Harju-Jaani kihelkonnapäeval Tõhelgis põletati rakukeraamikat

1833

MTÜ Tuulekell korraldas Raasiku vallas Tõhelgi külaplatsil Harju-Jaani kihelkonnapäevade folgikontserdi ja rakukeraamika põletamise, mis kestis kogu öö.

Ürituse korraldaja, MTÜ Tuulekell juhatuse esimees Mait Eerik sõnas, et Raasiku aleviku külje all olev Tõhelgi külaplats on ideaalselt mõnusa auraga asupaik kihelkonnapäevade ja kontserdi korraldamiseks ning lubas, et laupäeval, 13. juunil toimunud üritus ei jää selle suve viimaseks kihelkonnapäevadega seotud sündmuseks.
Keraamika glasuurimist alustasid huvilised kell 17. Tund aega hiljem läks põletusse esimene ahjutäis keraamikat ning põletamine lõpetati pärast päikesetõusu hommikul kell 6. Mait Eerik sõnas, et ahjudest käisid läbi 40 inimese kätetööd, mille said autorid pärast endaga kaasa võtta: „Keraamikat kütsime kolme ahjuga ja põletuskordi oli 12. Rahvast oli üllatavalt palju, ei osanud oodata, et keraamika pakub nii palju huvi. Koos kontserdikülalistega käis õhtu ja öö jooksul platsilt läbi sadakond inimest.”
Korraldaja kiitis, et ilm soosis neid ning pidevalt oli keegi ahju ümber, sest põletamine pakkus palju huvi: „Põletusahjust tuli soojust ja valgust, seega oli hea selle ümber koguneda, protsessi jälgida ja lugusid rääkida. Õnneks vedas meil ka ilmaga, päeval oli selle suve siiani kõige soojem päev. Öösel tikkusid aga ligi tüütud sääsed.”
Kihelkonnapäevade öist rakukeraamika põletamist organiseeris Tuulekell teist korda.
Mait Eerik sõnas, et paljudele pisut võõristust tekitav ning eksootiliselt kõlav rakukeraamika kogub populaarsust: „Keraamilised esemed tõstetakse rakupõletusahjust põleva materjaliga täidetud anumasse, kus nad saavad huvitava välimuse. Üks põletuskord kestab kaks tundi.”
Keraamika vastu on tema sõnul huvi tõstnud rakukeraamika õpitoad Raasiku rahvamaja kunstikeldris. Tavapäraselt käib keraamikaring Mait Eeriku juhendamisel koos kord nädalas, enne kihelkonnapäeva rakuööd tehti aga kolmel korral keraamikat, mis läks põletamisele just Tõhelgi rakuööl.
Mait Eerik elab perega Raasiku alevikus, kuid Tõhelgi on talle südamelähedane just hea asukoha, mõnusa seltskonna, kauni looduse ning avara külaplatsi tõttu. Oma energiat on ta sinna panustanud mitmel korral – MTÜ Tuulekell on aidanud Tõhelgi külaseltsil korraldada Tõhelgis kontserte, talguid. Möödunud aastal talgupäeval paigaldasid nad platsile kuivkäimla. Vahetult enne rakuööd tegid Tõhelgi külaseltsi liikmed külaplatsile puidust külasildi.
Rakupõletusega samal ajal toimus platsil Harju-Jaani 13. kihelkonnapäevade 2tunnine folgikontsert, kus musitseerisid torupillil Egle Liiskmann Arukülast ning pärimusmuusikud Meelika Hainsoo ja Kuno Malva ansamblist Lepaseree.
Mait Eerik sõnas, et rahvast oli mitmelt poolt, nii Raasiku vallast kui Tallinnast, Koselt, Kehrast, Kuusalust: „Tekkis küll ühise kihelkonna ja kogukonna tunne. Tore, et rahvas teadvustab Tõhelgi külaplatsi kui paika, kuhu tulla kokku kihelkonna erinevatest punktidest.”
Rakuööl osalenud Henry Kari Arukülast jäi üritusega väga rahule: „Paar nädalat enne rakuööd oli tore võimalus näpud saviseks teha ja lasta loovusel lennata ning voolida Raasiku kunstikeldris mõni omapärane kruus või vaagen. Tõhelgi külaplatsil sai antud teosele viimane lihv ja glasuur, järgnes põletusprotsess. Üritust rikastas folkmuusika. Oli igati tore ja kihvt kogemus. Kunagi pole täpselt teada, mis tulemus pärast põletamist jääb. Iga ahjutäis oli ootamist väärt.”
Kristel Saarepuu Kehrast nautis eelkõige kontserti: „Käin tihti Arukülas sõbrannadel külas, kuid Tõhelgisse sattusin esimest korda. On küll naabervald, kuid teatavasti ühine kihelkond ning kuna vahemaad on tegelikult lühikesed, on vahva käia ka naabervallas. Kahjuks buss ega rong seda marsruuti ei sõida, kontserdile tulin hoopis jalgrattaga.”
Ta ütles, et kihelkonnapäevade kontsert oli hea algus folgi- ja pärimusmuusika suvele: „Rahvarohkuselt jäi see küll suurürituste varju, kuid rahvas oli mõnus ja sõbralik.”
Mait Eerik sõnas, et kihelkonnapäevade üritusi on Raasiku vallas augustis või septembris veel plaanis. Mida täpsemalt, ta praegu veel öelda ei soovinud ning soovitas jälgida kuulutusi.

EGLE LIISKMANN Arukülast mängis kihelkonnapäevadel torupilli

EGLE LIISKMANN on mänginud to­ru­pilli 4-5 aastat.
EGLE LIISKMANN on mänginud to­ru­pilli 4-5 aastat.

Aruküla Vaba Waldorfkooli õpetaja Egle Liiskmann täidab oma vaba aega kultuuriga. Ta kuulub filmiklubisse Timmi Entertainment, on Raasiku valla amatöörfilmifestivalide korraldusmeeskonnas, tantsib ja laulab igal võimalusel.
4-5 aastat tagasi alustas ta torupillimängu ning kuna see pole väikeses Raasiku vallas eriti levinud hobi, kutsutakse teda sageli vallaüritustele esinema. Viimati astus ta avaesinejana üles Harju-Jaani kihelkonnapäevade kontserdil Tõhelgi külaplatsil, kus mängis nii Eesti kui Läti folkmuusikat.
Kihelkonnapäeval esines koos Egle Liiskmanniga tema pilliõpilane Maarika Markus Arukülast, kes plaanib minna sügisel Viljandisse torupillimängu õppima.
„Kontsert oli väga tore, sest see oli seotud kodukohaga. Tunnen erilist rõõmu, kui tulen kusagilt kaugemalt ning sõidan mööda kodukihelkonna või -maakonna sildist. See on küll väike asi, kuid minu jaoks eriline. Tore, et osatakse oma juuri hinnata ning kihelkonnapäevale kokku tulla. Võib-olla oleks oodanud rohkem näiteks rahvariiete näitamist. Ega nendest ju eriti palju ei tea ning kohe silme ette ei löö,” jutustas Egle Liiskmann.
Torupilli hakkas ta mängima oma lõbuks: „Huvi sai alguse Viljandi Folgil. Hakkasin uurima ning selgus, et sõbrannal seisis jõude torupill, millel ta ei mänginud. Käisin sellel harjutamas, hakkas väga meeldima ning poolteist aastat hiljem ostsin talt selle ära. Õppinud olen ise, käinud ka laagrites, kuid koolis pole torupilli õppinud. Eks see üks paras koordinatsiooniharjutus ole.”
Muusikakoolis on ta käinud Tootsis, pärast seda Aruküla Pääsulinnus ning õppinud klaverit: „Kui klaveril tuleb heli klahvile vajutades, siis torupilliga on vastupidi, heli kõlab, kui sõrm augu pealt ära võtta. Hiljuti ostsin endale ka kandle, mis on veel hoopis erinev muusikariist.”
Pillimängu õpib Egle Liiskmann kuulmise järgi: „Lauluviisid korduvad ning jäävad seetõttu hästi meelde. Eriti tõhus on õppimine, kui samal ajal tantsida ja kaasa ümiseda.”
Oma lemmiktorupillimuusikaks peab ta tantsulist pärimusmuusikat 19. sajandist.
Üks suurimaid esinemisi oli Egle Liiskmannil juuni alguses Viljandis hansapäevadel festivalil „Torupill ja teine”, kus ta käis musitseerimas mitmendat korda: „Sel aastal kestis üritus neli päeva ning saime õppida Eesti ja Läti proffide käe all.”
Egle Liiskmann tõdes, et on Arukülas üks vähestest torupillimängijatest: „Tundub, et mind on nüüd avastatud, sest saan päris palju kutseid, kuid see meeldib mulle väga ning tunnen end muusika sees hästi.”