Hariduskorraldus on ajale jalgu jäänud

892

andres
ANDRES KAARMANN, Haridus- ja teadusministri nõunik

Olid ajad kui seltsimehed trügisid kolhooside soojadele kohtadele ja seda mitte soovist sotsialistlikku põllumajandust edendada, pigem endale mugavat elu kindlustama. Nii sõltuski kolhoosielu sageli eesrindlikest rajooniametnikest, kelle teadmised (põllu)majandamisest eeskujulikud just polnud.

Kolhooside aeg sai läbi ja seda vaatamata toonaste asjapulkade – õigemini põllumeeste kulul parasiteerivate politikaanide – kärarikastele protestidele, mis kogu riigile katastroofi ennustasid. On möödunud ligi 20 aastat, kuid hariduspõllul toimub midagi sarnast. Eesti hariduskulud on Euroopa viie parima hulgas, kuid õpetajatele palka maksta ei suuda.

Olen veendunud, et kvaliteetse hariduse tagavad motiveeritud õpetajad, mitte euroremonditud pooltühjad koolimajad. Viimastest kuuleme kahjuks rohkem kui esimestest. Ja nii peamegi tõdema, et arenenud riikides jõuab hariduskuludest õpetajate palkadesse 60%, Eestis vaid 40%. Haridusministeeriumi hinnangul on see lubamatu ja juba eelmisel aastal öeldi välja, et õpetaja palgatõus on prioriteet ning selleks on kolm allikat: riigi haridustoetuses eelistatakse palkasid, koolivõrk kaasajastatakse ning lisaraha riigieelarvest.

Septembris teatas haridusminister, et õpetaja miinimumpalk tõuseb 609 eurolt 715 euroni ning keskmine töötasu 860 euroni. Seega kasvab õpetajate palgafond koguni 11%, kuigi lisaraha riigieelarvest eraldati kõigile võrdselt 4,4%. Sellele reageerisid valuliselt mitmed omavalitsusjuhid, heites Aaviksoole ette, et puudujääv osa tuleb omavalitsustel enda katta.

Lubatud palgatõus omavalitsusi ei puuduta ja see tagatakse lisaraha ning riigi haridustoetuse ümbertõstmise teel. Haridustoetuse ümbertõstmine hõlmab kasutamata reserve, õpetajate täiendkoolituse edasist rahastamist Euroopa Liidu projektidest ning töötuskindlustusmakse alanemist. Hirmujutud omavalitsuste taskutesse ronimisest on ilmselgelt liialdatud. Need olid palgatõusu kaks allikat ja koolikorralduse kaasajastamiseni pole veel jõutudki. See aga tõenäoliselt omavalitsusjuhtidele kõige rohkem muret teebki.

Omavalitsused ei ole koostööst huvitatud ja mõnekilomeetriste vahedega kiratsevad pooltühjad ja alatäidetud klassidega koolid. Erandiks pole ka Loksa linn ja Kuusalu vald, kus paarikümne kilomeetri raadiuses on kolm gümnaasiumiosaga kooli. Kramplikult hoiame kinni oma üle võimete käivast koolivõrgust, kuigi gümnasiste jätkuks kahe omavalitsuse peale napilt ühe asjaliku kooli jagu.

Loksa linn on viimase nelja aastaga olnud omavalitsuste võimekuse tabelis Eesti suurim kukkuja. Linnapea selles midagi hullu ei näe ja liitumisplaane hetkel ei peeta. Ka gümnaasiumiosast mingi hinna eest loobuda ei kavatseta. Rüütellikult ollakse muidugi valmis Kuusalu vald jutule võtma, kui viimane soovi peaks avaldama. Selge on aga see, et kui Ida-Harjumaal ühe korraliku gümnaasiumi nimel koostööd ei tehta, tuleb kaas­aegse ja konkurentsivõimelise keskhariduse järel edaspidi Tallinnas või Rakveres käia.