendatud. Samas soovitati kogu makstud raha veel mitte tagasi nõuda. Naine saatis kirja ka keskkonnaministeeriumisse. Lahendus tuli enne jõulupühi, 21. detsembril.

„See oli parim jõulukingitus, saime võimaluse võrguga püüda kõigil neil kuudel, mida olime soovinud ja mille eest tasunud,“ kommenteerivad abikaasad nüüd, kuid tõdevad, et tagantjärele on lihtsam rääkida, selleks hetkeks oli aga üle elatud paarkümmend stressirohket päeva.

Juhuse tahtel sattus samasugusesse olukorda Hara külas ka teine pere. Tasuda õnnestus interneti kaudu, kuid kalastusõiguse kinnitust ei saadud. Viktor Jürgenson arvab, et neidki viis sihile abikaasa visadus – sagedased telefonikõned ja kirjad keskkonnaametisse.

Viktor Jürgenson: „Midagi on selles süsteemis täiesti valesti, tekitati võidujooks, start anti 3. detsembril kell 9. Järgnesid stressirikkad tunnid, et kas õnnestub kalastuskaart saada või mitte. Kes interneti kaudu ei taotlenud, pidid minema varakult keskkonnaameti juurde järjekorda ja ootama tunde õues külma käes – nagu vene ajal sai televiisorit ostetud. Inimene ei peaks tänapäeval kalastusõiguse pärast sel viisil vaeva nägema.“

Tiit Sirel nimetab praegust taotluskorda inimeste mõnitamiseks: „Neile, kes tahavad ausalt kala püüda ja selle eest maksta, seatakse takistused. Elad sisuliselt jalad meres, aga ei ole õigust võrguga merele minna. Samas mõnedki röövpüüdjad, kes ei kavatse maksta, panevad ikka võrgud merre. See pole jutt, et püüame mere kalast tühjaks. Meie meri ja ilmad on sellised, et päris igal päeval püüda ei saa.“

Tema sõnul oli kalasaak möödunud suvel kehv, paaril korral tuli ahvenaid sedavõrd, et neid sai suitsutada, lesta ei olnudki: „Merelkäik ja kalapüük on pigem elustiil, annavad hea emotsiooni. Kui võtta kokku raha, mis on kulunud kalastuskaardi ja varustuse peale, siis selle eest võiks poest osta palju rohkem kala, kui meie merest ühe võrguga välja püüame.“

Viktor Jürgenson leiab, et kalapüügiõiguse andmine peaks käima teistmoodi: „Põhimõte peaks olema, et inimene, kes elab mere ääres alaliselt, saab soovi korral kalastusõiguse, kui on valmis selle eest tasuma.“

Mõlemad hobikalurid ütlevad, et Soomes ja teistes Põhjamaades on teisiti. Tiit Sirel jutustab, et tuttavad Soomest on korduvalt imestanud Eesti süsteemi ja kirjeldanud, kuidas neil: „Kui Soomes soovitakse merest võrguga kala püüda, piisab telefonikõnest. Tasuda saab ühe päeva püügiõiguse või ka pikema perioodi eest. Püügiõigust on võimalik taotleda pidevalt, mingeid limiite või piiranguid minu tuttavatel pole.“

Ta küsib, et kuidas üle lahe võib püüda igaüks, kes soovib ja maksab, aga meil on limiidid – samas meri on ühine.

Ministeerium – see süsteem jääb
Keskkonnaministeeriumi kalavarude osakonna peaspetsialist Kunnar Klaas kommenteerib, et Soomes on loa väljastamise õigus antud maa omanikule, Eestis on see riigi ülesanne: „Vastavalt kalapüügiseadusele ja tuginedes teadussoovitusele, kehtestatakse püügikitsendused, sealhulgas kalastuskaartide piirarv. Sarnaselt Eestile on ka Soomes riiklikult reguleeritud lubatud võrgusilmasuurused ja kalade alammõõdud, püügikeelu alad ja ajad.“

Ta selgitab, et püügilubade väljastamine peab toimuma lähtudes kalavarude säästliku majandamise põhimõttest ehk teatud piirkondade või veekogude puhul on vaja kehtestada püügipiirangud: „Kalavarud peavad olema heas olukorras ning ülepüüki lubada ei tohi. Samuti ei saa vahet teha rannaelanikul ja kaugemal elaval inimesel, sest harrastuspüük on vaba ja peab olema võrdselt kättesaadav. Suurim nõudlus, võrreldes saadaoleva limiidiga, on Harjumaal merele jagatavate nakkevõrgupüügi lubade osas.“

Kunnar Klaas kinnitab, et üldjoontes jäävad kalastuskaartide taotlemise süsteemi põhimõtted samaks – elektrooniline taotlemine on mugav ja kiire, aitab ära hoida olukordi, mil harrastuskalurid peaksid ootama tunde elavas järjekorras: „Ministeeriumil on plaan katsetada keskkonnaameti ja teenuse pakkujaga süsteemi koormustestide abil ja analüüsida nõrku kohti. Kuigi elektroonilise taotlemise osakaal kasvab, ei tohi samas muuta süsteemi ainult elektrooniliseks, et taotlemisvõimalus säiliks ka neile, kel arvuti puudub.“

3. detsembril soetati pilet.ee kaudu 1800 kalastuskaarti, järelanalüüs näitas tema sõnul, et ligi tunni vältel oli kalastuskaartide registreerimine takistatud, osad inimesed ei saanud tagasisidet: „Õiglane taotlemisjärjekord seati umbes kahe nädala jooksul, järgnes osade kalastuskaartide kehtetuks tunnistamine ja algselt tagasisideta jäänud kaartide kinnitamine. Üldiselt töötab elektrooniline süsteem veatult, tajub vajaminevat koormust, aastas ostetakse ligi 80 000 erinevat kalapüügiõigust.“