„Minu lapsepõlv oli täis nuttu ja nälga, sest isa saatis mu Venemaale, kui olin 15 aastane laps,“ sõnab 90aastane HAIN KOITLA Kehrast.
Pärast seda, kui Sõnumitoojas ilmusid Loksa eaka vanaproua meenutused, kutsus Kehra elanik Hain Koitla ajakirjaniku koos filmimeeste Jüri Tallinna ja Meelis Rondoga ka endale külla, et rääkida keerulisest noorpõlvest sõja-aastate Venemaal ning hilisemast elust Eestis. Hain Koitla on sündinud 90 aastat tagasi – 3. mail 1926.
Meelis Rondo ütles, et nende eesmärk on teha intervjuusid eakate eestlastega, kogu salvestatud materjal arhiveeritakse, selle avaldamise otsustavad intervjueeritav ning Jüri Tallinn koos.
15aastasena Venemaale
Hain Koitla on pärit Tapalt. 1941. aastal, kui algas sõda, keelitas isa, et pere sõidaks ära Venemaale.
„Olin 15aastane, kui pidin maha jätma kodu, sõitma loomavaguniga Venemaale. Rongis tekkis verine kõhutõbi, kui jõudsin Tšeljabinski oblasti Krasnõi Partisani kolhoosi, võttis perenaine mind vastu ja andis hästi soolast lambalihasuppi. Olin täiesti nälginud, imekombel jäin ellu,“ meenutab Hain Koitla aega, mil algas tema iseseisev karm elu.
Ta lisab, et pidi kogu sõja-aja taluma nälga, sest sõjaseisukorras Venemaal oli inimesele ettenähtud 600 grammi leiba ja muud midagi, isegi soola mitte: „Kes olid välja saadetud, pidid end käima igas kuus näitamas, mina sain mööda Venemaad ringi käia ja otsida paremat elu.“
Kui Hain Koitla oli 16, töötas väikeses vene külas, kus oli 15 suitsu, elanikud peamiselt tatarlased. Tema varustas farmi heintega. Kord läks kahe härjaga 3-4 kilomeetri kaugusele lutsernikuhja ära tooma: „Laadisin heinakoorma peale ja hakkasin tulema, äkitselt läks ilm pilve, tuli metsik orkaan, meetri kaugusele enam ei näinud. Härjad väsisid, kukkusid maha. Tagusin neid piitsaga üles. Suured lumekuhilad olid ees, loomad kukkusid, ajasin üles, jälle kukkusid. Viskasin pool heinakoormast maha, varsti kogu koorma. Lõpuks ei aidanud muu, kui lasin härjad ikkest lahti. Üks neist suri sealsamas, teisel hoidsin sabast kinni, muidu oleks tuul mind ära viinud. Härg läks 20 sammu, kukkus. Olin ta kõhu alla varjus ja ajasin üles. Nii me liikusime – päeval kella nelja ajal hakkasime tulema ja hommikul kell 8 jõudsime taludeni. Ma ei teadnud, kuhu läksin, sest ümberringi oli stepp, külade vahel 15 kilomeetrit.“
Kui jõudis külani, oli külarahvas talle löönud juba hingekella – keegi ei uskunud, et ta pääseb, sellist orkaani oli ka Siberis väga harva. Ta ise ei kartnud niivõrd, et külm võtab ära, vaid et tulevad näljased hundid.
„Hunte oli seal väga palju. Posti vedanud tatarlasest ja tema hobusest leiti vaid reerauad, kõik muu oli ära söödud. Kord, kui tegime metsas keset päeva heina, nägime põdrakarja jooksmas, umbes pool kilomeetrit tagapool tuli hundikari. Hunte oli sadu, võibolla tuhandeid. Päeval nad inimestele väga kallale ei kippunud, aga kord öösel, kui heinategijad jäid steppi laagrisse, piirasid hundid koha ümber. Kui lõkketui läks suuremaks, läksid kaugemale, kui tuli jäi väiksemaks, oli ümberringi näha sadu põlevaid silmi.“
Kartulivargus viis kohtu alla
1943. aastal korraldati eestlastele Uuralis traktoristide kursused. Kogunemine oli Magnitogorskis, kust kursuste toimumispaika oli 60 kilomeetrit. 35 eesti meest hakkasid jala minema.
„Esimesed kümmekond kilomeetrit polnud viga. Aga siis hakkasid kevadveed jooksma, teid polnud, läbi pääsesid ainult spetsiaalsed kitsad linttraktorid. Mina käisin kaks päeva, mõned tulid neli. Kui kohale jõudsime, olid jalad verised, osa mehi lausa roomas. Kui Jeesus Kristus viidi Kolgatale, oli tal seitse peatust, meil jäi ette ainult üks küla, kust saime natuke vett.“
Kursustepaika jõudnud surmväsinud ja näljastele meestele anti 600 grammi leiba ja lapšaad – jahuvett, milles oli veidi soola. Väsinud ja näljast nõrgad mehed teadsid, et samal päeval pandi kolhoosis kartulid maha ning otsustasid mõned üles võtta ja teha putru. Mindi kolmekesi, kuid äkki oli püssiga mees kõrval, nad arreteeriti.
„Toimus suur kohtuprotsess. Riigis oli sõjaseisukord, ka see, kes võttis peotäie vilja, pandi kümneks aastaks vangi. Meid ähvardas vasekaevandus, kus üle aasta ei elatud, või armee trahvirood. Päästis prokurör. Ta oli saanud Vilniuse all raskelt vigastada ning vene arstid tahtsid tal jala alt võtta, kuid toodi Tallinnasse ja Eesti arst jättis jala alles. Ta lubas teha kõik, et pääseksime eluga. Meile ütles, et nutke ainult, ärge midagi rääkige. Ise süüdistas meid alguses kõvasti, kuid pärast tegi hiilgava kaitsekõne. Saime kolm aastat tingimisi. Kui kohtuprotsess oli läbi, võeti mind komsomoli. Ütlesin küll, et olen kohtulikult karistatud, aga öeldi – see ei loe midagi, ka Eestis on komsomole vaja.“
17aastane Hain Koitla saadeti tööle masinatraktorijaama, kuid üsna pea kutsuti sõjaväkke: „Olin näinud, kui Tšeljabinskissse tuli rong, kus oli kümme vagunitäit elavaid laipu, meestel polnud käsi ega jalgu. Otsustasin, et mina ei hakka vene riiki teenima. Sain jaotuspunktis oma leivaportsu kätte ja läksin raudteejaama. Peitsin end söerongi söe sisse ja sõitsin poolteist päeva Tšeljabinskisse. Seal läksin Eesti valitsuse esindajate juurde, kuna hakati organiseerima Eestisse mehhanisaatorite gruppi.“
Komsomolisekretär ja kolhoosiesimees
Valitsuse ešeloniga toodi mehed Võrusse ning pandi kaheks nädalaks Väimelasse kartuleid võtma.
„Igaühele anti saapad. Mina müüsin maha, sain kolm kilo sinki ja kaks kilo mett, õnnestus esimest korda tõesti süüa. Ja kartuleid oli priilt! Siis tundsin, et olen Eestimaal,“ jutustab Hain Koitla.
Mehed saadeti laiali ja tema sattus 1944. aastal asutama Vändra traktorijaama. Kuu aja pärast tuli kutse Pärnu sõjakomissariaati. Ka sealt põgenes ja läks tööle Rapla traktorijaama.
„Järgmisel aastal organiseeriti komsomolibrigaadi. Minust sai traktoribrigaadi brigadir,“ ütleb Hain Koitla ja jutustab, et taheti teha näidis ehk eeskuju, ajalehtedes kirjutati temast. Kuid mõni aasta hiljem võetud ta maha, kuna „tegi sohki“ – et riigile vähem tasuda, lasi vähem tööd kirja panna.
Kaks aastat töötas Hain Koitla Kose rajooni komsomolikomitees: „Mul oli 7. klassi haridust ja mind valiti komsomoli keskkomitee liikmeks! Olin komsomolisekretär. Võtsin näiteks Johannes Korgi komsomoli, muidu poleks ta koolidirektoriks saanud.“
Hain Koitla lõpetas Tallinnas keskkooli ja hiljem kaugõppes kiitusega Olustvere tehnikumi agronoomina. Sel ajal töötas ta praeguses Anija vallas, oli kümme aastat Pikva kolhoosi esimees. Kui see ühendati Alavere sovhoosiga, töötas kuni pensionini sovhoosis.
„Kolhoosis oli sada perekonda, 500 hektarit ainult põldu. Ega me majand eriti kiita saanud, olime keskmine, aga halvasti ka ei elanud. Olime esimesed, kes läksid üle rahalisele tasule. Kes täitis päevanormi, sai 3 rubla,“ räägib ta.
Alavere sovhoosis oli Hain Koitla veidi aega Pikva osakonna juhataja, siis loomakasvatusosakonna juhataja: „Meil oli 800 lehma, neli-viis lüpsikarjafarmi, poegimissigala 80 emisega, 4000 noorlooma ja üle 1000 sea. Nüüd oleme jõudnud niikaugele, et sealkandis on üks lehm.“
Kuigi igas farmis oli brigadir, siis peamiselt selleks, et osakonnajuhatajale helistada ja kurta – laudas on sõnnik viimata, lint katki või pole söötjat
Hain Koitla meenutab, et sellel ajal käis pidev varastamine: „Kõik varastasid. Nagu Kärna Ärni kirjutas – töö on auasi, palk on iseasi, vargus on peaasi. Näiteks sovhoosis tapeti igal nädalal 10-15 siga. Tapjad lõikasid sea pooleks ja ülevalt-alla lõigati 5 sentimeetrit ära. Ühelt sealt paarsada grammi liha, kümne seaga tehti endale juba mitu kilo.“
Hain Koitla jäi pensionile veidi enne seda, kui majandid hakkasid lagunema. Ta tõdeb, et oleks võinud veel töötada, kuid pinge oli väga suur, sest kõiges halvas süüdistati osakonnajuhatajat: „Kui oli hästi, kiideti ülemusi, kui oli halvasti, olin mina süüdi.“
Oma elule tagasi vaadates leiab ta, et on elanud korralikku elu, kuid teinud ühe suure vea, kui astus parteisse.
„Öeldakse, et osa on rediseid ja osa punaseid, mina pole kumbki – olen puhas Eesti mees, kes pole kunagi vene valitsust sallinud. Aga niisugune on olnud minu elu ja eks igaüks peab oma risti kandma.“
