Viimastel päevadel on meedia üks põhiuudiseid haldusterritoriaalne reform.
Sellest infost koorub välja kavandatava reformi eesmärk vähendada radikaalselt omavalitsusüksuste arvu ja sellega tekitada tugevad (loe rikkad) ja haldussuutlikud omavalitsused. Pealegi tuleks kava kohaselt see ette valmistada veel enne käesoleva aasta kohalike volikogude valimisi. Riigikontrolör rõhutab mõistuse reformi vajadust sellel aastal ja viitab üldiselt omavalitsuste haldussuutmatusele. Õiguskantsler väidab, et omavalitsusüksused rikuvad elanike põhiõigusi.
Kui me loeme omavalitsusüksustes Riigikontrolli poolt läbi viidud auditite kokkuvõtteid, ei ole olukord sugugi nii hull, vastupidi, omavalitsusüksused on võrreldes keskvalitsuse ametkondadega tunduvalt paremini hakkama saanud eurorahade kasutuselevõtmisega. Saaksid isegi paremini, kui ametkonnad oleks õigeks ajaks ette valmistanud reguleeriva dokumentatsiooni. Loomulikult on avastatud ka rikkumisi. Aga suurem põhjus on, et omavalitsusüksuste praegused tulud ei võimalda kõiki neile pandud ülesandeid täita riigikontrolli eeldatavas mahus ja kvaliteedis. Samas ei ole Eesti riigis tegelikult kehtestatud omavalitsusüksuse paljudele ülesannetele kriteeriume ei mahu ega kvaliteedi osas. Kõik arvavad aga, et omavalitsused ei saa oma ülesannetega hakkama. Riigikontrolöri arvamus, et ainult maakonnatasandil loodavad omavalitsused oleks piisavalt tugevad kõigi ülesannetega toimetulemiseks ja elanikkonna säilitamiseks maapiirkondades on ekslik, sest on ka muid võimalusi. Elanikkonna maapiirkondadest lahkumine ja ääremaastumine tegelikult mammutomavalitsusüksuste puhul suureneb. Nõustuma peab riigikontrolöri arvamusega, et haldusreformi küsimust ei tohi politiseerida. Seda aga pole Eesti riigis praegu võimalik mitte teha.
Kas keegi on üldse esitanud küsimuse, miks on omavalitsusüksused väidetavalt haldussuutmatud? Kui osundatakse, et selle põhjuseks on omavalitsuste ametnike ebapiisav ettevalmistus ja tase, on see vaid üks väike osa tõest. Suuremas osas on selles süüdi omavalitsuste praeguse tulubaasi ebapiisavus ja erinevate ülesannete seadusandlusega ebaotstarbekalt korraldatud täitmine. Kuna aga riik oma seadusandlusega on kehtestanud omavalitsuste tulubaasi ja andnud ülesanded, siis omavalitsuste finantsilises võimekuses ei saa süüdistada omavalitsusüksusi.
Rootsis pikka aega omavalitsuste liidu juures arenguprojektidega tegelenud Ulf Johanssoni sõnul „oleks majanduskriisi tingimustes haldusreformi lihtsam läbi viia olnud, aga Eesti pole selleks valmis. Eesti vajab enne terviklikku analüüsi, milliseid ülesandeid täidab praegu keskvõim, milliseid omavalitsused ja milliseid kodanikud ise ja kuidas see tulevikus peaks olema. Selgelt peab sõnastama reformi eesmärgi, mida tahetakse selle läbiviimisega võita.“ Tema sõnul pole liitumine garantii kohaliku elu paranemiseks, küll aga aitab igasugune koostöö omavalitsuste vahel kõigi jaoks kasulikumaid otsuseid teha.
Seega, eesmärk ei saa olla suured omavalitsused. Kui see aga on tõesti eesmärk, siis mitte sellepärast, et omavalitsused oleksid haldusvõimekamad ja rikkamad, vaid, et erakondadel oleks lihtsam saavutada omavalitsuste üle kontrolli. Mis on just vastupidine riigikontrolöri üleskutsele mitte politiseerida haldusreformi.
Kes vähegi on kursis omavalitsustele pandud ülesannete ja rahastamise süsteemiga, teavad, et selline matemaatiline liitmine ei anna haldusterritoriaalse reformi läbiviimisel soovitud tulemust. Ei anna kahe vaese liitmine rikast nagu ei anna ka kahekümne vaese liitmine rikast omavalitsusüksust, vaid väheneb vaeste omavalitsusüksuste arv, vastavalt siis kas poole võrra või 10 korda. Elanikele osutatavate teenuste kvaliteet ja maht ning selleks vajaminevate vahendite hulk muutub vähe.
Kõik uuringud, mis Eestis on tehtud, viitavad sellele, et praktilist rahalist kokkuhoidu omavalitsusüksuste ühendamisest, mille arvel täita neid ülesandeid, mis tänaseni on rahastamata, pole võimalik saavutada.
Väike kokkuhoid on võimalik saada mahuefektiga, see võimaldab suuremaid investeeringuid ellu viia kiiremini, samas investeeringute arv ei suurene. Teiseks mastaabiefekti tõttu võib olla on võimalik valida kvalifitseerituimaid spetsialiste.
Ettevõtjad toetavad jõuliselt haldusterritoriaalse reformi läbiviimist põhjusel, et väikesed omavalitsused ei ole suutelised toetama ettevõtluse arengut. Nad võiksid ju mõne seaduse ka läbi lugeda, siis teaksid, et sellist ülesannet pole kohalikele omavalitsustele kunagi pandud.
Ma olen põhimõtteliselt nõus, et haldusterritoriaalne reform on ka Eestis vajalik, sest praeguseks vastuvõetud seadustega omavalitsustele pandud ülesannete täitmine ei ole optimaalne. Samas ei tea Eesti riigis keegi, kui suures mahus ja millise kvaliteediga teenuseid peaks omavalitsus elanikele osutama.
Avaldatud lühendatult.
