Kolga muuseumis valmis LEADER programmi toel näitus looduskaitsja GUSTAV VILBASTE eluteest ja -tööst.
Gustav Vilbaste sugulased Kolga muuseumis näitusestendide ees. Vasakult kolmas tütar HELE VILBASTE, paremal KRISTEL VILBASTE ja MIKK SARV.
Laupäeval, 18. septembril oli Kolga mõisa valitsejamajas Gustav Vilbaste 125. sünniaastapäevale pühendatud seminar, mille korraldas Veljo Tormise Kultuuriselts koostöös Kolga muuseumiga. Rahvast kogunes valitsejamajja sedavõrd palju, et saali tuli toole juurde tuua.
Gustav Vilbaste lapselaps Kristel Vilbaste ja Mikk Sarv rääkisid looduskaitse omaaegsetest usaldusmeestest ning praegusest olukorrast looduskaitses – ametnikest ja usaldusest (usaldamatusest). Eesti rahvaluule Arhiivi folklorist Mall Hiiemäe tutvustas Gustav Vilbaste tegevust kodukandi folkloori kogujana ning kõneles Kuusalu Lauritsakivist loodus- ja (või) muinasmälestisena. Eesti Keele Instituudi murdeuurija Piret Norvik tegi ülevaate Gustav Vilbastest kui kodumurde talletajast ja uurijast.
Sõna võttis ka Gustav Vilbaste tütar Hele Vilbaste, kes tänas sugulaste nimel seminari korraldajaid ning meenutas, kuidas isa oli oma isamaa ja kodukoha patrioot.
Veljo Tormise Kultuuriselts sai kodukandi hinnatud loodusemehe mälestuse jäädvustamiseks ja seminariks MTÜ Arenduskoda kaudu 13 293 krooni LEADER programmi toetusraha, Kuusalu vallavalitsus eraldas 1500 krooni omaosaluse katteks. Projekti raames korraldati seminar ning telliti muuseumi näitusematerjali jaoks alused. Näitust tutvustatakse edaspidi ümbruskonna koolides ning kultuuriasutustes. Peale selle on Tormise selts deponeerinud digitaalse koopia käsikirjalisest materjalist – 11 DVDle on salvestatud Eesti Rahva Muuseumi arhiivist 426 lehekülge Gustav Vilbaste 1956. aastal valminud käsikirjast „Kohanimed Loksa rajooni lääneosas (endises Kuusalu kihelkonnas)”. Digitaliseeritud on selle esimene köide, mis kajastab Kuusalu kihelkonna ajalugu, külade asutamist.
Kolga muuseumi varahoidja Ulvi Meier kutsub Kuusalu kihelkonna koole ja ajaloohuvilisi muuseumisse tutvuma Gustav Vilbaste näituse ning tema pärandiga. Kuna külade kohta kogutud materjale saab lugeda muuseumi arvutist, oleks soovitav ette helistada ja külastusaeg kokku leppida.
Tavalise talupoisi soov õppida
Gustav Vilbaste, kelle perekonnanimi oli kuni 1935. aastani Vilberg, sündis 3. septembril 1885 Kodasoo vallas Haavakannu külas. Sünnikodust tehti hiljem kõrts ning pere kolis 1982. aastal Saunja külasse Tõnu tallu.
Gustav Vilbaste suri 21. veebruaril 1967 Tallinnas, maetud on Kuusalu kalmistule. Tema vanemad olid Johannes ja Miina Vilberg, ema neiupõlvenimi oli Vilbiks. Gustav oli pere viies laps.
Hele Vilbaste kirjeldas möödunud laupäeval Kolgas, kuidas ta isa õppis tavalise talupere lapsena oma õe Maria kõrvalt lugema ning tahtis minna kooli. Õppis Rummu-Saunja külakoolis, algul kaks aastat, siis ka kolmanda ja neljanda aasta. Enamik külalapsi piirdusid kahe aastaga. Neljandas klassis hakkas ta õpetaja kõrval õpetama nooremaid lapsi.
Soov oli saada koolmeistriks, kuid vanematel polnud raha. Kui Kolgas avati ministeeriumikool, ütles isa Johannes, et ei ole võimalik poega seal koolitada, appi tuli ristiisa, kes teatas, et toetab õpinguid.
Hele Vilbaste: „Ministeeriumikoolis õppis isa kolm aastat, 1903. aastal sai vallakooli õpetaja kutse. Kokku käis ta koolis seitse talve, gümnaasiumis ja ülikoolis õppis töö kõrvalt. See oli tohutu teadmiste- ja õppimisjanu, mis viis ühe lihtsa talupoisi teadusteele. Ta on andnud Eesti rahvale üsna palju, koostanud taimenimetuste teose. Isast kirjutanud Heino Ahven ütles, et ka suurtel rahvastel pole midagi niisugust vastu panna.”
Ta lausus veel, et isa unistus on tänu Tormise kultuuriseltsi ja muuseumitöötajate ettevõtlikkusele täitunud: „Olin tudeng, kui looduskaitseringkondades ei tahetud isaga arvestada. Ta kirjutas, et on leidnud töö, mida tahab teha, tegeleb kodu-uurimise ja taimenimede kogumisega. Et kas või kahesaja aasta pärast võiksid inimesed lugeda, et on olnud Vilbaste ja millega ta tegeles. Nüüd on läinud mööda palju vähem aega.”
Hele Vilbaste rõhutas veel, et Gustav Vilbaste oli eelkõige kooliõpetaja, töötas mõnda aega Mädapea koolis, siis oli Kehras kooliõpetaja ja sealse kultuurielu üks eestvedajaid: „Selle kõrvalt tegi ta hobi korras kõik muud asjad, koostas herbaariumeid, kogus taime- ja kohanimesid, murdesõnu, andis enda kulul välja „Looduse Vaatlejat”, mille kaudu suhtles looduskaitse usaldusmeestega.”
Eesti esimene looduskaitseinspektor
Aastatel 1931-1936 oli Gustav Vilbaste Tartu Poeglaste Gümnaasiumi õpetaja. 1936. aastal sai temast Eesti esimene loodusinspektor, aastatel 1942-1946 oli loodus- ja metsahoiuinspektor.
Kristel Vilbaste ja Mikk Sarv kõnelesid seminaril, mil moel Gustav Vilbaste korraldas tööd looduskaitsjana. Üle riigi olid tal abis 588 vabatahtlikku ehk usaldusmeest – kooliõpetajaid, metsamehi, kohaliku elu tegelasi. Põhimõte oli, et looduskaitse edendamiseks tuleb suhelda kohalike kogukondadega.
Usaldusmehed rääkisid kodukandi inimestele looduskaitsest, kui endastmõistetavast kohustusest.
Mikk Sarv lisas, et 1967. aastal pandi looduskaitsjatele juurde karistusfunktsioon, neist said ühiskondlikud looduskaitseinspektorid. Taasiseseisvunud Eesti riigis sellised ametikohad kaotati, moodustati keskkonnainspektsioon. Praegu tegeletakse looduskaitsega mitmes institutsioonis – keskkonnainspektsioon, keskkonnaamet, RMK, keskkonnaministeerium. Ametnikke on kokku umbes 2000.
Kristel Vilbaste sõnas, et nüüdset olukorda looduskaitses tuleks muuta. Ametnikud on noored, enamik töötanud alla 5 aasta, neil puudub praktika, kohalike kogukondadega suheldakse vähe. Taastada tuleks usaldusmeeste süsteem. Kui ei räägi inimestega külades, jääbki looduskaitse paberile. Tuleks teha arenguplaan, et taastada usaldus, detsentraliseerida kogu süsteem jms.
„Vanaisa raamatuid lugedes näeb, et ta mõtted on terased ning seisukohad kehtivad siiamaani,” ütles Kristel Vilbaste.
Ladus kirjutaja
Gustav Vilbaste sulest on ilmunud enne sõda ning ka hiljem raamatuid rannamurretest ja taimenimedest. Paljud käsikirjad on seni trükis avaldamata, sealhulgas ka Kuusalu kihelkonda puudutavaid, näiteks „Vanaveski veski Kolgas Hirvli külas”, „Rätsep tegevuses Kuusalus ja Tallinnas”, „Kolga ranna murdest”, „Ida-Harjumaa randlaste sõnavarast” ja palju muud.
Eesti Keele Instituudis on Piret Norviku sõnul tallel Gustav Vilbaste koostatud 168 000 sedelit taime- ja seenenimetuste, murdesõnade ning Eesti, vadja ja isuri kohanimedega. Neid on kokku 16,5 meetrit.
„Katsuge seda saavutada, tehke järele. Siin on noori sugulasi ja huvilisi, võiks taotleda raha selleks, et koostada Gustav Vilbaste bibliograafia,” lausus Piret Norvik.
Ulvi Meier kiitis seminaril Gustav Vilbaste kirjutamisstiili: „Tutvunud käsikirjadega ja kirjadega, võin öelda, et olen armunud sellesse, kuidas ta kirjutab – nii hästi, et, peas hakkab pilt jooksma. Soovitan tulla muuseumi tutvuma.”
